Robert Fico näitas, et on mehisuse võrdkuju
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: laupäeval, 18. mail 2024. 08:14
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 1750
Õiged sõnad+õiged teod=võitmatus. See igavene valem kehtib ka Robert Fico puhul. Slovakkia tuntuim poliitik näitas 15. mail 2024 veenvalt, et on valmis kas või surema, kuid oma põhimõtetest ei tagane, rahvusaadet raha vastu ei vaheta, vingerdajaks ega keerutajaks ei muutu.
Fico mehisust näitas seegi, et ta tuli rahva poole üle, kuigi tal polnud selleks vähimatki vajadust. Tal oli kõik olemas, et teha väljapaistvat poliitikukarjääri ja muutuda pidevalt üha mõjukamaks. Ta kuulus nomenklatuuri juba sotsialismiaja lõpul. Oli kompartei liige, ja mitte mingi realiige. Isegi naise võttis tollasest nomenklatuurist: Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi viimase peaprokuröri tütre. Kui sotsialism kestnuks edasi, saanuks Ficost tänu ta heale suhtlusoskusele ja laiale silmaringile pigem varem kui hiljem Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi juht.
Riigikorravahetuse järelgi läks ta poliitikukarjäär ülesmäge. Elutarga poliitikuna valis ta endale poliitsuuna, kus pidev mõjukus oli kindel: sotsiaaldemokraatia. Tõsi, nutika poliitikuna sõnastas oma erakonna nime nii, et erakonna kandepind oleks laiem: „Suund – sotsiaaldemokraatia”.
Ometi juhtus temaga ühel hetkel midagi, misjärel karjääripoliitik Ficost sai riigimees Fico. Mis nimelt, pole mulle teada. Kuid ta asus nimetama asju nende õige nimega ning tegutsema loomulikkuse eest ja loomuvastasuse pealepressimise vastu. Ta arvustas teravalt kõiki Euroopa Komisjoni pealesurutavaid loomuvastasusi: multikulti-agitproppi, massisisserännet, seksuaalhälvikluse-agitproppi, koroonaviiruse-hullust, rohepööret, Venemaa-vastaseid majandussanktsioone, Ukraina sõja õhutamist ja muud seesugust. Ta julges astuda välja Ungari peaminister Viktor Orbáni kaitseks, keda rahvusaate vaenlased innukalt olid rünnanud (ja ründavad siiani).
Kõige selle eest sai Fico ise kõvasti sõimata, ta koduerakonna viskasid Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraadid aga endi hulgast välja, kuna too polnud nende meelest piisavalt sotsiaaldemokraatlik, vaid olevat muutunud populistlikuks ja parem(!)äärmuslikuks.
Kas Fico-suguseid poliitikuid leidub meiegi maal?
Kindlasti leidub. Kuid me eriti ei tea neid, kuna enamus neist julgeb asju nimetada nende õige nimega vaid „pimedas ja teki all”, avalikkuses aga räägib sellist juttu, „nagu peab”. Rahva poole üle sellised poliitikud tulla ei julge. Värisevad oma karjääri pärast. Mõni neist on ajuti lausa sellise ilmega, nagu vajaks hädasti mähkmeid...
Robert Fico ei värisenud. Ei karjääri ega elu pärast. Ja just tänu sellele ongi eeskujuks, mehisuse võrdkujuks üha enamatele nii Slovakkias kui kaugemalgi.
Tema sõnadel oli suur kaal juba enne 15. mai tapmiskatset. Pärast seda on ta sõnade kaal aga veelgi suurem. Sest valem „õiged sõnad+õiged teod=võitmatus” on igikestev.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet