Järelehüüe lapsepõlvekangelasele
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: esmaspäeval, 30. novembril 2020. 17:37
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 5764
Diego Armando Maradona polnud Juri Gagarin. Ometi meenus Maradona surmauudist kuuldes mulle kohe Soome rokkansambli „Miljoonasade” 1980-ndate menulaul „Lapsuuden sankarille” („Lapsepõlvesangarile”), mis pajatas teatavasti Gagarinist. Meenus sellepärast, et nagu Gagarin „Miljoonasade” liikmeile, oli Maradona lapsepõlvekangelaseks mulle ja väga paljudele teistelegi minu põlvkonna poistele. Maradona lahkumisega igavikku kadus justkui suur tükk me lapsepõlvest. Ajast, mil tänavajalgpall oli Eestiski au sees, lausa maailma kõige loomulikum asi, ja mil palliplatsil „Maradonat teha” proovisid paljud eesti poisidki.
Õnneks on me lapsepõlve teised „suured tükid” – Michel Platini, Zico, Paolo Rossi ja Karl-Heinz Rummenigge – veel elavate kirjas. Igaühel meist on vähemalt teoreetiline võimalus nendega veel kohtuda ja neilt nii mõndagi pärida.
Lapse- ja noorpõlves imetlesin Maradonat kui mängijat. Ta oivalist triblamis- ja platsinägemisoskust, võimet olla õigel ajal õiges kohas ja suunata sinna meeskonnakaaslasigi. Ja ennekõike muidugi ta imelist vasakut jalga. Põhiliselt sellega ta oma imetegusid tegigi; parem jalg kippus jääma pigem tugijalaks. Tõsi, ajapikku paranes ka ta parema jala pallivaldamisoskus, ent kokkuvõtlikult võib öelda, et Maradona jäi siiski „ühe-jala-mängijaks”. Umbes selliseks, nagu oli olnud 1940–60. aastate ungari ründekuulsus Ferenc Puskás või kahekordne maailmameister (1958. ja 1962. a.), brasiillane Garrincha.
„Sisuliselt on iga inimene invaliid, on millegi poolest piiratud võimetega. Üliinimlikud saavutused – see on oma võimaluste maksimumi ületamine,” kirjutas Vene maleajakirja „64” 2000. aasta 2. numbris malevaatleja Igor Feinbäum-Tšernov. „Ühe-jala-mängijana” oli samasugune invaliid ka Maradona. Tõeliselt suureks muutiski ta just oskus ületada oma võimete piir.
Täiskasvanuna, juba arutlemisvõimelisemana, imetlesin aga rohkem juba Maradonat kui inimest. Ta oskust saada jagu saatuselöökidest ja tõusta taas tippu varasemast veelgi tugevamana.
Saatusehoobid ja suuredu vaheldumisi
Üks rängemaid saatuselööke tabas Maradonat juba 17-aastaselt, kui jalgpalli maailmameistrivõistlused peeti ta kodumaal, kuid Argentiina koondise peatreener César Luis Menotti jättis ta „pedagoogilistel kaalutlustel” („poiss, sinu paremad turniirid seisavad alles ees; küpse veel!”) MM-koondisest välja. „Küpseja” saatuseks jäi siis vesise suuga jälgida, kuidas kuldmedal riputati kaela ta äsjastele koondisekaaslastele, turniiri suurimaks täheks kujunes aga Menotti toonane lemmik Mario Kempes – kuue värava löömise eest finaalturniiri suurima väravaküti auhinna võitnud ründekuulsus, kes tunnistati ka turniiri parimaks mängijaks.
Maradona maailmameistritiitel saabus aasta hiljem Tokios, ent seda „kõigest” juunioride arvestuses. Nüüd oli juba tema kord „olla Kempes”: saada kuue (!) värava eest parima väravaküti auhind, samuti pälvida turniiri parima mängija auhind. „Küpsemajäetu” tõestas kõigile veenvalt, et Menotti oli aasta varem teda MM-koondisest välja jättes rängalt eksinud. Kuid olnut enam olematuks ei muuda. Okas jäi hinge, tõestamissoov üha tugevnes.
Pärismaailmameistritiitlini jõudis Maradona alles seitsme aasta möödudes. Tänapäeval teavadki paljud teda eeskätt 1986. aasta võiduka MM-turniiri järgi, ent üsna vähesed mäletavad, et kuni tolle ajani oli teda saatnud pigem läbikukkujamaine. Aia taha oli tal läinud nii 1982. aastal Hispaanias peetud MM kui ka kaks hooaega „FC Barcelonas”. (Üks Hispaania karikavõit küll tuli, ent see ei suutnud korvata kõiki Barcelona-ajajärgul kogetud tagasilööke ja täitumatajäänud lootusi.) Ja ka esimene kaks hooaega Itaalia keskmikklubis „SSC Napoli” ei andnud just põhjust hõisata.
1986. aasta MM-finaalturniir Mehhikos kujunes aga „Maradona turniiriks”. Tal õnnestus oivalise mänguga jätta varju nii Michel Platini, Zico, Karl-Heinz Rummenigge kui ka kõik teised toonased tähed, ja pälvida lisaks MM-tiitlile ka parima mängija auhind. Võimalik, et jalgpallisõprade silmis tõusnuks ta kõrgemale isegi Pelést, kui tal jätkunuks veerandfinaalkohtumises Inglismaa vastu mehisust tunnistada, et oli oma kahest väravast esimese löönud käega. Paraku tal seda ei jätkunud. „Jumala käega” löödud värav jäi Maradona mainet saatma (loe: määrima) aga kuni elu lõpuni.
Maradona Mehhiko-vormi teades olnuks ülitõenäoline, et ta suutnuks käega löödud värava lugematajätmise järel lüüa veel rohkemgi kui ühe uue. Maine jäänuks rikkumata, saatus pakkunuks aga uue võimaluse.
Tegelikult pakkuski – 1990. aastal jõudis Maradona juhitud Argentiina koondis taas MM-finaali. Vastanegi oli sama, mis Mehhikos – Saksa Liitvabariik. Vähe puudus, et Maradonale tulnuks juba teine päris-MM-tiitel. Argentiina 0:1 kaotusega lõppenud mängus lõid sakslased värava alles 86. minutil, ja ka siis kaunis vaieldavast olukorrast sündinud penaltist. Kohtunik aga jäi endale kindlaks: otsus oli õige. Täpselt nagu oli jäänud kindlaks ka neli aastat varem „jumala käega” löödud värava puhul. Ütle siis veel, et valskus jääb karistamata!
Ei tahtnud olla omadele võõras ja võõrastele oma
1990. aasta MM oli Maradonale tegelikult rängaks tagasilöögiks veel ühes mõttes. Nimelt oli ta muutunud üheainsa mänguga MM-i võõrustajate – itaallaste – jaoks kõige põlatumaks ja vihatumaks isikuks maamunal. Ja seda sellele vaatamata, et oli enne seda olnud neist väga suure osa ebajumal.
Värvikas ütlus „sitast saia tegema” kehtib täielikult selle kohta, mida Maradona tegi Itaalia keskmike hulka kuulunud Napoli jalgpalliklubiga. Ennekõike just argentiinlase imemängu najal tõusis see klubi aastail 1986–90 mitte üksnes Itaalia, vaid koguni Euroopa jalgpallitippu. Tasuks kaks meistritiitlit, karikavõit, superkarikavõit ja – kõige krooniks – 1989. aastal UEFA karika võit. Maradonat ülistati kõikvõimalikul moel, sõprust temaga pidasid endale ihaldamisväärseks isegi allilmajuhid.
MM-i poolfinaal Argentiina–Itaalia aga muutis kõik. Saatuse veidral tahtel peeti see… Napolis! Maradonal tuli niisiis valida: kas kodumaa või elukoht. (Loe: kas isamaa-armastus või karjäärihimu.) Valiku muutis (esmapilgul) raskeks seegi, et keegi ei imestanuks, kui pehmelt öeldes keskpärase mänguga niikaugele jõudnud Argentiina koondis jäänuks – olgu või tasavägise heitluse järel – alla hiilgevormis olnud Itaaliale. Maradonal piisanuks vaid mängida „natuke vähem kui sajaprotsendiliselt”, ja järgmised muretud Napoli-aastad olnuks tal tagatud.
Maradona otsustas aga seekord jääda ausaks nii iseenese kui ka jalgpallisõprade ees. Mängis täiest jõust ja aitas argentiinlastel – penaltiseeria järel küll, kuid siiski – jõuda finaali.
Sellest piisas, et muutuda nii naapollaste kui teistegi itaallaste silmis reeturiks. Itaallaste suhtumist näitab ilmekalt seegi, et enne finaalmängu algust, kui mängiti hümne, saatis Argentiina hümni pea kogu staadionitäie pealtvaatajate vilekoor – lugupidamatuseavaldus, mida esineb spordimaailmas muidu haruharva.
Viimane enese kättevõtmiskatse
Tundliku loomusega isiksusena elas Maradona itaallaste hoiakumuutust väga üle. Jääb mulje, nagu murdunuks midagi olulist ta sees just toona. Tal oli üha raskem end kokku võtta, keskenduda jalgpallile. Eraelu hakkas logisema, tervis niisamuti, üha süvenes alkoholi- ja uimastisõltuvus. Napolist, üldse Itaaliast sai Maradona küll 1991. aastal minema, ent oma paremate päevade enesedistsipliini ei saavutanud enam kunagi. Enese käestlaskmise ajajärgud vaheldusid enese kättevõtmise ajajärkudega. Sportlikud saavutused jäid üha tagasihoidlikumaks.
Viimaseks edukaks katseks end jalgpallurina kokku võtta ja tippvormi ajada saab Maradona puhul pidada 1994. aasta MM-finaalturniiri USA-s. Ta oli seal taas nii kehaliselt kui mänguliselt heas vormis, lõi väravagi, ja pärast kaht esimest alagrupimängu näis juba, et võib juhtida Argentiina koondise üsna kaugele ja kõrgele, kui korraga… sai dopingusüüdistuse ja kõrvaldati turniirilt! Põhjendus: ta organismist leiti efedriini. Põhjus: ta tarbis tervisejooki, mille Argentiinas müüdav tootevariant oli efedriinivaba, USA-s müüdav aga mitte. Kõnealusest erinevusest polnud ei tal ega teistel Argentiina koondise liikmeil aga aimugi. Seetõttu ei hakatudki kodumaalt tervisejoogivaru kaasa vedama, vaid loodeti, et sama marki toode on koostiselt täpselt samasugune ka USA turul.
Dopingukütte Maradona jutt ei huvitanud. Talle anti lihtsalt võistluskeeld, ja kogu lugu. Argentiina koondise konkurendid muidugi hingasid kergendatult ja hõõrusid kahjurõõmust käsi: üks ohtlik rivaal nüüd vähem!
Nüüd, tagantjäreletargana, võib juba täie kindlusega öelda, et tollasest saatusehoobist Maradona enam päriselt ei toibunudki. Mängis pärast seda veel mitu aastat, ent ta mäng polnud enam see, mis varem. Mänguvälisest elust juba rääkimata.
Argentiinas oli ta endiselt väga armastatud, ent see polnud enam puhtalt imetlusel rajanev armastus, vaid juba selline, milles on tuntav osa kaastunnet, koguni haletsust. Selline, mida tuntakse omaaegse lemmiku vastu, kel nii elu kui tervis on läinud käest. Peaaegu nagu haiglaasuka või hooldekoduelaniku vastu. Seda enam, et oma elu lõpujärgus tuligi Maradonal külastada raviasutusi keskmisest tihemini.
Mõjutab maailma pärast oma surmagi
Alates 25. novembrist 2020 Maradonat enam elavate kirjas pole. Ta mõju väga suurele osale inimkonnast aga kestab veel kaua. Sest tema näol oli tegemist märksa enama kui lihtsalt väga hea jalgpalluriga.
Napoli linnavalitsus teatas mõni päev pärast Maradona surma, et nimetaks kohaliku jalgpalliklubi staadioni meeleldi ümber: annaks tollele Maradona nime. Väga võimalik, et annabki. Ainult et Maradonale alates 1990. aasta Napoli-poolfinaalist tehtud kurja see enam olematuks ei muuda. Küllap on neid, kes kahetsevad Maradonale tehtud halba, nüüd teisigi. Taas on tegu lootusetult hilinenud kahetsusega, mille kasutegur on sama, mis vihmamantlil uppujale.
Maradona jääb eeskujuks – nii heas kui halvas mõttes. Eeskujuks selle kohta, et suure ande najal võib ka põhjakihist tõusta väga kõrgele, ent ometi andest ükski ei piisa, vaid vaja on ka haritust ja tugevat enesedistsipliini. Näiteks Maradonagi tutvusringkonda kuulunud Portugali ründetäht Cristiano Ronaldo on suutnud endas ühendada kõik kolm kõnealust omadust, ja just tänu sellele püsida jalgpallimaailma absoluutses tipus veel 35-aastaseltki. Väga võimalik, et ta eeskujuks ongi olnud Maradona. Nii heas kui halvas mõttes. Sest hoiatavgi eeskuju on ju eeskuju.
Ronaldo omakorda on jätkuvalt eeskujuks kõigile poistele maailmas, kes jalgpalli taga ajavad.
Maradona-aegsete poiste (ka siinkirjutaja!) meeldiv kohustus on neid seejuures vaid julgustada ja innustada.
Ikka selleks, et maradonasid ja ronaldosid sünniks edaspidigi. Ja oleks, kellest kirjutada ning kellest vaimustuda.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet