Igihaljad tarkuseterad – asendamatud abimehed nii tarkusepäeval kui muulgi ajal
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: reedel, 01. septembril 2023. 18:18
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 1690
Vajalik abivahend annab selle kasutajale suure kindlustunde. See kehtib nii katsutavate kui ka mittekatsutavate vahendite kohta. Sealhulgas ka teadmiste ja elutarkuse kohta.
Teadmised muidugi iseenesest veel ei võrdu elutarkusega, kuid ilma nendeta pole olemas ka elutarkust.
Tarkusepäev – 1. september – annab hea võimaluse endalt küsida: millised on siis need peamised tarkuseterad, mis tuleb hinge ja pähe idanema panna, et elus toime tulla?
Vanasõnaraamatut pähe õppida pole vaja. Sealsed tarkused kuluvad elu jooksul pähe nagunii. Soovitan siinkohal ainult kaht peamist tarkust. Täpsemalt: kaht peamist küsimust, millele vastust otsides saabki inimene endal pildi palju selgemaks. Nendeks on: 1) miks? 2) kellele see on kasulik?
Tegemist on igivanade suunavate küsimustega. Nüüdisajal teatakse, et esimene, kes neid küsida soovitas, oli vanaaja mõtleja Platon. On aga täiesti kindel, et tema polnud nende väljamõtleja, vaid need olid olemas juba ammu enne teda. Lihtsalt nimeliselt seostatakse nendega esmalt Platonit.
Küsimustest „miks?” ja „kellele see on kasulik?” on abi alati. Eriti siis, kui inimene on sattunud või suisa tahtlikult aetud segadusse. Mõlemale mainitud küsimusele vastates või vähemalt usinasti vastust otsides hajutab inimene aga segaduse väga ruttu.
Eriti just lapsi tasub aga julgustada esitama veel kolmandatki küsimust: kas inimene, kes mingit juttu ajab, seda tehes valetab või mitte? Mida ütleb sel puhul sisetunne?
„Lapsesuu ei valeta,” ütleb eesti vanasõna. Väga paljudel juhtudel see peabki paika. Lisaks tõelembusele, otsekohesusele iseloomustab lapsi aga ka oskus eksimatult ära tunda, kas inimene on siiras või valelik.
Just seda oskust säilitama, läbi kogu elu kandma tulebki aga lapsi julgustada. Juhtub ju pahatihti, et kui end iga hinna eest tegelikkusest paremana näidata tahtev täiskasvanu lämmatab või hirmutab endas ära sisemise lapse, siis ta kaotab selle käigus ka oskuse eristada tõde valest ning muutub seeläbi kergestilollitatavaks: usub asju, mil pole saba ega sarvi. Ja mis veelgi hullem: asub oma eksiarusaamu peale suruma neilegi, kel sisemine laps veel elujõuline.
Juba muiste oli nii eestlastel kui väga paljudel teistelgi rahvastel au sees oskus väljendada oma mõtteid selgelt ja otsekoheselt. Enamgi veel: see oli enesestmõistetav. Kui keegi kunagi harva püüdiski rüütada oma valejuttu või muidu eluvõõraid mõtteid võõrsõnadesse, ülikeerukasse ja täispuhutud väljendusviisi, siis muutus nõnda käitudes kohe naerualuseks.
Nüüdismaailma – eriti end arenenuks pidava läänemaailma – paljud hädad ongi tingitud sellest, et seal juba üsna pikka aega on eiratud neid tarkuseteri, millest eespool juttu.
Võtkem need tarkuseterad uuesti kasutusele! Pangem nad uuesti idanema nii me hinges kui ka peas! Tarkusepäev sobib selleks veel eriti hästi. Aga muidugi sobib selleks ka iga teine päev. Sest päev, mil inimene saab äsjamainitud tarkuseterade abil endal pildi selgemaks, ongi tema jaoks tõeline tarkusepäev.
Ja kui keegi püüab meid selles takistada, siis küsigem nii temalt kui iseendalt: miks? Kellele see on kasulik?
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet