- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: pühapäeval, 02. juunil 2024. 11:43
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 1584
Üha lähemal on aeg, mil toimub eliidivahetus. Nii Eestis kui kõigis teisteski riikides, kus eliit otsustas teha panuse ainult Ukraina sõjalisele võidule ning muutis oma riigi justkui Ukraina oblastiks.
Selline eliit on veenvalt tõestanud oma täielikku asjatundmatust geopoliitikas, samuti suutmatust seista oma riigi ja rahva huvide eest.
On täiesti ebaoluline, kas mainitud asjatundmatus ja suutmatus on loomulikku või tehislikku päritolu. Tehislikku selles mõttes, et on teadlikult tegutsetud mingi välise mõjutaja huvides, olgu selleks mõjutajaks siis välisriik või välisorganisatsioon. Sest iga õige asi peab mitte lihtsalt olema õige, vaid ka paistma õigena.
Kõrvaltvaatajale võib ehk olla tõesti jäänud mulje, et Ukraina-lembene eliit on tegutsenud: 1) Ameerika Ühendriikide sõjatööstuskompleksi huvides; 2) Euroopa-väliste riikide või suurettevõtete majandushuvides; 3) kuritegelike organisatsioonide huvides (näiteks ajanud embrüoäri, mille tooaraineallikana on kasutanud Ukraina naispõgenikke).
Lõppkokkuvõttes pole sel enam tähtsust, kas see mulje on tõene või petlik. Esmatähtis on eliidi senise tegevuse tekitatud üldmulje: selline eliit ei vea enam välja, ei suuda ühiskonda õitsengule juhtida, vaid selle asemel juhib paratamatult hoopis hukule.
Väga võimalik, et eliit ise seda ei mõista või ei soovi mõista, vaid loodab oma senises rollis jätkata ka pärast Ukraina sõjalist kokkuvarisemist ja kogu oma Ukraina-poliitika valeksosutumist. Kõik võimulpüsimiseks vajalikud vahendid on eliidil ju olemas: nii majanduslikud, õiguslikud kui ka halduslikud.
Ainult et sellist eliiti enam ei austata. Rahvas kuulab teda aina vähem. Eliit muutub naeruväärseks, ta sõnal pole enam kaalu. Ja siinkohal on ebaoluline, et suur osa lihtrahvast – kujundlikult öeldes – alles eile oli sellesama eliidi Ukraina-ülistusele kuulekalt kaasa määginud. Ajalookogemus näitab, et kui rahvahulki on teadlikult lollitatud, siis pärast nägijakssaamist need rahvahulgad ei kuluta aega enesekriitikale, ei mööna, et olid ka ise süüdi, kui lasid ennast lollitada. Oo ei! Selle asemel pööravad rahvahulgad siis oma pahameele ja raevu teraviku hoopis lollitajate vastu. Antud juhul: sellesama eliidi vastu. Ja algab segadusteaeg.
Segadusteaeg on valulik mõlemale osapoolele – nii eliidile kui ka ta juhitavatele. Mida varem see aeg lõpeb, seda parem mõlemale. Ainult et vägisi selle aja lõpuhetke lähemale tuua ei saa. Kõige vähemvalulik lahendusviis on asuda uut eliiti välja õpetama ning välja valima aegsasti. Soovitavalt veel enne seda kui rahvahulgad on oma aja ära elanud eliidi sobimatuse suhtes nägijaks saanud.
Ümberlülitumine toimugu sujuvalt!
2024. aasta Euroopa Parlamendi valimised mööduvad veel vana eliidi juhtimisel. Seevastu 2025. aasta sügisel Eestis toimuvateks kohalikeks valimisteks võib olla olukord nii Eesti ühiskonnas kui mujalgi juba tunduvalt teine. Ilmtingimata ei pruugi olla, kuid siiski juba võib olla teine. Igal juhul pole jõujooned siis enam täpselt samas kohas, kus on praegu.
Tulevikkuvaatavatel, tervikpilti näha suutvatel üksikisikutel ja organisatsioonidel tasub aga valmistuda selleks, et eliidivahetuse saabumishetkel oleks nõutaval hulgal asjatundlikke „varumängijaid” kohe võtta. Lahkuva eliidi siunamine võib anda siunajale enesele küll vaimse orgasmi, kuid olukorda ei lahenda.
Kujundlikult öeldes: kui vool läheb ära, siis peab olema varuenergiaallikas kohe käepärast, ja ümberlülitumine ühelt teisele toimugu nii sujuvalt, et tarbijad seda ei märkakski!
Siis ei teki sädelahendust ega eraldu ka elektrimolekule. Või kui üldse eraldub, siis ainult elektrimolekuli leiutaja isiku enese kujul.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 18. mail 2024. 08:14
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 1748
Õiged sõnad+õiged teod=võitmatus. See igavene valem kehtib ka Robert Fico puhul. Slovakkia tuntuim poliitik näitas 15. mail 2024 veenvalt, et on valmis kas või surema, kuid oma põhimõtetest ei tagane, rahvusaadet raha vastu ei vaheta, vingerdajaks ega keerutajaks ei muutu.
Fico mehisust näitas seegi, et ta tuli rahva poole üle, kuigi tal polnud selleks vähimatki vajadust. Tal oli kõik olemas, et teha väljapaistvat poliitikukarjääri ja muutuda pidevalt üha mõjukamaks. Ta kuulus nomenklatuuri juba sotsialismiaja lõpul. Oli kompartei liige, ja mitte mingi realiige. Isegi naise võttis tollasest nomenklatuurist: Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi viimase peaprokuröri tütre. Kui sotsialism kestnuks edasi, saanuks Ficost tänu ta heale suhtlusoskusele ja laiale silmaringile pigem varem kui hiljem Tšehhoslovakkia Sotsialistliku Vabariigi juht.
Riigikorravahetuse järelgi läks ta poliitikukarjäär ülesmäge. Elutarga poliitikuna valis ta endale poliitsuuna, kus pidev mõjukus oli kindel: sotsiaaldemokraatia. Tõsi, nutika poliitikuna sõnastas oma erakonna nime nii, et erakonna kandepind oleks laiem: „Suund – sotsiaaldemokraatia”.
Ometi juhtus temaga ühel hetkel midagi, misjärel karjääripoliitik Ficost sai riigimees Fico. Mis nimelt, pole mulle teada. Kuid ta asus nimetama asju nende õige nimega ning tegutsema loomulikkuse eest ja loomuvastasuse pealepressimise vastu. Ta arvustas teravalt kõiki Euroopa Komisjoni pealesurutavaid loomuvastasusi: multikulti-agitproppi, massisisserännet, seksuaalhälvikluse-agitproppi, koroonaviiruse-hullust, rohepööret, Venemaa-vastaseid majandussanktsioone, Ukraina sõja õhutamist ja muud seesugust. Ta julges astuda välja Ungari peaminister Viktor Orbáni kaitseks, keda rahvusaate vaenlased innukalt olid rünnanud (ja ründavad siiani).
Kõige selle eest sai Fico ise kõvasti sõimata, ta koduerakonna viskasid Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraadid aga endi hulgast välja, kuna too polnud nende meelest piisavalt sotsiaaldemokraatlik, vaid olevat muutunud populistlikuks ja parem(!)äärmuslikuks.
Kas Fico-suguseid poliitikuid leidub meiegi maal?
Kindlasti leidub. Kuid me eriti ei tea neid, kuna enamus neist julgeb asju nimetada nende õige nimega vaid „pimedas ja teki all”, avalikkuses aga räägib sellist juttu, „nagu peab”. Rahva poole üle sellised poliitikud tulla ei julge. Värisevad oma karjääri pärast. Mõni neist on ajuti lausa sellise ilmega, nagu vajaks hädasti mähkmeid...
Robert Fico ei värisenud. Ei karjääri ega elu pärast. Ja just tänu sellele ongi eeskujuks, mehisuse võrdkujuks üha enamatele nii Slovakkias kui kaugemalgi.
Tema sõnadel oli suur kaal juba enne 15. mai tapmiskatset. Pärast seda on ta sõnade kaal aga veelgi suurem. Sest valem „õiged sõnad+õiged teod=võitmatus” on igikestev.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
