Uusaastatervitus Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeile ja pooldajaile eesti keele aastaks

  • Prindi

Head aatekaaslased!

Rahvusaatele soodne tähtedeseis kestab. Kui 2018. aastal sai eestluse hüvanguks palju teha tänu Eesti Vabariigi sajanda sünniaasta tähistamisele, siis 2019. aastal pakub selleks sama hea võimaluse eesti keele aasta.

Haridus- ja Teadusministeerium kuulutab 2019. aasta eesti keele aastaks, et arvukate sündmuste ja tegevustega väärtustada eesti keelt ning tähistada eesti keele seadustamist riigikeelena sada aastat tagasi,” öeldakse haridus- ja teadusministeeriumi asjaomases pressiteates, mis avaldati 20. novembril 2018.

See ettevõtmine annab vabad käed igale Eesti patrioodile, kes on mures eesti keele allakäigu pärast, mis on eriti hoogustunud viimase paarikümne aasta jooksul. Rahvuste tasalülitajate jõupingutuste tulemusena „on läinud moodi” kasutada eestikeelses suhtluses võõrkeelseid, eriti inglisekeelseid sõnu ja väljendeid – ka seal, kus omakeelsed on täiesti olemas!

Pidevalt on kahanenud eesti keele kasutusala Eesti ülikoolides, sealhulgas ka auväärses rahvusülikooli-seisuses olevas Tartu Ülikoolis…

Üha lisandub segaabielusid, mille mitte-eesti osapool ei vaevu eesti keelt ära õppima ja kus eesti lapsed ei oska enam eesti keelt…

Ajakirjandustekstid, aga ka avaliku elu tegelaste esinemised meenutavad oma kõnepruugilt ja ülesehituselt üha rohkem inglise keelt, kus vaid sõnad on eestikeelsed…

Seda kurba loetelu saaks veel jätkata. Ja kaua. Sest eestlastele on pähe tambitud, et „aeg on edasi läinud”, „elamegi ajal, mil kogu maailm on üks suur küla” ja „väiksed keeled ongi määratud väljasuremisele kui suurrahvaste keeltega võrreldes paratamatult vähemelujõulised”. Üleilmastajate (loe: rahvustehävitajate) sellesuunaline ajuloputus on teinud oma töö ka tuntava osa eestlaste kallal.

Ent lootust on sellegipoolest. Sest nagu teada: igale mõjule tekib vähemalt sama tugev vastumõju. Pole siis ime, et üha rohkem väikerahvaste liikmeid – ka eestlaste hulgas! – on asunud teadlikult oma emakeelt erilise hoole ja armastusega kaitsma ja edendama, ning teevad kõik endastoleneva, et nullida ära üleilmastajate põhilise tööriista – inglise keele – laiutamispüüdlused.

Ei öelnud ju haridus- ja teadusminister Mailis Reps ülalmainitud pressiteates asjata: „Eesti keele, kultuuri ja omariikluse kestlikkuseks tuleb meil endil tööd teha ja vaeva näha. Hea keelekasutusega saab igaüks anda panuse eesti keele säilimiseks ja arenguks.

Rappajuhtivad teejuhid paljastab… keelekasutus!

Täiesti omaette nähtuseks on aga üksikisikud ja organisatsioonid, kes sõnades on küll üleilmastumise vastu, tegudes seevastu teenivad rahvustehävitajate huve nagu kasulikud idioodid selle mõiste puhtaimas tähenduses. Nimelt seeläbi, et kasutavad kõnes ja/või kirjas väga vigast eesti keelt. Nii vigast, et kohati jääb mulje, justkui oleks nende näol tegu düsgraafikutega.

Kui siis juhtida tähelepanu nende düsgraafikukalduvustele, saab tähelepanujuhtija enamasti sõimata stiilis „mis sa, tähenärija, norid pisiasjade kallal?! Kõige tähtsam on ju meelsus. Meie oleme eestimeelsed, seega pole tähtis, kas me esinemises on kuskil õigekeelevigu või mitte. Kui meid vigase eesti keele eest kritiseerid, siis oled kaitsepolitsei agent! Või koguni globalistide oma!”.

Päevselge asjaolu, et vigane keelekasutus vähendab oluliselt kasutaja tõsiseltvõetavust, ta sõnade kaalu, ei huvita üliaktiivseid düsgraafikuid põrmugi. Neil jääb õigust veel ülegi.

Selge, veatu keelekasutus näitab, et samasugune on ka kasutaja enese mõttemaailm. Mõtlemisest aga saavadki alguse teod. Seos on ühene: selge mõtlemine – selged (=läbimõeldud) teod; ähmane mõtlemine – ähmased (=mõtlematud) teod. Kui keegi väidab end teadvat, mis on riigis (antud juhul: Eesti Vabariigis) valesti ja kuidas olukorda parandada, kuid samas ei suuda oma mõtteid väljendada selgelt, veatult, kuidas saaks selline siis pakkuda veatuid lahendusi?

Ei saagi. Vahutagu siis oma eestimeelsuse kohta palju tahes. Sest kel mõtted on ähmased, see saab teised juhtida ikka vaid rappa, ei mujale. Düsgraafia annab tunnistust ta põdeja ajukahjustusest. Ränga ajukahjustusega isik aga ei sobi teejuhiks kohe kuidagi.

Näidakem oma vaimutugevust!

Alanud aastal saame siis senisest veelgi selgema pildi, kes on Eesti patrioot tegudes, kes aga pelgalt sõnades. Selleks tuleb vaid lugeda eestimeelseid või end selleks nimetavaid ajakirjandusväljaandeid, internetilehti, aga ka internetikommentaare. Lugeda neid ja jälgida nende keelekasutust.

Ametlik eesti keele aasta annab meile oivalise võimaluse parandada oma eesti keele oskust nii kõnes kui kirjas senisest veelgi innukamalt. Ja kehtestada „eesti keele valitsusala” kõikjal, kus aga viibime. Kui siiani ongi Eestis olnud kohti, kus eesti keelega ei saa hakkama, siis tehkem kõik endastolenev, et keeleaasta lõpuks jääks neid võimalikult vähe! Kui üldse.

Kasutagem Eestis elavate muulastega suheldes eesti keelt, julgustagem seda tehes neid oma eesti keele oskust arendama! Seeläbi aitame neil vabaneda stereotüübist „eestlaste kui matsirahva keelt polegi vaja osata!” ja ühtlasi näitame, et suudame end kehtestada, s.t. olla tugev. Eeskätt just vaimult tugev. Vaimutugevust aga oskavad hinnata suuredki. Karudki pannakse tantsima. Ei loe vähimatki, et karutantsitaja on karust kehaliselt hulga nõrgem. Ent see kehtib peale loomataltsutamise ka mujal. Enesekehtestajaid austatakse.

Eesti võimud on viimasel paarikümnel aastal pahatihti tegutsenud üleilmastajate huvides, s.t. eestlusevaenulikult. Osakem siis hinnata seda, et nad seekord – ükskõik mis kaalutlustel! – otsustasid teha midagi eestlusele väga head ja kasulikku! Ka kõige õõnsamale propagandaüritusele saab anda vägagi asjaliku sisu, kui aga leidub isikuid, kel selleks küllalt oidu.

Oidu jätkub sel, kel mõtlemisoskus käpas ja mõtted selged. Mõtteselguse tunnuseks aga ongi hea väljendusoskus. Eesti puhul siis hea eesti keele oskus.

Jõudu võiduks uuel aastal – eesti keele aastal!

Soovib

Tõnu Kalvet

Tallinnas, 3. jaanuaril 2019 

© Tõnu Kalvet