Eesti Vabariigi välisministeeriumi andmetel sõlmisid 11. mail 2010. a. Jordaania valitsus ning „Eesti Energia” koostöölepingu, mille alusel „Eesti Energia” investeerib viis miljardit dollarit (u. 3,73 miljardit eurot) Jordaania põlevkivitööstuse ülesehitamisse . (Võrdluseks: järgmise aasta kogu Eesti riigieelarve tulude maht on 6,11 miljardit eurot). Plaanis on hakata tootma nii põlevkiviõli kui –elektrit.

„Eesti Energia” ise on jäänud seda lepingut kommenteerides kidakeelseks, põhjendades küsimustele vastamisest hoidumist ärisaladusega. Muuhulgas ei ole osutunud võimalikuks saada „Eesti Energialt” ülevaadet, milliseid garantiisid on „Eesti Energia” andnud ning millised on leppetrahvid juhul, kui „Eesti Energia” ei suuda või ei soovi oma kohustusi täita.

Põlevkivi-asjatundjate hinnangul on „Eesti Energia” Jordaania-projekt pehmelt öeldes murettekitav. Jordaania põlevkivi madala õlisisalduse (8%, Eesti põlevkivil 23%) tõttu ei ole Eestis kasutatav õlitootmise tehnoloogia sealsetes oludes kopeeritav. Seega minnakse müüma tehnoloogiat, mida pole veel välja töötatud.

Teiseks põhjuseks, miks sealset põlevkivi peetakse õlitootmiseks ebasobivaks, on kõrge väävlisisaldus (kuni 3%). Väävli väljapuhastamine on väga kulukas ja saadava õli hind ei ole seega konkurentsivõimeline. Madal kütteväärtus ja kõrge väävlisisaldus on probleemideks ka elektri tootmisel.

Lisaks seavad igasuguse põlevkivitööstuse arendamisele omad piirangud magevee defitsiit ning ranged keskkonnanõuded (põhjavee- ning õhureostuse vältimine; muuhulgas on Jordaania suurim vaatamisväärsus, Petra liivakivisse raiutud üle 2000 aasta vanune nabatealaste pealinn, eriti tundlik õhureostuse suhtes).

Jordaanias energeetika arendamine võib tunduda küll esmapilgul ahvatlev (praegu impordib see riik pea kogu vajamineva energia), kuid sealse põlevkivi madal kvaliteet pole veel ainuke tegur, millega arvestada. Nimelt avastati Jordaanias ulatuslikud uraanivarud ja Jordaania riiklikuks prioriteediks on tuumaenergeetika väljaarendamine. Tuumaelektrijaamu iseloomustavateks näitajateks on kõrge investeeringumaht, kuid madalad tootmiskulud ja suur tootmisvõimsus, mistõttu tuumaelektrijaama valmimise korral võib põlevkivielektrijaam osutuda lihtsalt mittevajalikuks.

Seni on tuumaenergia arendamine Jordaanias seisnud Iisraeli (ja Iisraeli seljataga oleva USA) vastuseisu tõttu, kuid olukorras, kus juba USA (senine) liitlane Saudi Araabia on deklareerinud soovi omandada tuumarelva, on vastuseisu põhjendamine tuumaenergia tsiviilotstarbelisele kasutamisele järjest keerulisem.

Tõsi küll, Iisraeli vastuseis igasugusele tuumaenergeetika arendamisele Lähis-Ida regioonis võib peituda asjaolus, et tuumakütuse rikastamise kõrvalprodukti, vaesustatud uraani (ingl. k. depleted uranium), kasutatakse tavalõhkepeade võimsuse suurendamiseks ning vastava laskemoona kasutamine jätab endast maha radioaktiivse keskkonnareostuse; „uraanipomme“ on kasutatud nii Iraagis, Kosovos, Afganistanis kui arvatavasti ka Liibüas.

Kui ainuüksi projekti majanduslikud ja tehnoloogilised aspektid ei anna alust eriliseks optimismiks, siis Jordaania poliitiline keskkond pole sugugi vähem riskivaba.

„Araabia kevad“ on Jordaanias võtnud küll vähemverised mõõtmed kui Egiptuses, Süürias, Liibüas või Jeemenis, ja saanud seetõttu ka oluliselt vähem meediakajastust, kuid käärimine toimub pidevalt juba alates aasta algusest. Jordaania kuningas Abdullah II on olnud kaks korda sunnitud peaministri tagandama.  Kuigi andmed kokkupõrgetes surmasaanute kohta on jäänud kinnitamata, on nii jõustruktuuride kui meeleavaldajate poolel saanud vigastada sadu inimesi.

Meeleavalduste korraldamise taga olevate Moslemi Vennaskonna, ametiühingute ja vasakerakondade nõudmiste hulgas on lisaks majandus- ja sotsiaalreformidele uute valimiste korraldamine, kaotades senikehtiva, ebaproportsionaalse valimissüsteemi ning kuninga õiguse osa saadikuid ametisse nimetada. Samuti soovitakse uuele parlamendile senisest suuremat võimu kuningavõimu arvel.

Praegune, ebaproportsionaalne valimissüsteem on põhjustatud Jordaania keerulisest demograafilisest olukorrast – põlisjordaanlastest rohkem on riigis Palestiina põgenikke ja nende järeltulijaid (põhiosa neist on saanud tänaseks kodakondsuse, kuid säilitanud oma identiteedi, kuivõrd araablastel on esmaseks hõimukuuluvus). Lisaks on Jordaania 6,5 miljonist elanikust ligikaudu miljon iraaklased, valdavas osas põgenikud; värsked põgenikud on saabunud ja saabumas veel Süüriast.

Senikehtiva keerulise valimissüsteemi eesmärk on tagada nii põlisjordaanlaste enamus kui kristlaste, rahvusvähemuste (tšetšeenid, tšerkessid) ja naiste esindatus kahekojalise parlamendi valitavas kojas – Esindajatekojas. Teise, Senaatorite Koja esindajad nimetab kuningas. Nii palestiinlaste kui ka islamistide meelest on selline valimissüsteem diskrimineeriv.

Pinged põlisjordaanlaste ja palestiinlaste vahel on kasvanud majanduskriisi tingimustes tuntavalt, kusjuures puudutatuna tunnevad ennast mõlemad pooled. Ühelt poolt on palestiinlastel kui endistel põgenikel reeglina madalam majanduslik ja sotsiaalne staatus. Teisalt on palestiinlastel väga suur esindatus jõustruktuurides ja avalikus teenistuses (millele on kaasa aidanud ka asjaolu, et kuninga abikaasa on palestiinlanna). Seega on tegemist olukorraga, kus lahenduste leidmine on äärmiselt komplitseeritud, kui mitte lausa võimatu. Palestiinlastega parema läbisaamise nimel on kuningas viimasel ajal tihendanud suhtlemist ka Palestiina valitsusega, mis aga omakorda on tekitanud ärevust Iisraelis.

Iisraeli ekspertide arvates ei saa Jordaanias välistada nii kuninga kukutamist, vaenuliku ja välislepinguid eirava režiimi võimuletulekut (ka kuningavõimu säilimise korral) kui ka kolmandate riikide rünnakut Iisraelile läbi Jordaania territooriumi (mis on minevikus toimunud). Seetõttu on Iisrael oma julgeoleku tagamiseks alustamas täiendava sõjalise kaitseliini rajamist Jordaania piirile. (Jordaania suunalt on Iisrael ka kõige kergemini rünnatav, Süüria ja Liibanoni suunal on takistuseks mäed ja pikaajaliselt ettevalmistatud kaitsestruktuur, Siinai poolsaar Egiptuses on demilitariseeritud).

Kui viimane stsenaarium peaks tõesti rakenduma (mis ei ole seoses Iisraeli ja Iraani ning Süüria vaheliste pingetega kaugeltki välistatud), jääks „Eesti Energia” rajatav tööstus sündmuste keskmesse ning muutuks ühtlasi sõjalise tähtsusega objektiks...

Eeltoodud „kõvade“ stsenaariumide kõrval ei paku erilist lohutust ka „pehme“ stsenaarium,kus järske muudatusi ei toimu. Jordaania on elanud juba pikka aega üle oma võimete, välisvõlg on pidevalt kasvanud. Olukorras, kus võimalused laenu saada on oluliselt halvenenud, on kuningas samal ajal pingete ajutise leevendamise nimel alandanud riiklikult reguleeritavaid hindu ja tõstnud riigiteenistujate palka.

Riigis, kus on väga kõrge loomulik iive, kõrge tööpuudus (veerand majanduslikult aktiivsetest jordaanlastest töötab seejuures välismaal, põhiliselt Pärsia lahe riikides) ning kus samal ajal veepuudus ei võimalda põllumajanduse ja tööstuse edasist arendamist, on võimalused olukorra parandamiseks väga piiratud. NB! juba praegu on Jordaania elukallidus väidetavalt Araabia riikide kõrgeim, edestades ka naftariike. Seega võib sõltumata valitsuse astutavatest sammudest prognoosida vaid ebastabiilsuse kasvu. Ja ühtlasi ka islamistide mõju kasvu, nagu on näidanud arengud nii Tuneesias ja Egiptuses kui ka monarhias, kus reformidega on püütud suuremaid rahutusi ennetada – Marokos.

Kui Egiptuses on pärast „araabia kevade” puhkemist Iisraeli (ja ühtlasi Jordaaniasse) viiv gaasijuhe juba seitsmel korral õhitud, ei maksa arvata, et lääne investor kõikide silmis ka Jordaanias teretulnud on. Islamistide võimuletuleku puhul võidakse leping aga üldse katkestada või selle tingimusi muuta (nagu Moslemi Vennaskond on juba enne võimuletulekut ähvardanud teha Egiptuse-Iisraeli rahulepinguga).

Hoolimata „araabia kevadest”, on „Eesti Energia” jätkanud Jordaania-projektiga, soovides elektrijaama ehitusega alustada nii ruttu kui vähegi võimalik. Vastusena Urve Palo järelepärimisele Riigikogus 20. aprillil 2011 on meil ka teada, kes vastutab, kui projekt „nihu läheb“ – Andrus Ansipi sõnul vastutab vastavalt äriseadustikule „Eesti Energia” juhatus solidaarselt oma isikliku varaga, kui nad on teinud äriettevõttele kahjulikke või teadvalt kahjumisse viivaid otsuseid, „aga loomulikult ei tähenda see seda, et kui tegemist on normaalse äririskiga, siis kohe keegi vastutab“.  Ehk siis, kuna asjaosaliste hinnagul on kõik riskid normaalsuse piires, siis pole ka kellelgi vaja vastutada...