Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 15:44

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 13068

Eesti poliitikamaastikul toimub praegu palju huvitavat. Kombineeritakse mitmelgi moel, tehakse oodatud ja ootamatuid liitmis- ja lahutamistehteid. Üks mõtlemapanevamaid nende huvitavate "tehete" hulgast on katse liita Eesti Rahvuslik Liitumine (lüh. ERL) erakonnaga Eesti Kristlikud Demokraadid (lüh. EKD).

"Kas autor äkki ei eksi? ERL on ju erakondadeülene organisatsioon, sinna kuulub mitme erakonna liikmeid ja ka täiesti parteituid. Kuidas saaks säärane organisatsioon liituda ükskõik millise erakonnaga?!" võib siinkohal vahele hüüda tähelepanelik, kaasamõtlev lugeja.

See tähelepanek oleks täiesti õige. Kuid autor ei eksi sellegipoolest. Sest ERL-i juhtkond on tõepoolest rääkinud ERL-i kui organisatsiooni, mitte aga üksnes asjasthuvitatud liikmete ühinemisest EKD-ga. Asjaolu, et ERL-i põhikiri sedasorti liitumist ei luba, pole ERL-i juhtkonda seni häirinud vähimalgi määral.

Kas Eesti poliitikamaastikule tekkis üleöö suur tühik?

ERL-i juhtkonnast on innukaimaks EKD-ga ühinemise pooldajaks ERL-i praegune juht Martin Helme ja eelmine juht, praegune juhatuseliige Henn Põlluaas. Mõlema hinnangul olevat see rahvuslastele väga hea võimalus midagi ära teha, mõjutada toimuvat, saavutada oma eesmärke ja jõuda oma arengus kõrgemale astmele.

"Kahe puhta ja korrumpeerumata, väärtuspõhise ja tõeliselt rahvusliku organisatsiooni - ERL-i ja EKD - koostöö on ilma igasuguste kahtlusteta positiivne. Tekib uus sünergia, mis võimaldab ausat alternatiivi poliitkartellide kultiveeritavale estofoobsele multikulti-ummik-elitaarsüsteemile ja tegelike muutuste algatamisele," leidis 11. aprillil 2010 H. Põlluaas.

Martin Helme toimetatava internetilehe "Terve Mõistuse Sündikaat" üks viljakamaid autoreid, publitsist Andres Laiapea seevastu oli vahetult enne 2007. aasta Riigikogu valimisi kristlike demokraatide ja nende eduvõimaluste suhtes hulga kriitilisem: "Kristlike Demokraatide programm, eriti selle majanduspoliitikat puudutav osa, tundub kokkuvõttes kõige mõistlikum. Kuid nende puhul peletab paljusid potentsiaalseid toetajaid eemale kristliku tausta sagedane rõhutamine. Ühest küljest võib see neile toetajaid tuua, teisest küljest on Eesti ühiskond aga suhteliselt usuleige ning ma kaldun arvama, et kui see erakond valimisreklaamides nii palju oma kristlikku tausta ei rõhutaks (kuna see on toodud välja juba erakonna nimes, siis puudub selle järele tegelikult ka vajadus), võiks selle toetus olla valimistel palju suurem." (Andres Laiapea. "Valimiste künnisel". "Terve Mõistuse Sündikaat", 28.02.2007.)

Mis on siis vahepeal muutunud? Kas tõesti on Eesti poliitikamaastikule tekkinud mõni tühik - suur tühik! - , mida saaks kõige paremini täita just tugeva usuvärvinguga erakond? Miks peaks eestimeelsed inimesed massiliselt hääletama just sellise moodustise poolt? Või on Eestis tule ja mõõga abil kinnistatud ristiusk muutunud praeguseks eestlasele hüppeliselt armsamaks kui oli veel mullu?

"Kristlikud demokraadid võitsid samadel valimistel (=2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel. - T. K.) 1715 inimese poolehoiu (0,42 protsenti häältest)," kirjutas päevalehe "Postimees" internetiväljaanne 6. aprillil 2010 uudises pealkirjaga "Kristlased ja rahvuslased tahavad ühineda". Samas uudises tuuakse ära ka kristlike demokraatide tulemus viimasel kahel Riigikogu valimisel: "2003. aasta riigikogu valimisel sai erakond 1,1, protsenti, 2007. aastal pärast intensiivset reklaamikampaaniat 1,7 protsenti valijate häältest."

Tõsi küll, ERL-i ekslikult erakonnaks nimetav "Postimees" meenutab, et ERL-i juht Martin Helme saavutas 2009. aasta Europarlamendi valimistel igati hea tulemuse: "Erakonna esimees Martin Helme kandideeris mullu suvel Europarlamendi valimistel, kogudes üksi 9832 häält (2,5 protsenti kõigist häältest) ehk rohkem kui Rahvaliit (8860) ja natuke vähem kui Rohelised (10 851 häält)."

Seniloetletud toetusprotsendid ei luba esialgu kummagi liituda sooviva osapoole eduvõimalusi eriti hiilgavaks pidada. Eriti veel arvestades seda asjaolu, et suur osa Martin Helme poolt hääletanutest andis oma hääle talle kui eesti rahvuslasele, mitte aga kui kristlasele. EKD-sse astumise järel jääks M. Helme oma nendest toetajatest niisiis kindlasti ilma.

Üksainus päästerõngas ja selle ootamatu ulataja

Üks päästerõngas ERL-i ja EKD liitumise korral tekkivale ühenderakonnale siiski on. Nimelt see, et kõnealust uusmoodustist asub toetama... Eesti poliitkartell ise! Jah, seesama poliitkartell, kes loodab "salongikõlbulikke" (loe: taltsutatud) eesti rahvuslasi riigipiruka juurde lastes maandada majandussurutise tagajärjel Eesti ühiskonnas aina suurenevaid pingeid.

Mõelgemgi nüüd paar käiku edasi: mida saavutaks ERL-i juhatuse kaasamise abil tugevdatud EKD?

Parimal juhul saavutaks see uusmoodustis Riigikogus kümme kohta. (Suuremat esindatust Eesti võimukartell uustulnukale vaevalt lubaks.) Selleks aga, et midagi oluliselt muuta ja Eesti hukukursilt kõrvale pöörata, on teatavasti tarvis vähemalt 51 saadikukohta. Veelgi parem oleks muidugi 67. Siis saab tühistada ka tülikamaid seadusi ja riikidevahelisi leppeid.

Kui see uusmoodustis tahaks siiski midagi muuta, peaks ta minema valitsusliitu, s.t. koostööle mõne muu erakonnaga. Küsigem nüüd: kes erakondadest võiks olla maailmavaateliselt EKD-ERL-ile lähim? Vastus on: eks ikka Isamaa ja Res Publica Liit (lüh. IRL). Paljud ERL-i võtmeisikud on IRL-iga otse või kaudsemalt seotud, samuti on kavandatava ühinemise taga aimata Tunne Kelami kätt.

Kuna väga tõenäoliselt ei piisa isegi uusmoodustise ja IRL-i häältest valitsusliidu - enamusvalitsuse! - moodustamiseks, siis tulebki leida kolmas, veelgi tugevam partner. Kes see võiks olla?

Et Keskerakond on sellena välistatud, sotsid samuti, roheliste ja Rahvaliidu parlamentipääs pole aga üldse kindel, siis jääbki ainult üks lahendus: panna "leivad ühte kappi" Reformierakonnaga.

(Siinkohal meenutan, et "Terve Mõistuse Sündikaadis" (selle peatoimetaja nime tähelepanelik lugeja ju mäletab, eks ole?) tehti enne eelmisi, 2007. aasta riigikogu valimisi üleskutseid hääletada Reformierakonna poolt. Tõsi, neid ei tehtud massiliselt, kuid siiski tehti.)

Seega olekski sündinud uus valitsusliit koosseisus ERL/EKD-IRL-Reformierakond. Kõik osapooled pasundaks õnnelikult parempoolse maailmavaate võidust ja ajakirjanduski oleks rahul. Sest oleks ju siis "kaasatud otsustajateringi" ka rahvuslased. Täpsemalt öeldes: taltsutatud rahvuslased. Demokraatia missugune!

See skeem meelitaks valima needki kodanikud, kes muidu valimas ei käi. Ja mõistagi laseks taas rõhuda sellele, et parim viis "paha Keskerakonna" vastu võitlemiseks on anda hääl "valgetele jõududele" - "parempoolsetele" erakondadele.

"Neli aastat tagasi (=2005. aastal. -T. K.) sai Martin Helmele tehtud ettepanek koostööks Eesti Iseseisvusparteiga. Vastuseks tuli täpselt viis sõna ja täpselt sellises järjestuses: ma ei näe võidu võimalust," kirjutas Eesti Iseseisvuspartei (lüh. EIP) esimees Vello Leito 9. novembril 2009 EIP koduleheküljel ilmunud arvamusloo "Ta nägi võidu võimalust" sissejuhatuses.

Kas EKD-ga liitumine tooks selle kauaoodatud võiduvõimaluse? Ja kui tooks, siis kellele - kas kõigile eestimeelsetele inimestele või pelgalt mõnele ambitsioonidest pungil üksikisikule?

Eks seda näita juba tulevik. Seni aga jälgigem mängu tähelepanelikult ja jätkem hästi meelde, mida ja kuidas võiduvõimaluse otsijad ütlevad ja teevad.

Tõnu Kalvet

• Eelmine
• Järgmine