Ukraina-hulluse tekitatud „uue Leningradi blokaadi” vastu aitab… male!
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: esmaspäeval, 09 jaanuaril 2023 10:19
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 3725
Inimene on seal, kus on ta tähelepanu. Ütlus „ta mõtted olid mujal” kinnitab selle tõdemuse paikapidavust veenvalt. Male aga ongi (ka) tähelepanumäng: võidab see, kes on tähelepanelikum, keskendunum.
Seda teadmist ja oskust saab rakendada ka päriselus: suunates tähelepanu sellele, mis on tõeliselt tähtis ning lülitades nõnda välja kõik segavad tegurid. Eriti suur abi on sellest kriisiolukorras. Mida rängem on kriis, seda suurem on abi.
Sõda, näljasurma-oht ja ärakülmumis-oht on juba eraldi võttes suured kriisid küllalt, üheskoos aga veel kolm korda suuremad. Male ja temaga kaasnev tähelepanujuhtimisoskus päästab hädast aga isegi siis. Heaks näiteks selle kohta on suurmeister Pjotr Romanovskiga juhtunu.
Jäi ellu tänu malele
Nõukogude Liidu üks paremaid maletajaid Romanovski oli leningradlane ning jäi seetõttu ka Leningradi blokaadi. 1942. aasta talv oli veel eriti karm. Seda raskendas veelgi asjaolu, et valitses suur toidunappus. (Põhjus: võimude korraldusel oli eelnevalt meelega (!) hävitatud suur osa linna toiduvarudest.) Nälja- ja/või külmasurm tabas (vähemalt) kümneid tuhandeid leningradlasi.
Ränk saatus ei säästnud ka malesuurmeistrit: üksteise järel surid kõik ta tütred: Svetlana, Anja, Rogneda ja Kiira. (Romanovski naine oli surnud juba enne sõda.)
„Jäin täiesti üksi ning tundus, et lähen sõnulseletamatust kurbusest hulluks. Kas teate, mis mu päästis? Male! Kõige raskemal hetkel sundisin end mingi ebainimliku tahtepingutusega uurima… väljapaistvate maletajate partiisid,” meenutas kahekordne Nõukogude Liidu meister hiljem.
Romanovski ei lasknud ebameeldivatel välisoludel end mõjutada, vaid keskendas oma tähelepanu hoopis tõeliselt olulisele, ja tänu sellele jäigi ellu. Need aga, kes seda ei suutnud, vaid lasid malega võrreldes vähetähtsatel oludel end rööpast välja lüüa, ei jäänud ellu.
Romanovski läks eluga edasi. Elas pärast 1942. aasta ränka blokaaditalve veel 22 aastat, ja täisvereliselt: abiellus uuesti, tegi valmis poja ja tütre, esines edukalt võistlustel, kirjutas raamatuid ja artikleid.
80 aastat blokaaditalvest möödas, seis pea sama
Romanovski eeskuju järgida tasub nüüdis-Eestiski. Sest olukord on tollase blokaaditalvega paljuski sarnane. Läbinisti ideoloogilistel põhjustel on Eesti juhtkond tekitanud riigis samuti suure kriisi.
Loetlegem siinkohal selle põhilisi koostisosi:
• ettevõtted lõpetavad ridamisi oma tegevuse, inimesed kaotavad töö, hinnad tõusevad pidevalt;
• energiajulgeoleku tagamise asemel nuumatakse hoopis energeetikaspekulante;
• kas hinnatõusu survel või lausa käsu korras alandatakse toasoojust ja saadakse selle tagajärjel külmakahjustusi. Üha suuremat hulka inimestest ähvardab suisa surnukskülmumine;
• riik ujutatakse üle võõra rahvaga, keda siis poputatakse, samas kui oma rahvas jäetakse saatuse hooleks. Selle võõra rahva kodumaad valitsevaid riigipöörajaid toetatakse nii innukalt, et lausa naba paigast ära (loe: auk riigieelarves), üha suurem hulk oma rahva liikmeid aga peab otsima süüa toidupangast, supiköögist või suisa prügikastist;
• igale poole – ka riigiasutustele! – heisatakse võõra riigi lipud, käitutakse nagu Eesti oleks selle riigi maakond, mitte aga iseseisev riik;
• alailma hirmutatakse sõjaga (ka tuumasõjaga!), samas aga kinnitatakse, et Eesti olevat kaitstud;
• käitutakse nagu Eesti oleks tõepoolest sõjas, surutakse maha igasugused katsed kahelda „ainuõiget seisukohta” levitavate massiteabevahendite tehtava ajuloputuse põhjendatuses.
„Sõjas Eesti”-luulu mõjul külmutatakse juba ametnikkegi (kurikuulsaim näide: nn. superministeeriumi-juhtum). Selle jaburale olemusele juhib tähelepanu kas või 2022. aasta 8. novembril valminud luuletuse „Ametnikukülmutaja-mutt Riinotška” järgmine katkend:
Soojusest tal ees on kopp:
„Ruumid külmaks! Küte, stopp!
Tööle, ludrid, hopp-hopp-hopp!”
„Säästuplaan” tal tõega ropp.
Tööpaik on ametnikel külm,
kuued külmakaitseks üll.
Liikmed kohmas, jahtund külg,
jäätub hingeaur ja sülg.
Riinotškal see kõik ükskõik,
ootab teda tordilõik,
tee ja kohv ja ajavõit,
ees kui tal ametisõit.
Mootor nurrub, soe salong,
raadios laulab hea „Talong”.
Nii ununebki see, kel rong
liiklusvahendiks, või „kong”.
Tõsi, sõda Eestis tõepoolest pole, samuti ei esine (nälja mõjul) inimsöömist, kuid muus osas meenutab olukord suuresti Leningradi blokaadi: on nälg, külm, sõjahirm ning kõigist neist tingitud suur ärevus ja ebakindlus.
Kõigist neist aitabki üle saada oskus keskenduda tõeliselt olulisele. See aitab vastu pidada. Sest iga kriis, iga hullus lõpeb kord. Lõppes Leningradi blokaad. Lõpevad ka nüüdishullused. Näiteks multikulti-hullus, seksuaalhälvikute-hullus, koroonaviiruse-hullus, rohepöörde-hullus, Ukraina-hullus.
Tähtis on vastu pidada. Säilitada kaine mõistus ja reibas meel, seega vaimne tõvekindlusvõime. Olla jõudumööda toeks neile, kes seda ise veel ei suuda. Ja levitada seda kiiduväärset oskust võimalikult laialt.
Elu on näidanud, et maletajadki pole kõik ühevõrra tugeva vaimse tõvekindlusvõimega. Leidub selliseidki, kes on küll head nuputõstjad, kuid ei võta malelist mõtlemist kaasa pärisellu, vaid käituvad seal nagu lihtlabased kergeusklikud. Näiteks ei suuda oma elu kujutledagi sinise maskita näo ees või sini-kollast lippu lehvitamata.
Romanovski jäi ellu, sest oli midagi palju enamat kui pelk nuputõstja.
Tulevik näitab, kes maletajatest on pelk nuputõstja, kes aga pigem Romanovski-sugune vintske, elujõuline tegelane.
Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud ajalehe „Eesti Maleelu” 25. numbris (detsember 2022).
© Tõnu Kalvet