Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 20. augustil 2024. 23:43

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 405

„Ilus on surra isamaa eest,“ ütleb kiri Eesti Vabadussõja mälestussamba ühel küljel Järvamaal Amblas.

Vabadussõjas suri oma isamaa – Eesti – eest tuhandeid, parimas eas mehi. Ja osalt ka naisi. Selles midagi ilusat leida on vähemalt siinkirjutajal küll väga raske. Sama edukalt võiks ju ilu ja mõnu otsida enesepiinamisest. Hulga täpsem on öelda, et toona oli tegu sundvalikuga. Muidu jäänuks Eesti riik üldse sündimata. Või küll sündinuks, kuid elanuks vaid väga lühikest aega (nagu bolševike ja landesveerlaste soov oligi).

Nüüdis-Eestis seevastu on mitte lihtsalt ilus, vaid lausa ainumõeldav hoopis elada isamaa eest. Isamaa hüvanguks. Teha kõik endastolenev, et hästi läheks nii iseendal, oma lähedastel, suguvõsal, rahvusel kui ka riigil.

Vabadussõja päevil oli isamaalastel ülesanne keerulisem kui praegu. Toona tuli sõdida sisuliselt kolmel rindel: väljaspool bolševike ja landesveerlaste vastu, sisemaiselt aga bolševismipisikust nakatatud ja seeläbi äralollitatud rahvuskaaslaste vastu. Seevastu tänapäeval on isamaalastele jäänud vaid üks vaenlane: sisevaenlane. Täpsemalt: valitsus, kes on teinud kõik endastoleneva, et muuta pöörase maksutõusu- ja kärpekava abil talumatuks oma (?) rahva elu.

Tegelikult on see heagi. Sest väldib jõudude killustamist ning laseb kõik jõud koondada ühe vaenlase alistamiseks.

Seda tasub meeles pidada nii Eesti taasiseseisvumispäeval kui kõigil teistelgi päevadel.

Eestlane, ole julge! Ühisel jõul ja läbimõeldult tegutsedes suudame alistada ka ainsa allesjäänud vaenlase. Ja siis on Eesti peagi taas tõeliselt iseseisev.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet  

• Eelmine
• Järgmine