Jahmatavad paljastused seoses Nizza ja Müncheni terrorirünnakutega

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 26. juulil 2016. 14:03

Kirjutas Autor

Klikke: 17120

„Rahvusliku Teataja“ 41. numbris läinud aasta detsembrist, artiklis „Pagulased kui terroristide inimkilp“ kirjutasime, kuidas „Le Monde“-i araablasest fotograaf Al Alam ootas Bataclani teatri juures terroristide saabumist nagu ükskõik millise teise sündmuse algust. Tema ei ole ainus õnnesärgis sündinud imereporter, kes satub aegsasti vapustavate sündmuste toimumiskohta.

Siintoodud esimesel videol on näha, kuidas veoauto saabub Nizza promenaadile ja kiirendab rahvasumma sekka. Terroriteo alguse on saanud objektiivi kõrgelennulise ajakirjaniku karjääri teinud Richard Gutjahr. Tekib küsimus: miks ta seda veoautot üldse filmis, sest siis ei olnud selge, miks see veoauto sinna saabus?

Samuti mainib saksakeelse teadustaja hääl Richard Gutjahri nime, kes olevat „juhuslikult“ kohapeale sattunud, ja et „auto kiirendab nüüd rahva sekka“. Loodetavasti maailma suuremad telekanalid ei jätnud teda nende kaadrite eest tühjade kätega. Jääb vaid üle õnneseent õnnitleda.

Tema „õnnesärk“ aga osutub tõeliselt eriliseks. Varsti edastavad samad telekanalid pildi mehest, kes tormas välja „McDonald’s”-i söögikoha uksest ja hakkas huupi enda ümber tulistama. See oli terrorist Ali Sonboly, kes tappis Münchenis 9 ja haavas 16 (teistel andmetel koguni 27) juhuslikku inimest. Tema tegelik nimi olevat olnud Ali Daud Sonboly ja ta ei olnud Saksa-Iraani topeltkodanik, vaid oli hoopis pagulane Süüriast. Niimoodi muudeti uudis toimunust poliitkorrektseks.

Puänt saabub aga siis, kui selgub, et kaadrid võttis üles sama Richard Gutjahr, kes oli taaskord „juhuslikult“ sattunud terrorirünnaku toimumiskohta enne selle algust ja sai selle alguse filmilindile. Loomulikult tegi ta seda ohutust kaugusest – sõidutee teisest servast, nagu veoautot filmis majarõdult. Jällegi küsimus: miks ta seda meest üldse filmis? Kas see oli ainus uksest välja tormav mees maailmas? Kust ta teadis, et see mees hakkas tulistama?

Nii et on põhjust küllaga „imereporteri“ vastu enamat huvi tunda. Siis hakkab alles selguma. Nimelt Richard Gutjahr on abielus juuditar Einat Wilftiga, kes on olnud nii Knesseti liige kui ka Mossadi luureohvitser üksuses nr. 8200, aastal 2007 Ülemaailmse Juudikongressi president ja Shimon Peresi nõuandja.

Allikas on seisukohal, et mõlema näol on tegu Mossadi agentidega. „Rahvusliku Teataja“ tänavuses juulinumbris (nr. 48) tõime ära saksa-türgi poliitik Ismail Tipi avalduse, mille järgi nii põgenikevoo Euroopasse kui ka terrorirünnakud on korraldanud „läänemaailma vastu vaenulikud salateenistused“.

Videod:
https://youtu.be/oQQMLasvFcA
https://youtu.be/2CgLGv38H6Y

Allikad: new.euro-med.dk , veteranstoday.com ja „Vikipeedia”

Jaan Hatto

Autor on ajalehe „Rahvuslik Teataja” peatoimetaja, Rahvuslaste Tallinna Klubi rajaja.

Kas EKRE siseopositsioon valmistub erakonnas võimu haarama?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 12. juulil 2016. 21:25

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 16169

Naasklit kotti ei peida. See tarkusetera meenus mulle siis, kui juurdlesin selle üle, miks ikkagi ilmus ajalehe „Rahvuslik Teataja” 47. numbris (juuni 2016) kirjutis, kus Mart Helmet ja Kristiina Ojulandi halvustati.

Ah et miks mulle selline võrdlus pähe tuli? Kohe seletan. Esmalt aga natuke sellest halvustamisloost endast. Et oleks selgem pilt, miks ja kuidas.

Kirjatükk kannab pealkirja „Mart ootel hea ja kurja tundmise puu all”. Silmas on peetud Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) esimeest, suursaadik Mart Helmet. Pealkirja seletuseks on toimetus aga kirjutanud järgmist: „Autor vihjab ilmselt pühakirjas toodud: sest iga puud tuntakse ta viljast (Luuka 6:44), millele sageli lisatakse: ja inimest tema tegudest.”

Kirjutise autor, tuntud eesti rahvuslane Heiki Kortspärn kirjutab kõnealuses loos sellest, kuidas oli saatnud Helmele 27. aprillil 2016 tunnustava kirja ning kuidas too polnud vaevunud sellele vastama.

„Kas pean lisama, et „Mart-poiss” jättis mulle vastamata?! Kasvõi kolme sõnaga: „Aitähh toetuse eest!” Kas süüdi oli kehvakene Kinderstube või ei jagunud ühte minutit mingisuguse Kortspärna jaoks… Viisakust ei hinda tänapäeval enam keegi. Las ta olla! Kuu aja jooksul oli positiivsest emotsioonist saanud negatiivne. Süüdi oli 31.05.16 Vaba Mõtte Klubi,” kirjutas Kortspärn.

Edasi pani ülalmainitud artikli autor Helmele pahaks, et too oli üldse soostunud esinema ühes saates – sellessamas – Ojulandiga: „Mis valikuid teeb Mart Helme, kui vestleb lõbusasti blondiini poliitikuga, kes on aastate jooksul teinud Eesti riigile ja rahvale ikka väga palju sigadusi kuni EV Põhiseaduse teadliku rikkumiseni välja?”

Kirjutise lõpulauses Kortspärn siiski mõnevõrra leebub Helme suhtes, kuid Ojulandi suhtes jääb endisele seisukohale: „Suure avansina võiks Mart Helmest veel asja saada, kuid Kristiina Ojulandist ei iialgi.”

Kellele on see kasulik?

Kortspärna kõnealuse loo avaldamine üllatas mind tõsiselt. Ja sundis endalt küsima: „Kellele on sellise halvustamisartikli ilmumine kasulik?”

Kindlasti mitte Rahvuslaste Tallinna Klubile (lüh. RTK), kelle häälekandjaks „Rahvuslik Teataja” teadupärast on. RTK-l pole mingit põhjust asuda avalikult ründama ei Helme juhitavat EKRE-t ega Ojulandi juhitavat Rahva Ühtsuse Erakonda (lüh. RÜE). On ju EKRE Eesti parlamendierakondadest see, kelle seisukohad on RTK omadele kõige lähemad. RTK liikmete hulgas on ka EKRE-lasi. Aeg-ajalt käiakse üksteise üritustel, kohtutakse ka „neutraalsel territooriumil”. Tülikiskumiseks pole põhjust.

Sama kehtib ka Ojulandi ja RÜE kohta. Ojuland esines mullu loenguga ühel RTK korraldatud rahvuslaste koolitusel. Samuti on esinenud ise või saatnud oma erakonna teisi võtmeisikuid esinema RTK läbiviidud kõnekoosolekuile. 2016. aasta kevadel osales RTK korralisel koosolekul kaks RÜE võtmekuju, tutvustades erakonna tegemisi-toimetusi ja vastates koosolekuliste küsimustele. Nii EKRE kui ka RÜE seisukohavõtte on avaldatud „Rahvuslikus Teatajas”. Muide, avaldati ka asjaomases lehenumbris, nimelt EKRE volikogu deklaratsioon 28. maist 2016 ning Ojulandi avalik kiri Jean-Claude Junckerile.

RTK on Helme ja Ojulandi minevikupattudest täiesti teadlik, kuid suhtub neisse kainelt. Kõige tähtsam on see, et mõlemad väljapaistvad poliitikud tulid rahva poole üle ja seeläbi lunastavad oma varasemad süüteod. Oleks üheaegselt ebaõiglane ja poliitiliselt lühinägelik materdada poliitikut, kes on pööranud selja poliitkartellile ja andnud oma võimed, teadmised ja tutvused rahva teenistusse. Kui kurdetakse, et poliitikud on rahvast võõrdunud, siis miks peakski nad rahva poole üle tulema, kui „tänutäheks” kallatakse nad seejärel üle sõimuga?!...

Helme ja Ojuland aga tulid, ja pidid selle eest maksma üsna kallist hinda – muutuma õukonnaajakirjanduse süljetopsiks. Kuid nad tulid ikkagi. Panid vaimu valmis ja tulid.

Kahtlane aga, et nad oskasid oodata materdamist neilt, keda pidasid „samal lainepikkusel” olevateks.

Ent tagasi küsimuse juurde: cui bono? Kellele oli Helme ja Ojulandi halvustamine „Rahvuslikus Teatajas” kasulik? Kes sellest kõige enam võitis?

Üllataval kombel jõudsin järeldusele, et kõige enam võitis sellest… EKRE! Täpsemalt: üks osa EKRE-st. Veelgi täpsemalt: see osa EKRE-st, kes on „Helmede ainuvalitsusega” rahulolematu ja soovib erakonnale uusi juhte – selliseid, „kes ei oleks liiga teravad ega kalduks äärmusse”. Kes oleks mitte „populistid ega paremäärmuslased”, vaid „tõelised (rahvus)konservatiivid”.

Kõige parem oleks Helmede pihta põrutada mitte ükskõik kelle kaudu, vaid ikkagi isiku kaudu, kellel on eestimeelsetes ringkondades tuntud nimi ja üsna suur autoriteet. Heiki Kortspärn ongi just selline isik. Eesti rahvuslaste üks arvamusliidreid. Talunik. Kaitseliitlane. Aktivist. Suur ajaloohuviline ja teatud ajajärkude ajaloo väljapaistev asjatundja. Vabadussõjalaste pärandi uurija ning jäädvustaja. Mitme raamatu autor. Mitme eestimeelse organisatsiooni liige. Kokkuvõttes: isik, kelle sõnal on kaalu ning kelle ande austajaskond kattub väga suures osas EKRE valijaskonnaga.

Kortspärn sobis selgi põhjusel, et ta pole – pehmelt öeldes – just kõige külmaverelisema iseloomuga.

Kuidas Helmet halvustav kirjatükk aga „Rahvusliku Teataja” veergudele saada, eriti veel olukorras, kus RTK ei kiida heaks oma poliitiliste liitlaste avalikku arvustamist?

Vastus on üllatavalt lihtne: „Rahvusliku Teataja” nõukogu kaudu. Nimelt on juba alates 2015. aasta algusest olnud see organ täielikult EKRE-laste kontrolli all.

Lehenõukogus jäme ots EKRE-lastel

Esiotsa oli EKRE-lastel seal vaid häälteenamus (Aare Pällin ja Lauri Õun ning end „parteituks bolševikuks” nimetav Feliks Saarevet, s.t. jõuvahekord EKRE kasuks 2:1). 2015. aasta algupoolel Saarevet loobus kohast, nõukokku jäid mõlemad EKRE-lased. 2016. aasta algupoolel lahkus lehenõukogust ka Õun, kes veel enne seda oli lahkunud EKRE-stki. Pällin jäi nõukokku aga edasi. On seal praegugi.

Millega tegeleb „Rahvusliku Teataja” nõukogu? Mis on ta ülesanne?

Lühidalt öeldes: jälgib, et kõik lehteminev oleks selline, nagu peab – kooskõlas hea ajakirjandustavaga ning RTK seisukohtadega. Nii sisult kui vormilt. Ilma lehenõukogu heakskiiduta ei ilmu „Rahvuslikus Teatajas” midagi. Ja kui seal juhtubki ilmuma materjale, kus esinevad kirjavead, paigutusvead ja muud vead, siis sellelgi on eelnevalt lehenõukogu heakskiit olemas.

Muide, nõukogu osatähtsus suurenes hüppeliselt alates 2015. aasta jaanuarist, mil toimetajaks sai RTK rajaja Jaan Hatto, kellel on küll rikkalikult kogemusi ürituste korraldamisel, kuid kel paraku puudub vähimgi ajakirjanduslik väljaõpe. (Enne seda oli lehe peatoimetajaks olnud siinkirjutaja, lehenõukogu liikmeks aga Hatto.) Seetõttu tuligi nõukogul pöörata lehematerjalile varasemast märksa rohkem tähelepanu, et olla uuele toimetajale toeks.

Väärib mainimist, et siinkirjutaja viimasel peatoimetaja-aastal, 2014-ndal, oli tõsiselt päevakorras ka Pällini saamine uueks peatoimetajaks. Siinkirjutaja igatahes pooldas seda kuni 2014. aasta septembri avanädalani suuresti, kuna Pällinil on ka ajakirjandustöökogemus, samuti keeleoskus ja sidemed. Tema orienteerunuks lehetegemises tunduvalt paremini kui praegune toimetaja. Kahjuks aga ei tohi lehenõukoguliige olla üheaegselt peatoimetaja, mistõttu tuligi teha teine valik.

2015. aastal sai Pällinist ka EKRE juhatuse liige. Praegu ta aga enam EKRE juhatusse ei kuulu. Küll aga kuulub EKRE Järva- ja Viljandimaa ringkonna juhatusse. Tähtis ja vastutusrikas koht loomulikult seegi, kuid eelmise kohaga võrreldes siiski tagasiminek karjääriredelil.

Vaieldamatud tõsiasjad

Kes täpselt korraldas Mart Helmet ja Kristiina Ojulandi halvustava kirjatüki ilmumise „Rahvuslikus Teatajas”?

Siinkirjutajal sellele vastust pole.

Küll aga saab vaieldamatult öelda järgmist:
1)    Helme (ega Ojulandi) halvustamine ei olnud ega ole RTK huvides;
2)    kõnealune kirjatükk sai heakskiidu lehenõukogult, mille ainsaks liikmeks on praegu EKRE keskastme juht, endine juhatuseliige;
3)    ilma lehenõukogu heakskiiduta ei ilmu „Rahvuslikus Teatajas” midagi.

Kui EKRE juhtkonda rünnatakse õukonnaajakirjanduses, siis on sel soovitule vastupidine mõju: sama jaburate kui alusetute süüdistuste tagajärjel EKRE toetajaskond hoopis suureneb. Seega võib öelda, et sedasorti süüdistuste objektiks olek on koguni EKRE juhtkonna enese huvides.

Seevastu kui EKRE-t süüdistatakse eestimeelses ajakirjanduses (mille üheks tuntumaks esindajaks „Rahvuslik Teataja” nüüdis-Eesti ajakirjandusmaastikul kahtlemata on), ja süüdistajaks on eesti rahvuslaste üks autoriteetsemaid esindajaid, siis on rünnaku mõju juba hoopis teine. On ju „Rahvusliku Teataja” lugejate hulgas väga palju EKRE pooldajaid ja valijaid.

Seejärel pole enam raske kaks ja kaks kokku panna – taibata, kellele viimatimainitud rünnak oli kasulik ja kellel olid võimalused sel toimuda lasta…

Kui naaskel on kotis, siis võib küll teha näo, et seda seal pole, aga kord annab naaskel endast märku niikuinii.

Tõnu Kalvet
      

    

Ilusate naiste mõrvadega päästetakse Euroopa Liitu

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 26. juunil 2016. 14:36

Kirjutas Autor

Klikke: 15583

Ilusate naiste hästikavandatud teatraalsete mõrvadega püütakse päästa Euroopa Liitu ja eurot. 16. juunil 2016 mõrvatakse Briti parlamendi alamkoja liige Joanne Helen Cox – backbencher Bristallis, kust ta oli parlamenti valitud. 22. juunil oleks Joanne Cox saanud 42-aastaseks. Miks teatraalne mõrv? Ohver lüüakse jalust maha ja mõrvar pussitab maaslamajat seitse korda ja tulistab veel kolm korda, samas hüüab: „Britain first, Britain first, Britain first!“ Niimoodi kirjutavad ajalehed.

Muidugi on asjaolu, mida vaid vähesed teavad – kogu lugu muutub teatraalseks alles massimeedias. Kohapeal ei kuulnud keegi mainitud karjumist, keegi ei ole näinud verist ja haavatud Joanne Coxi. Kuriteopaigas pole sillutisel ainsatki vereplekki, pole kuule ega kuuliauke. Vaene Joanne pidi olema vait kui lammas, sest keegi pole isegi kuulnud karjeid. Ta toimetati haiglasse kriitilises seisus ja helikopteriga. Milline ühiskonna hoolitsus! Aga oh häda! Keegi ei näinud Bristallis sellel päeval helikopterit ega ka kuulnud seda.

Kas mõrvar tabati kuriteopaigas? Ei! Mis siis on kindlalt teada? Politseisse helistati kell 12.53 – Bristallis, Market Streetil on „neljakümnendates aastates naine saanud raskelt viga ja on kriitilises seisus“. Meedia andmetel oli ohver teel Bristalli raamatukokku, kahe mehe saatel. Peale selle oli veel üks „pealtnägija-kõrvalseisja“. Kuriteohetkel pidi tema juures olema seega vähemalt kolm täisealist meest, ja keegi neist ega ka nad kolmekesi kokku, ei suutnud teda kaitsta. Tahaksin küsida: kas nad kõik olid poliitikud?

Pärast õnnetu Joanne Cox-i lahkumist siit ilmast polnud kulunud päevagi, vaid tunnid, kui juba toimusid... matused – 17. juunil,  mustades ülikondades poliitiline eliit, sügavas leinas, kõigi nähes televiisoris.

Laupäeval, 18. juunil toimus kohus mõrvari vahistamiseks. Kas laupäev ei pidanud olema mitte puhkepäev? Kas esmaspäevani ei andnud oodata? Kuidas on võimalik kellegi süüdistusmaterjalid mõrvas kokku koguda vaid ainsa päevaga? See olevat olnud rekord Briti kohtupraktikas.

Põhjus selgub kohe. See on ju näitemäng, kus päriselt tapetakse. Mõrvar-näitleja pidi kohtusaalis hüüdma: „My name is death to traitors, freedom for Britain! Death to traitors, freedom for Britain!“, ja seda võimalikult aegsasti enne referendumit.

Kes oli siis mõrvar: 52-aastane Thomas Mair – muruniitja, endassetõmbunud nohik, kes polnud selle õnnetu hetkeni näidanud üles mingit huvi ei poliitika ega Brexiti vastu, oli saanud psühhiaatrilist ravi? Politsei tabas ta tänu oma „valvsusele“, must rullnokk – baseball cap – on verine. Kohe leitakse tema juurest mingi tulirelv, padrunid ja verine nuga... Nagu valmis pakitud näitemängu järgmiseks vaatuseks. Tal ei tulnud pähegi neid visata kas või esimesse ettejuhtuvasse prügikasti.

Kohtus esitasid „tunnistajad“ veel tunnistusi: verest ja karjumisest. Täpselt sellest, mida kohapeal keegi ei näinud ega kuulnud. Ahjaa, mõrvar kandis hoopis valget rullnokka. Sellest me ei räägi – tegijal juhtub.

Üks asi on siiski eksimata kindel: Suurbritannia Euroopa Liitu kuulumise vastastest lasti selle massimeediaetendusega korralikult tuul välja. Poolehoid kuulumisele Euroopa Liitu tõusis 5-8 %, mõnede vaatlejate hinnangul koguni 10 %, ja ületas esmakordselt lahkumisepooldajate oma. Joanne Cox oli kirglik Euroopa Liitu kuulumise eeskõneleja. Nüüd oli sellest saanud tundeline võitlus headuse ja kurjuse, armastuse ja viha, arukuse ja kiivuse vahel. Millisel poolel seisab euroimpeerium? See on ilmselt liigne küsimus.

Kõik on juba kunagi olnud…

Huvitav oleks küsida: kui palju on nende ridade lugejaid, kes teavad, et kõik see on juba kord toimunud? Pärast pikka poliitilist karjääri sai Rootsi välisministriks 1998. aastal Anna Lindh. Kaunitar oli käilakujuks Rootsi europooldajate kampaaniale, kehtestamaks Rootsis krooni asemel rahaühikuks euro. Ses küsimuses toimus (erinevalt Eestist) rahvahääletus – samal päeval Eesti rahvahääletusega, 14. septembril 2003.

Kuigi Anna Lindh täitis oma osa edukalt, ei tahtnud toetus eurorahale rootslaste hulgas kasvada ega jõudnudki kunagi plusspoolele. Kuigi põhjendused euro kasuks, nagu ikka, olid majanduslikud ja terve meedia näis seisvat euro kehtestamise poolt. Sellest hoolimata ei-poole edumaa vahetult enne rahvahääletust hoopis kasvas (nagu Suurbritannias).

10. septembri pärastlõunal 2003 läks Anna Lindh koos sõbrannaga Stockholmi kesklinna „NK” kaubamajja ostma uusi kehakatteid. Hea palk ja naisterahva asi, mis seal siis ikka...

Ainult et siit algab küsimärkidemeri. Miks jättis kaitsepolitsei välisministri ilma igasugusest kaitsest, kui too oli lahkunud oma turvalistest ametiruumidest?

Teisel korrusel pussitab teda äkitselt keegi tundmatu isik. Ja jälle! Kaubamaja turvakaamerad on just sellel korrusel ja sellel ajal juhuslikult väljalülitatud. Ohvri vigastused ei olnud eluohtlikud ja ta oli kogu aeg teadvusel, kuid siiski millegipärast suri järgmise päeva varahommikul. Rahvahääletuseni jäi täpselt kolm täispäeva. Juba päev hiljem esitles pervode ja hälvikute partei „Rahvapartei-liberaalid“ esimees Lars Leijonborg TV-s Anna Lindhi kujutisega mälestusmünte – Rootsi eurosid. Poolehoid eurole sööstis hääletajate hulgas üles, kõrgustesse, kus see kunagi varem polnud olnud. Naistehulgad tormasid euro poolt hääletama, tundes end isiklikult haavatuna.

Rootsi rahapaja Myntverket järgi kulub ühe mündi või näidismündi valmistamiseks umbes kuu: kujundamine, graveerimine, matriitsid ja valu. Vanad roomlased ütlesid: sapienti sat. Maakeeles: targale piisab.

Vaene Anna Lindh ei suutnud päästa Rootsis eurot ei elavana ega surnuna – koguni 55,9 % hääletas euro vastu. Ja see oli õige otsus. Seda on möönnud isegi tolleaegsed europooldajad. Seeläbi saadud majandustõus on vedanud kaasa isegi Eesti majandust.

Kaks nädalat hiljem vahistatakse keegi 24-aastane serbia päritolu Mijailo Mijailović, kes kannatas vaimsete häirete käes ja oli saanud ravi. Kohtusaalis ei lubatud tal terve protsessi ajal sõnagi lausuda. Kui saabus naljakas olukord, kus süüalune ise pidi ka midagi ütlema, kamandati ajakirjanikud saalist välja. Teda olevat vallanud meeltesegadus ja vastupandamatu soov kellelegi noaga susata. Siis ta suskaski esimesele ettejuhtuvale, ja see oli juhuslikult välisminister.

Ma tahaksin küsida: kas leidub üldse kedagi, kes sellist lugu suudab uskuda? Aga näe, suudab – terve rahvas suudab, kui TV-s maha lugeda. Sellega lõpetaksingi, ühte vanaroomlaste ütlust sai juba eespool korratud.

Muide, Mijailo Mijailović kandis teo toimepanemise ajal samuti musta rullnokka. Seda näidatakse Rootsi politseimuuseumis kui „suursaavutust“.

Kabala-sõpradele veel midagi: Joanne Cox mõrvati 16.6.2016 – 666.

Jaan Hatto

Kõhulahtisuse-referendum ja Eesti

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 24. juunil 2016. 23:03

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 14738

Mis seob kõhulahtisust ja 23. juunil 2016 Suurbritannias korraldatud rahvahääletust?

Esmapilgul justkui mitte midagi. Kui aga süüvida selle rahvahääletuse tulemusse taunivalt suhtuvate poliitikute käitumisse, tolle ajenditesse, siis üsna palju.

Eriti kerge on seda tõestada Eesti poliitikute näitel. Nende taunivate avalduste puhul oli asjaomast lõhna (et mitte öelda: haisu) tunda juba kauge maa tagant.

Miks ma seda arvan? Aga sellepärast, et nende poliitkorrektsest, uuskeelsest sõnavahust kumas sedapuhku läbi tõeline hirm. Oo ei, mitte Euroopa tuleviku pärast kartja hirm, vaid isikliku karjääri, oma tuleviku pärast kartja hirm.

Mis lõi kõhu lahti?

Julgen arvata, et Eesti poliitkartelli kuuluvaile poliitikuile tuli suurima üllatusena see, et „valel hääletustulemusel lastigi sündida” ja „pahadele ei tehtudki valimiskomisjonis ära”. Eesti oludes polnuks ju mingi takistus saada rahvahääletuselgi sama tulemus, mis viimase 10-15-20 aasta jooksul valimistel, s.t. „just selline nagu vaja”.

Paraku unustati ära paar üliolulist asja. Esiteks, Suurbritannias pole e-hääletust. (Vähemalt siinkirjutajale teadaolevalt küll mitte.) Seetõttu ei saa seal ka häältelugemisel ilmutada „loovust ja ustavust”.

Teiseks, seal ei saanud hääletustulemusi võltsida ka valimisjaoskonnas. Vähemalt mitte sel määral, et see muutnuks rahvahääletuse tulemuse vastupidiseks.

Kolmandaks, seal ei saanud Euroopa Liidust lahkumise pooldajaid jätta ajakirjanduses tõrjutu- ega kerjuserolli. Suurbritannia elanikud on selleks liiga jõukad, et neid saaks survestada samade võtetega, millega survestati 2003. aasta euroreferendumi eel Eesti eurovastaseid ja euroskeptikuid. Mäletame ju, kuidas EL-i-vastasele seltskonnale anti oma vaadete tutvustamiseks raha ja avaldamisvõimalusi vaid näpuotsaga, EU-foorikutele aga üliheldelt.

Teine ja kolmas tegur üheskoos viitavad veel ühele olulisele asjale: Suurbritannia lahkumist pooldajaid toetasid vägagi võimsad huvigrupid. Sellised, kellest ei saanud üle sõita, vaid kellega pidi arvestama. On ülimalt loogiline eeldada, et need mõjurühmad tegid kõik endastoleneva, et vältida valimispettuse ohvriks langemist. Väga tõenäoliselt panid nad igale poole oma vaatlejad ning – võimaluse korral – igasse häältelugemiskomisjoni ka oma esindaja. Võltsimisoht muudeti tänu sellele võimalikult väikseks. Vahendeid selleks neil jätkus. Jätkub küllaga praegugi.

Ustavad teenrid polegi asendamatud

Just teadmine kõnealuste huvigruppide mõjukusest, täielikust tõsiseltvõetavusest võiski panna Eesti kartellipoliitikud hirmu tundma. Seni olid nad ju olnud täiesti kindlad, et on tugevama poolel. Neid saatis veendumus, et mis ka ei juhtuks, nende isandad on tugevamad kui vastased, ning kaitsevad neid alati ja igas olukorras. 23. juuni rahvahääletuse tulemus näitas aga, et see pole kaugeltki nii. Näitas, et jõujooned kulgevad hoopis mujal kui Eesti poliitkartell oma vaimses piiratuses oli osanud aimata.

Eesti kartellipoliitikute karjääriredel on ju üldteada: kui oled küllalt pika aja jooksul oma välismaiste peremeeste huvides tegutsenud, siis lastakse sind marjamaale – saad „sooja koha” (loe: auameti) mõnes välismaises organisatsioonis, olgu siis kuskil Euroopa Liidu ametkondades või muus seesuguses paigas. Seejärel oled majanduslikult kindlustatud, tunned ennast tähtsana, käid aeg-ajalt sünnimaal siiajäänud, „kohanemisvõimetuid” rahvuskaaslasi õpetamas. Lühidalt: su elu on nagu lill.

Kui nüüd aga brittide lahkumise järel käivitub doominoefekt ning Euroopa Liidust lahkub üks riik teise järel, siis kuivab kokku ka marjamaa pind. Senised puhtteoreetilised jutud kahekiiruselisest Euroopa Liidust või siis Euroopa Liidu tuumikust muutuvad siis tõelisuseks. Uues, muutunud liidus aga „ääremaalt pärit barbaritele” vaevalt et „sooje kohti” enam hoitakse või leitakse.

Euroopa Liidu juhtide senised ustavad teenrid heidetakse siis üle parda, kantakse maha. Mooramaa mees on oma töö teinud, mooramaa mees võib minna.

Kas ei pane siis selline tulevikuväljavaade paanitsema iga kubjast, kiltrit ja aidameest, kes on oma isandat kaua ja ustavalt teeninud ning tõsimeeli uskunud oma asendamatusse, ja korraga selgub, et alusetult?! Kas see ei löö siis kõhtu lahti?!

„Haiseb nagu sibi,” ütles kadett Biegleri kohta üks vahva sõdur Švejki sõjakaaslane, kapten Ságneri tentsik Batzer, kui magav Biegler oli end teiste juuresolekul täis lasknud, unes vähkrema hakanud ja ta pükstest hakkas tulema vastikut haisu.

23. juuni Suurbritannia rahvahääletuse tulemusi tauninud Eesti kartellipoliitikute lähedusse ei tasuks nüüdsest samuti tikkuda. Või kui, siis ainult nohusena.

Tõnu Kalvet