Kuult pärit „meie mees Havannas” (loe: Ungaris) – Géza Gecse – 60-aastane
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: pühapäeval, 20. märtsil 2022. 18:10
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 4823
„Minagi olen oma olemasolu eest tänu võlgu impeeriumi rajamisele, sest ma ei saanuks iial sündida, kui poleks olnud Venemaad ja Nõukogude Liitu. Nimelt on mu sünnikoht Leningrad.
Selle nimega ei kutsu Neevalinna praegu enam keegi. Mõnikord tundub mulle endalegi uskumatu, et olen poolenisti sealtkandi inimene, mis sest, et elasin seal pärast sündimist ainult mõne kuu. See on umbes sama tunne mis olla pärit Kuult. Ehkki tegelikult pole see mingi maailmaime, sest mu emapoolsed sugulased on Peterburi või Leningradi eestlased,” kirjutab oma raamatu „Bütsantsist Bütsantsini” eesti tõlke sissejuhatuses nimekas Ungari ajaloolane ja ajakirjanik Géza Gecse.
Bütsantsi-raamatu eesti tõlke ilmumisajal, 2012. aasta aprillis, oli Gecse viiekümneaastane. Tänavu 20. märtsil sai aga kuuekümneseks. Just samal päeval, kui saabus kalendrikevad.
Eestlastel on põhjust Géza Gecse üle uhkust tunda. Sest kuigi nimi kuidagi seda ei reeda, on tegu siiski eestlasega. Olgu või osaliselt, kuid ometi eestlasega.
Tegelikult on ta iseloomustamiseks sobivam isegi sõnapaar „sajaprotsendiline soomeugrilane”. Seda väga lihtsal põhjusel: ta isa oli ungarlane, ema aga pooleldi mordvalane, pooleldi eestlane, kes pidas end siiski rohkem eestlaseks. Vanemad tutvusid Tartu ülikoolis, olid mõlemad Juri Lotmani üliõpilased.
Oma eesti päritolust on Gecse olnud teadlik kogu aeg, eriti tugevalt aga alates 2004. aastast, mil käis Ungari riigiraadio ajakirjanikuna Tallinnas kajastamas Soome-ugri rahvaste maailmakongressi. Tollest ajast peale on ta uurinud ja ka tutvustanud soomeugri valdkonda tunduvalt enam kui tavalisel ungari ajakirjanikul ja/või ajaloolasel kombeks. Ja on saanud ses vallas pidevalt üha asjatundlikumaks.
2012. aasta aprilli lõpupäevil Tallinnas ja Tartus oma Bütsantsi-raamatu eesti tõlke esitlustel esinedes koges Gecse korduvalt, et eestlased peavad teda omainimeseks. Ja seda sellele vaatamata, et ta eesti keelt peaaegu ei oska. Kui täpne olla, siis oskab peamiselt vandesõnu – neid, mida õppis eesti poistelt, kui lapsena Käsmu- ja Loksa-kandis suvitamas käis. Senikaua kui sõnavara pole kas või natuke laiem, on aga arukas kasutada suhtlemiseks siiski mõnda muud keelt.
Gecse kasutas 2012. aasta aprillis eestlastega suhtlemiseks peamiselt vene keelt. Ja sai kõik jutud kenasti räägitud. Kellelgi ei tekkinud suhtlemistõrget ogara põhjendusega „see on rõhujate keel, mina seda ei räägi!”. Vastupidi, ta kuulajad tunnetasid kohe, et tegu on oma poisiga, kes ajab ungari keele- ja kultuuriruumis ka eesti asja. Ja justkui möödaminnes on töötanud end üles Ungari üheks paremaks Venemaa-asjatundjaks.
Ta ongi Eestiga seonduvat tutvustanud Ungaris ulatuslikumalt kui küllap ükski teine Ungari ajakirjanik ja ajaloolane. Ja vääriks sellisena kindlasti mõnda Eesti riiklikku aumärki. Samas pole hoopiski kindel, et kui Eesti riigi senine kaadripoliitika jätkub, Gecsele kunagi mingi riiklik aumärk antakse. Sest Eesti välisministeeriumis on teadupärast „kena tava”, et asjatundlikkusele eelistatakse ustavust, mistõttu on vähetõenäoline, et sealt leitaks Ungari-suunal keegi töötaja, kes oskaks ungari keelt ja suudaks Gecse panust vääriliselt hinnata.
Soov ja valmisolek eesti keel ära õppida on Gecsel olemas aga praegugi. Teda ei kammitse nüüdisajal üha rohkem leviv (loe: tahtlikult levitatav) luul, justkui oleks eesti keel mitte-eesti päritolu õppijale maailma kõige raskem keel.
Sellest annab tunnistust kas või ta sellealane jutt 3. märtsil 2022 Ungari raadiojaama „Hit Rádió” („Usuraadio”) saates „Venemaa suurriiklikud pürgimused”. Nimelt ütles ta seal muuhulgas järgmist: „Õpiksin selle keele algtasemel ära kolme kuuga, kui oleksin olukorras, kus on väga vaja.”
Oled õigel teel, Géza! Tee oma kavatsus kindlasti esimesel võimalusel teoks! Sest siis saavutad oma emaliini esivanemate vaimupärandiga otsesideme. Ja jaksad vahendada Eesti–Ungari kultuurisuhteid veelgi tublimalt kui seni.
Pea meeles: meile oled oma poiss, mitte aga keegi, kes pärit Kuult!
Kuu peale võid aga julgesti saata kõik need, kes väidavad, et Eesti–Ungari suhteid ei peagi uurima ega edendama. Külmetagu siis Kuu peal ja mõelgu järele, kas on ikka vaja ogarat juttu ajada või mitte!
Siis on juba nende kord olla kuuelanik.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet