Ootused (loe: nõuded) Eesti uuele valitsusele
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: reedel, 10 juunil 2022 20:32
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 5118
Eesti valitsuse põhiülesanne aastal 2022 on tagada Eesti rahva ellujäämine. Sellest sõltub ka valitsuseliikmete endi ellujäämine. Ja mitte enam pelgalt ülekantud mõttes, vaid vägagi otseses mõttes. Sest Eesti on nüüdseks, 2022. aasta juuni esimeseks pooleks, jõudnud olukorda, kus probleeme tuleb lahendada juba päriselt, mitte aga näiliselt.
Poliitteatri aeg Eestis on ümber. Põhjus: Eestit tabanud kriis ongi ehtne, mitte pelgalt näiline. Udujutuga sellest jagu ei saa, asendustegevusega samuti mitte. Vaja on tegusid. Sihipäraseid, arukaid, läbimõeldud tegusid.
Millised siis on teod, mis tagavad Eesti kõigi alaliste elanike ellujäämise?
Esimene: põnts elektrispekulantidele!
Esimene tegu: lahkuda kiiremas korras elektribörsilt.
Kõrge elektrihind mõjutab ühiskonnas kõike: suurendab kulu kõigis valdkondades, ja seeläbi tõstab ka nende hinda.
Eesti jaksab varustada end elektrienergiaga ise. Pealegi on me kodumaisel energiatootmisel omahind kaunis madal. Me vahepealse energianappuse tingis Läti ja Leedu soovimatus osta elektrit Valgevenest ja Venest. Kuna Baltimaade elektrivõrk moodustab ühe terviku, siis oligi Eesti sunnitud oma taskust kinni maksma Läti ja Leedu ideoloogilise jäikuse. Otse öeldes: eluvõõruse. Ja seda veel enne Venemaa- ja Valgevene-vastase majandusembargo algust. Loomulikult kasutasid Põhjamaade elektritootjad (loe: elektrispekulandid) selle kohe ära.
Kiiremas korras lahkumine elektribörsilt vabastaks meid elektrispekulantide haardest.
Teine: soovunelmate asemele elulähedus!
Teine tegu: naasta ideoloogiapõhise, ühtlasi äärmiselt kahjuliku majanduspoliitika juurest elulähedase majanduspoliitika juurde – lõpetada osalus Venemaa ja Valgevene vastu kehtestatud majandusembargos.
Majanduse aabitsatõde „sanktsioonid kahjustavad enim nende kehtestajat ja ta liitlasi” on leidnud kinnitust ka Eesti puhul. Kuna Venemaalt ja Valgevenelt on jäänud saamata palju vajalikke kaupu ja teenuseid, siis on see asjaolu tõstnud paljude kaupade ja teenuste hinda Eestiski. NB! tegu on selliste kaupade ja teenustega, mille äkiliseks asendamiseks omamaistega või taskukohaste välismaistega polnud Eesti majandus lihtsalt valmis. S.t. sellealane otsus oli juba langetamishetkel Eestile lauskahjulik.
Nüüdseks on päevselge, et kõik need majanduslikud survemeetmed on toonud Venemaale kahju asemel hoopis kasu: ta sissetulek on tunduvalt suurenenud, suureneb hoogsalt veelgi. Teisisõnu: Venemaa majandus hoopis tugevneb, lääneriikide (s.h. ka Eesti) majandus aga nõrgeneb. Seega jäi survemeetmete eesmärk saavutamata, mistõttu ongi nüüd Eestil viimane aeg muuta taktikat: loobuda nende edasisest rakendamisest.
Kolmas: põhulõugade asemele asjatundjad!
Kolmas tegu: moodustada uus valitsus asjatundjatest, mitte elukutselistest poliitikutest (kelle asjatundmatu tegevus ongi Eesti tõuganud ränka kriisi).
Elukutselistele poliitikutele on omane püüd elada soovunelmais, painutada tegelikku elu selliseks, nagu see on poliitikute endi eluvõõrastes kujutelmades. Kui usaldada selliste isikute kätte suur võim ja suured vahendid, siis on reeglina tagajärjeks ühiskonna suurema osa kannatused. Poliitikud pääsevad aga teenitud karistusest, kuna neil on vaid „poliitiline vastutus” (mille kehtivuse tagab ringkäendus).
Eesti elukutseliste poliitikute heaolu on tagatud. Nende majandusseis on selline, et majanduskriis kogu juurdekuuluvaga seda ei ohusta. Seetõttu ongi neil enamasti kadunud side tegelikkusega. Kujundlikult öeldes: nad elavad oma maailmas, oma mullis. Ühiskonna madalamate kihtide kannatused säärastele poliitikutele korda ei lähe.
Seevastu asjatundjad näevad olukorda ilustamata kujul. Ja tänu sellele pakuvad ka lahendusi, mis on kooskõlas päriseluga.
Oma ala suuri asjatundjaid polegi tarvis sisse osta; neid leidub igas Eesti erakonnas. Parlamendierakondades veel eriti. Tulebki lihtsalt nad välja otsida ja õigele ametikohale paigutada. Seda enam, et taasiseseisvunud Eestis poleks see esimene kord nõnda teha.
Neljas: lõpp ühiskonna lõhestamisele!
Neljas tegu: lõpetada koheselt Eesti ühiskonna lõhestamine, temas vaenu külvamine.
Alates koroonaviiruse-hüsteeria puhkemisest 2020. aasta märtsis on võimurite tegevuse tagajärjel muutunud Eesti ühiskond rängalt lõhestatuks. „Rindejoon” jookseb pahatihti läbi koguni perekondadest, rääkimata juba suurematest kooslustest.
Kui kuni 2022. aasta hilistalveni oli lõhestajate tööriistaks koroonaviiruse-hüsteeria, siis tollest ajast peale on nende tööriistaks olnud Ukraina-hüsteeria. Mõlema hüsteeria käigus suruti ühiskonna kaineltmõtlevat osa igapidi maha, halvustati ja tõrjuti teda igal moel. Alles äsja selgus aga koroonaviiruse-hüsteeria kohta, et õigus oligi olnud just kainemõistuslikul ühiskonnaosal, ja et kõik ta survestamiseks rakendatud meetmed olid olnud põhjendamatud, lausa seadusevastased.
Praegu valitseb sama olukord Ukraina-küsimuses. Taas surutakse ühiskonna kainemõistuslikule osale peale pimedat usku, et õigus on ainult ühel osapoolel – Ukrainal, ja et teise osapoole põhjendused ei vääri vähimatki tähelepanu. Taas püütakse oma peaga mõtlev ühiskonnaosa tõrjuda ühiskonna ääremaile, ta täielikult tasalülitada.
Eraldi tuleb esile tuua muidugi püüded kujutada Eesti venelasi Eesti riigi ja eesti rahva ohustajana, vaenlase käepikendusena. Neil ei lasta oma seisukohti põhjendada, vaid jäetakse nad juba eos arvamusavaldusevõimalusest ilma. Ometi on selline käitumine üheaegselt rumal, ülekohtune ja ohtlik.
Pärast 2007. aasta aprillimässu on Eesti venelased käitunud rahumeelselt, on Eesti eluga üha paremini kohanenud. Pidevalt on paranenud nende riigikeeleoskus; umbkeelseid leidub nende hulgas üha vähem. Sarnaselt eestlastega, rabavad nemadki usinasti tööd teha (tihtilugu ka välismaal, ennekõike Soomes), et saavutada talutav elatustase. Revolutsionäärieluks, ülestõusuhaudumiseks pole neil enam lihtsalt aega ega tahtmist.
Eestit Venemaaga (taas)ühendama nad samuti ei kipu, kuna eelistavad elada „valge inimese moel”. Tunduvalt lähendas neid eestlastele kas või see aeg, mil Euroopa Liidu juhtkond lubas EL-i alale karjakaupa ebaseaduslikke sisserändajaid me jaoks täiesti võõrast kultuuriruumist, ja püüdis noid vägisi paigutada Eestissegi.
Seda loomuvastasem oligi näha, kuidas pärast Ukraina-hüsteeria jõudmist Eestisse asuti eestivenelasi kahtlustama, halvustama, tõrjuma, ühe sõnaga: tasalülitama. Ja seda suuresti võimurite vaikival heakskiidul või koguni võimurite suu läbi. Arvati võivat määrata suisa sedagi, millist ladina tähestiku tähte tohib avalikus ruumis näidata, millist aga mitte.
Nõnda käitujad unustasid aga ära aabitsatõe: venelast ei tohi alandada.
Kakelda temaga võib (kui see on asja eest, siis ta ei pea pärast viha, vaid võib mõnikord hakata koguni peksaandja sõbraks), ent teda alandada mitte iial. Alandamist ei unusta ega andesta venelane kunagi.
Kui alandada või muul moel survestada eestlast, siis too enamasti ei hakka vastu, vaid põgeneb ära – sinna, kus loodab survestajaid mitte leiduvat.
Seevastu kui alandada või muul moel survestada venelast, siis hakkab too vastu peaaegu alati. Ja samuti peaaegu alati tuleb survestajal oma tegu pärast kibedalt kahetseda.
Sellele pole aga mõelnud Eesti võimurid ega nende ühiskondlikud kaasajooksikud, kes on püüdnud siinseid venelasi iga hinna eest alandada ja tõrjuda.
Üliinnukad survestajad pole mõelnud sellelegi, et leidub täiesti arvestatav osa eestlasi, kes kõnealuses küsimuses on alandatutega ühel pool rindejoont. Esialgu küll veel vaid ülekantud mõttes, ent kui kriisil lastakse veelgi süveneda, siis ei tasu imestada, kui ükskord ka sõna otseses mõttes.
Eesti uuel valitsusel tuleb kiiremas korras anda eestivenelastele rahustav märguanne: „Me ei pea teid vaenlaseks, ka siis mitte, kui teil on Ukraina-küsimusse teine suhtumine kui Ukraina-sõpradel! Teil on täielik õigus jääda truuks oma arvamusele. Tähtis on vaid, et oleksite Eestile edaspidigi ustavad.”
Viies: lahendada Ukraina-probleem!
Viies tegu: lõpetada päevapealt Ukraina põgenike sissevedu, nende poputamine, ning teha kõik endastolenev, et lõviosa neist oleks hiljemalt 2023. aasta hilissuveks Eestist läinud.
Inimeste massiline sissevedu Ukrainast ohustab Eesti ühiskonna stabiilsust aina enam. Nii suurel hulgal võõrast rahvast nii lühikese aja jooksul polegi Eestisse rahuajal kunagi toodud. Isegi siis mitte, kui Eesti oli veel Nõukogude Liidu osa.
Pingeid ühiskonnas aina kasvatab seegi, et Ukrainast massiliselt Eestisse saabunud isikutele on tihtipeale antud sellised eesõigused, millest täiesti arvestatav osa Eesti elanikest saab ainult unistada. Samas pole saabunuil endil Eesti ees mingeid teeneid, mis õigustaks neile selliste (ees)õiguste andmist.
„Kirsiks tordil” on muidugi Tallinna linnavõimu otsus valida Tallinna aukodanikuks Ukraina president Vladimir Zelenski – isik, kelle teened Tallinna ees on olematud ja kellest leidub Tallinna linnakodanike seas arvukalt palju teenekamaid isikuid.
Ukrainast siiatoodutele kulutatavad sajad miljonid eurod tulnuks suunata hoopis Eesti oma inimeste elujärje parandamisele. Eriti veel olukorras, kus viimaste hulgas üha suureneb nii suhtelises kui ka otseses vaesuses elavate isikute hulk ja osakaal. Selle asemel sai Eesti võimurite käitumise tagajärjel Eestist hoopis maailma ulatuses Ukraina esitoetaja. Seda küll suhtarvult, mitte koguhulgalt, kuid ikkagi esitoetaja.
Kui praegu, 2022. aasta suvel, leidub Eestis veel üsna suurel hulgal neid, kes leiavad, et peaaegu ülejõukäiv toetus Ukrainast toodutele ehk ongi veel põhjendatud, siis elukalliduse hüppelise tõusu järel jõuab selle seisukoha eluvõõrus kohale paljudele „Ukraina-sõpradelegi”. Eriti pärast kütteperioodi algust. Ja kui siis valitsusel ei jätku kriisileevenduseks raha, ongi sellest veelgi suurem kriis käes. Poleks mingi ime, kui äsjastest „Ukraina-sõpradest” saaks siis Ukrainast toodute ühed ägedamad vastased.
Kui Ukrainas käiv sõjaline erioperatsioon kord edukalt lõpule viidud, siis kulub veel mõni aeg, et taastada lahingutegevuse käigus hävinud hooned. Kuni Eestisse saabumiseni seal elanuil tuleb naasmisega tõepoolest veidi oodata. Ent see ei tähenda, et Eesti võimud peaks siia elama jätma need, kes pärit lahingutegevuses vähe kannatanud või üldse purustusteta pääsenud piirkondadest.
Eestisse saab jätta ainult parematest paremad. Need, kes on tõepoolest ülihea kohanemisvõimega, väga haritud, ning kellest on Eesti arengule suurt kasu.
Aga kui jätta need teod tegemata?
Eesti poliitikuil võib muidugi kergesti tekkida kiusatus jätta ülalloetletud teod kõik tegemata. Ikka lootuses, et „ah, küll asi laheneb ka kergemini, kuidagi iseenesest!”.
Sel juhul on surmkindel, et praegune kriis süveneb ja ägeneb veelgi. Ja kui selle käigus peaks puhkema nälja- ja/või külmamässud, siis jääb Eesti juhtkonnal süüdistada selles vaid iseennast, oma eluvõõrust.
Ideoloogiaga ju inimese põhivajadusi ei rahulda. Hüüde „Slava Ukraini!” saatel Ukraina lipukesega vehkides ju kogu talve jooksul tuba soojana ei hoia. Ka siis mitte, kui kasutada neid lipukesi kütteks.
Sest elul on oma seadused. Ja neid juba soovmõtlemisega ega sõnavahuga ei väära.
Mida varem Eesti poliitikud seda taipavad, seda parem meile kõigile.
Ennekõike aga neile endile. Juhul, kui soovivad olla terved ja tegusad ka järgmiste valimistsüklite ajal.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet