Valimistulemust otsustav küsimus: kas neljapäev=EKRE=Ukraina?

  • Prindi
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: laupäeval, 04 märtsil 2023 17:49
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 3773

Küsimus: „Millal?”
Vastus: „Neljapäeval pärast vihma.”

Just seda ilusat kujundit kasutatakse vene keeles sel puhul, kui tahetakse viisakalt öelda „jumal ise teab, millal”.

See ilus kujund meenus mulle siis, kui lugesin Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) ühe saadikukandidaadi, ajakirjanik Ivan Makarovi 3. märtsil 2023 internetiväljaandes „Uued uudised” ilmunud arvamuslugu „EKRE võit valimistel oleks võrreldav Ukraina võiduga Venemaa üle”. Ainult selle vahega, et eestivenelane Makarov kasutas väljendi „neljapäeval pärast vihma” (vene k.  пocлe дoждикa в четвeрг) asemel kujundit „Ukraina võit”.

Tõlgin Makarovi loo pealkirja ning loo enese juhtmõtte üldarusaadavasse keelde: EKRE valimisvõit on sama ebatõenäoline kui Ukraina sõjaline võit Venemaa üle.

Iga vähegi tõsiseltvõetav sõjandus- ja geopoliitikaasjatundja võib kinnitada kas või une pealt, et Ukraina sõjaline võit Venemaa üle on välistatud juba eos, mistõttu Ukraina võiduvõimalus on ümmargune null. Maailmas on vähe täiesti kindlaid asju, aga Ukraina olematu võiduvõimalus Venemaa vastu kuulub nende väheste hulka raudselt. Selleks on osapoolte jõud lihtsalt liiga ebavõrdsed. Seda ka kollektiivse lääne kaasalöömise korral (Ukraina poolel muidugi). Sest lääneriikidelgi on piir, millest nad Ukrainat toetades üle ei saa minna. Käimasolev sõda on näidanud seda üliveenvalt.

Tegelikkus ja Ukraina-luulud

Ukraina sõjalise võidu võimatust Venemaa vastu on tõdenud ka paljud lääne asjatundjad. Osa nende seisukohavõttudest on mingi ime läbi imbunud isegi peavooluajakirjandusse. Huvitaval kombel lääneriikide omasse isegi rohkem kui Eesti omasse. Eesti peavooluajakirjandus paistab endiselt arvavat, et kui taguda kõmisevat „Ukraina võidu vältimatuse” nimelist propagandatrummi ööl kui päeval, siis muudab see ka tegelikku olukorda nii Ukraina–Vene rindel kui ka tagalas. Seevastu lääne peavoolumeedia on säilitanud täiesti arvestatavad tasakaalustatuseriismed, ja avaldab aeg-ajalt ka elulähedasi seisukohavõtte (mida Eesti peavooluajakirjandus enamasti ei vahenda).

Selle tagajärjel leidub lääneriikides suhtarvult rohkem selliseid infotarbijaid, kes taipavad Ukraina võiduväljavaadete olematust, Eestis aga suhtarvult rohkem selliseid, kes kuni viimase hetkeni pimesi usuvad Ukraina võidu võimalikkusse. Viimaste meelest on Venemaa käsilane igaüks, kes seda pimedat usku eirab.

Lisaks sõja osapoolte ressursside hulga ja mitmekesisuse erinevusele mängib väga tähtsat rolli ka inimeste kvaliteet. Ukraina on teadupärast ka ametlikult tunnistatud Euroopa kõige korrumpeerunumaks riigiks. Ta sisemised vastuolud on muutnud ta läbinisti mädaks. Sõjavaimustus on suuresti lahtunud, mistõttu sõttaminekut välditakse kõikmõeldavate vahenditega. Seepärast kasutavadki riigivõimud sõjaväekutsete kättetoimetamiseks kõige mitmekesisemat võtetearsenali. Kuni selleni välja, et sõjaväeealised mehed püütakse lihtsalt tänavalt kinni ja viiakse otse rindele. Milline on sellisel moel sõjasangari-kandidaadiks tehtud kodumaakaitsjate võitlusvaim, võib igaüks aga juba ise pakkuda…

Eesti peavooluajakirjandus seda muidugi ei kajasta, vaid levitab ilusaid jutte Ukraina elanike suurest sõjavaimustusest ja piiritust patriotismist. Selle mõjul jääbki väga suurele osale eesti infotarbijatest mulje (täpsemalt: eksimulje), et vaid natuke lääneriikide relvatoetust Ukrainale veel, ja Ukraina sõjaline võit ongi juba kiire ja kindel.

Kui nüüdsed pimeusklikud saavad kord nägijaks…

Ent võtkem hoog maha ja küsigem endalt: „Mis saab nendest pimeusklikest pärast seda, kui Ukraina on sõja kaotanud? Kas nad siis asuvad oma Ukraina-alases kergeusklikkuses süüdistama iseennast (nagu olekski õiglane) või hoopis kedagi muud, näiteks ajakirjandust ja/või poliitikuid?”

Inimese iseloomu eripära teades võib juba praegu täie kindlusega öelda, et lõviosa praegustest Ukraina-pimeusklikest pöörab oma pahameele siis hoopis ajakirjanike ja/või poliitikute vastu: „Miks te meile valetasite?!”

Iseennast süüdistavad need pimeusklikud siis viimases järjekorras. Kui üldse.

Ja väga tõenäoliselt meenub siis nii mõnelegi neist seos, mille Makarov lõi nende peas oma ülalmainitud artiklis. Kui EKRE valimisvõit oleks tõepoolest võrreldav Ukraina sõjalise võiduga Venemaa üle, siis järelikult pärast Ukraina sõjalist lüüasaamist tekib väga paljudel valijatel arusaam, et EKRE valimisvõit oleks sama ebatõenäoline kui oli Ukraina sõjaline võit Venemaa üle. Ja sunnib neid endalt küsima: „Kui nii, siis kas ikka on enam mõtet üldse nii innukalt EKRE poolt hääletada?”

Paljud eestimeelsed valijad, kel kindel kavatsus 2023. aasta Riigikogu valimistel EKRE poolt hääletada, olid pärast Makarovi kõnealuse arvamusloo ilmumist küllap suures hämmingus: kelle huve siis sellist võrdlust sisaldav kirjatükk ikkagi tegelikult teenib?

Isamaa liikmena ja käesoleva kirjutise valmimishetkeks juba Isamaa saadikukandidaadi poolt hääletanuna võiks mulle olla ju ükskõik, kui näen, et „ohtliku konkurendi” löögijõud ühe ta võtmekuju läbimõtlematu (või vastupidi, vägagi hästi läbimõeldud?) käitumise tõttu nõrgeneb.

Aga näe, ei ole ükskõik. Sest elu läheb edasi ka pärast valimispäeva – 5. märtsi 2023. Juba 6. märtsi esimestel tundidel asutakse ajusid ragistama, kellega ikkagi moodustada valitsusliitu, ning Isamaa ja EKRE on siis ühed tõenäolisemad koostööpartnerid üldse. Kui EKRE häältesaak jääb – ülalkirjeldatud Ukraina-võrdluse tõttu – loodetust väiksemaks, mistõttu jääb ära ka EKRE valimisvõit, siis millal saaks üldse sündida Isamaa ja EKRE valitsusliit?

Vastus oleks sel juhul siis selline: neljapäeval pärast vihma.

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet