Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 16. oktoobril 2020. 16:03

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 7577

Saksa kirjandusklassik Ludwig Uhlandi hinnangul tasub ungari keel ära õppida kas või ainult selleks, et suuta lugeda Petőfi teoseid nende algkeeles.

Nagu see kuulus 19. sajandi saksa romantilise luule esindaja, nii vaimustus Petőfi värssidest, nende looja kangelaslikust eluteest palju eestlasigi. Paljudki on justnimelt Petőfi mõjul asunud tegelema ungari keele õppimisega – seda ka Eestis. Ja kui nood õppimaasunud on juba astunud – koos sama valiku teinud, kuigi selleks võib-olla mujalt tõuke saanud – mõttekaaslastega ungari keele mitteoskajate hulgast seda keelt oskavate seltskonda, siis märkavad nad peagi, et on ilma vähimagi „pääsemislootuseta” sattunud selle imekauni keele võimusesse.

Ja mis veelgi „hullem”: selle keele lummuse „vangistusse” langenud isik ei tahagi enam „vabaks saada” – leidub ju kõnealuses „vangimajas” peale vaieldamatult ligitõmbava Petőfi arvukalt veel teisigi suurvaime ja meeliköitvaid objekte, mille külgetõmbejõud vähemalt sama tugev.

Iga inimene, kes ungari keelt juba väheke oskab, on nagu mõni ootamatult seniavastamata kullakaevandusele pealesattunu. Ta imestlevale pilgule avanevad seal sellised aarded, mille olemasolust ta parimalgi juhul ainult kuulnud oli, millest tal enamasti aga – varem „vaatevälja varjanud” keelebarjääri tõttu – aimugi polnud.

Selline inimene tutvub ungari kirjanduse suurkujude loominguga – ja märkab peagi, et tolle tase ei ole enamtuntud kirjandusklassikute loodu omast kriipsu võrragi madalam; süveneb ungari mõtlejate teostesse – ning jääb vaat et ammulisui imetlema mitte ainult nende mõttesügavust, vaid ka täpset ja samaaegselt sädelevat stiili; silmitseb ungari teadlaste ja leiutajate tehtud silmapaistvaid avastusi – ega suuda leida mitte mingisugust rahuldavat seletust sellele, lausa uskumatuna paistvale nähtusele, kuidas ometi on see, maailmamastaabis väike rahvas suutnud rikastada maailma teadusvaramut nõnda ebaproportsionaalselt suure hulga leiutiste ja uute ideedega.

Kõik eelpoolöeldu kehtib sellisegi inimese kohta, kel kõnealuse kullakaevanduse avastamishetkel mõni kullatükk taskus juba olemas, s.t. kes oskab peale emakeele veel vähemalt üht võõrkeelt. Enamgi veel: mida rohkem keeli keegi oskab, seda suurem on tõenäosus, et ta alistumine ungari keele võlujõule kulgeb kiirelt. On ju sellisel isikul ainult oma emakeelt oskajaga võrreldes suurem kogemustepagas ja rohkem kõrvutamisvõimalusi; pealekauba on ta teinekordki lausa keeleteadlase-taustaga.

Ungari keele suisa sõnulseletamatu külgetõmbe- ja mõjujõud ei jäta puutumata selliseidki isikuid, kes ungarlastest parema meelega kuuldagi ei tahaks. Säärase mõju eest ei pääsenud põgenema ka näiteks muidu mitte just ungari-sõbrana tuntud Emil Michel Cioran.

See Transilvaaniast pärit rumeenia-prantsuse filosoof kinnitab oma 1960. aastal Pariisis ilmunud essees „Kiri kaugele sõbrale: kahest ühiskonnatüübist”, et tunneb ungari keele kõnelejate suhtes siirast kadedust:

„Ma kadestan, tunnistan teile, meie naabrite jultumust, kadestan koguni nende keelt, seda täiesti karmi keelt, mille ilus pole midagi inimlikku, mille kõla on pärit teisest universumist, seda võimsat ja hävitavat keelt, mis sobib palvetamiseks, möirgamiseks, halamiseks, mis tõuseb põrgust, et muuta igaveseks tema rõhud ja prahvatused. Kuigi ma tean ungari keeles üksnes vandesõnu, meeldib ta mulle lõputult, ma ei väsi teda kuulamast, ta lummab mind ning paneb mind tarduma, ma ei suuda vastu panna tema võlule ja õudusele, kõigile neile nektarist ja tsüaanist sõnadele, mis on nagu loodud agoonia jaoks. Hinge heita tuleks ungari keeles – või üldse keelduda suremast.”

Ciorani pooleldi tahtmatud vaimustushüüded ungari keele imepärasuse kohta muudab veelgi mõtlemapanevamaks, lisab neile veelgi kaalu see asjaolu, et nende väljahüüdja ungarikeelne sõnavara piirdus sisuliselt ainult sõimusõnadega. Ja nagu poleks sellest kõigest veel küllalt, on koguni ungarlased ise sunnitud puhtsüdamlikult möönma oma keele haaramatust, kinnitades: „Meie keele ilu on selline, et päris kõiki ta külgi ei tunne me isegi.”

Sestap polegi mitte midagi imestada selle üle, miks tunneb viimasel ajal üha rohkem inimesi huvi suurima ja ühtlasi tuntuima soome-ugri rahva keele vastu, laskmata ennast häirida isegi tolle suhtelisest keerulisusest. Nagu eelpoolöeldust näha, kõneleb ungari keele (ära)õppimise kasuks mitugi asjaolu.

Ja kõige lõpuks (kuid seda tähtsuselt hoopiski mitte viimases järjekorras) ei tohi unustada veel üht väga tähtsat mõjurit, mis võib anda inimesele tugeva impulsi ungari keele omandamiseks: niinimetatud kõikvõimsusetunnet.

Kõrvaltvaataja, asjassepühendamatu jaoks võib see mu äsjane väide tunduda ehk liialdusenagi (muidugi ilusa, poeetilise ja headest kavatsustest kantud liialdusena, ent ikkagi liialdusena), asja lähemalt vaatlemisel osutub see aga ometigi vaieldamatult tõelevastavaks.

Seletust sellele pole tarvis kaugelt otsida. Teatavasti on igas inimeses – isegi kõige väiksemas ja kartlikumas neist – olemas teatud võimuiha. Seda iseloomujoont võib nimetata ka teisiti: püüd kõikvõimsusele.

Samas ei saa ju igaühest... noh, näiteks suuriigi valitsejat; oma võimuiha aga on tal sellele vaatamata tarvis kuidagi välja elada, kuhugi suunata. Ning just siin tõttabki säärastele inimestele appi ungari keel, täpsemalt öeldes: ungari keele omandamisega kaasnev teatud kõikvõimsa-tunne.

Nagu teada, on igal keelel oma eripära. Ungari keele puhul – tolle eriliselt omapärase olemuse tõttu – peab see põhimõte paika aga tavalisest veelgi enam. Seepärast pole ungari keele oskajal mingit tarvidust kasutada vesteldes mõnda väljasurnud või salakeelt, kui ta soovib, et teised kohalolijad ta jutust aru ei saaks. Teab ta ju suurepäraselt, et kui kasutada kõnes eranditult ungaripäraseid sõnu, siis ei suuda räägitavast mitte midagi taibata isegi kõige väljapaistvam (kuid ungari keelt mitteoskav) polüglott. Polüglotil-vaesekesel poleks abi sellestki, kui ta oskaks näiteks kõiki muid Euroopas kõneldavaid keeli.

Ungari keelt valdavad inimesed suudavad sel moel moodustada teiste keskel viibides eneste vahel tõeliselt läbitungimatute seintega „koridori”, tõelise keelebarjääri ümberkaudsete jaoks, millest ülehüppamine on lootusetu ettevõtmine.

Siin aga pole enam üldsegi raske aimata,  m i l l i s e  tunde tekitab selline olukord ungari keele oskaja hinges...

Kõige tähtsam kogu asja juures on aga ikkagi see, et mainitud tunne avaldub mitte agressiivsel, kaasinimesi kahjustaval kujul, s.t. inimene ei pea ennast üleval hoopiski mõne suurriigi valitseja moel, vaid vastupidi: täidab (enese)austusega nii inimese enda kui ka ta ümberkaudsete südame. Seega võiks ülemaailmse rahu pant peituda rahumeeli justnimelt selles.

Kõikvõimsusega kaasneb teatavasti ka igavene elu ja surematus. Seepärast ei oleks ma üldsegi imestunud, kui praegused hungarofiilid (ka Eesti omad) oleksid kõik kohal ka tuhande aasta pärast – Ungari riigi 2000. aastapäeva pidustustel.

Siis ehk saaksime üheskoos laulda vahepealsel ajal viisistatud ja kõigi ungari-sõprade hümniks kujunenud, Emil Ábrányi sulest pärineva luuletuse „Ungari keel” lummusttekitavaid sõnu:

Sa vägev, võluv keel,
madjarite keel!

Jää igavesti kestma
õitsval, kaunil kõlal!

Sind saatku õnnistus
maailma otsani!

Ja õnnistatud olgu
ka see, kes
huultele sind võtab!

Esmasemas habinas,
viimasemas sosinas!

(Värsid tõlkinud Tiiu Kokla)  

Tõnu Kalvet

Algselt (2001. aastal) ungari keeles valminud kirjutise on eestindanud autor ise. Kirjutis on 2001. aastast möödunud aja jooksul ilmunud Ungari, Rumeenia, Austria, Ukraina ja Rootsi ungarikeelsetes väljaannetes. Eestikeelsena esmaavaldatud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 31. numbri (detsember 2014) 14. leheküljel.  

 © Tõnu Kalvet

• Eelmine
• Järgmine