Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 13. detsembril 2022. 14:23

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 3749

Igas halvas leidub ka midagi head. See kehtib ka Eesti Iseseisvuspartei (lüh. EIP) kadumise kohta Eesti poliitikamaastikult (2022. aasta oktoobri lõpul).

Esmapilgul on tegu süvariigi võiduga: kõrvaldati „tülikas äärmuslastepesa”, „ohtlik äärmuslusekolle”, mis oli häirinud nii-öelda korralikke poliitjõude juba vähemalt alates aastast 2003. Tundub, et nüüd peaks olema õhk puhtam ja kord majas.

Kuid see tunne on väga petlik. Lähemal uurimisel ilmneb peagi, et tegelikult oli EIP kõrvaldamine suur valearvestus. Seda muidugi süvariigi seisukohast.

Aatemeeste jõupingutused suunati liiva

EIP eluajal toimis lihtne mudel: haritud ja/või aatelised inimesed võeti EIP-sse vastu ja kuulati ära, nende jõupingutused Eesti olukorda muuta aga suunati liiva. EIP tegutsemisvõimalused üha ahenesid, kuna rahakraanid keerati neile kinni, peavooluajakirjandus aga keeldus valimistevahelisel ajal EIP seisukohti tutvustamast. Lisaks iseloomustas EIP esimehi nõrk organiseerimisoskus. Maakonnaorganisatsioonid jäidki hingitsema (v.a. Pärnumaa oma) või ei saanudki jalgu alla.

EIP tuntuim ja kauaseim esimees – Vello Leito – oli küll väga hea teoreetik, kuid organisaatorina samuti täiesti saamatu. (Tal jätkus mehisust tunnistada seda ka ise.) Kui näiteks geopoliitika-asjatundjana polnud talle Eestis toona võrdset, ega ole nüüdki, siis lävimiskunsti ta peaaegu ei vallanud, inimesi ühise eesmärgi nimel tööle panna ei osanud. Tahtis küll, ent lihtsalt ei osanud.

Ja kui Leito valitsusajal (kuni 2015. aasta aprillini) suutis EIP tekitada peavooluerakondadele peavalu vähemalt sõnarindel, eriti geopoliitika- ja majandusküsimustes, siis pärast Leito kukutamist esimeheks saanud Sven Sildniku valitsusajal kadus seegi peavalu. Sildniku sõnavõtud peavooluajakirjanduses ja ühismeedias olid pea alati vaimukad ja andsid märku kirjutaja suurest lugemusest, ent paraku ei pakkunud ühiskonnale kriisist väljatulekuks mingeid lahendusi.

Säärane EIP lihtsalt kidus ega kujutanud endast süvariigile mingit ohtu.

Oht süvariigile

Oht süvariigile tekkis EIP hävitamise järel. Sest loodus ei salli tühja kohta. Kuhugi tuli iseseisvusmeelsetel inimestel ju koonduda. Selleks kohaks sai aga eelkõige Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lüh. EKRE). EKRE puhul puuduvad aga kõik need nõrkused, mis olid iseloomustanud EIP-d. EKRE on nüüdis-Eestis populaarsuselt teine erakond, temaga on sunnitud arvestama ta vihaseimadki vastased, meeldigu see neile siis või mitte. Seega on EKRE-l olemas kõik hoovad, et asuda EIP seisukohti ellu viima.

Kui EKRE algusaastail (pärast 2012-ndat) pidas EKRE juhtkond EIP seisukohti liiga äkilisteks ja äärmuslikeks ning seetõttu nüüdispoliitikasse sobimatuks, siis nüüdseks on päriselu näidanud, et EIP toonased seisukohad ja pakutud lahendused on vägagi põhjendatud. Kriis, mille eest EIP toona hoiatas, ongi nüüdseks käes. Ja peamine poliitjõud, kel on võimalus see kriis lõpetada, ongi EKRE.

Endisi EIP-lasi on praeguseks EKRE-sse läinud omajagu, eesotsas muidugi kahe endise esimehega – Anti Poolametsa ja juba mainitud Sildnikuga. Neil on ees selge pilt, mida tuleb teha, et edu saavutada. Ja et EIP vigu mitte korrata.

Ohtu, et EIP-lased tahaks EKRE üle võtta, ju pole. Mõlemad osapooled on taibanud, et edu saab saavutada vaid siis, kui jõud ühendada. Enam ei saa süvariik hirmutada eestimeelset valijat ka sellega, justkui tahaks EKRE – endiste EIP-laste mõjutusel – kutsuda Eestit üles Euroopa Liidust prauhti! välja astuma. Sest Euroopa Liidu juhtkond on juba tõestanud oma nõrkust ja eluvõõrust, mistap temaga ei pea tõsiselt arvestama; lisaks on iseseisvusmeelsetel kergem koostööd teha teiste Euroopa riikide aatekaaslastega siis, kui tegutsetakse Euroopa Liidu raames. (Ses suhtes oli Suurbritannia lahkumine EL-ist iseseisvuslastele korralik tagasilöök, kuna brittide näol oli tegu EL-i iseseisvusliikumise ühe olulisema tugitalaga. Aga lahkumine oli Suurbritannia kodanike endi valik, mistõttu tuli sellega leppida.)

Euroopa Liit laguneb iseenesest, ilma Eesti erakondade teatraalsete väljaastumisüleskutseteta, kuna ta tegevus on muutunud loomuvastaseks. Ta lagunemist aeglustada enam eriti ei saa, vägisi kiirendada samuti mitte. Vähemalt Eestist küll mitte. Eesti iseseisvuslased saavad – EKRE juhtimisel – nüüd keskenduda Eestit vaevavale kriisile lahenduse otsimisele.

Ja neid lahendusi pakkuda suutvatest helgetest peadest iseseisvuslaste hulgas juba puudust pole.

Hakka või arvama, et EIP-d likvideerima ässitas süvariiki mõni iseseisvuslaste „meie mees Havannas”, kes tahtis, et iseseisvusaate levik saaks uue hoo!...

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Objektiiv” 12. detsembril 2022.

• Eelmine
• Järgmine