Kas sirgeselgsus on tõesti ainult isadepäeva teema?!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: pühapäeval, 09 novembril 2025 17:36

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 34

Miks kiputakse õiglustundest, sirgeselgsusest ja muust mehisusega seonduvast rääkima peamiselt üksnes isadepäeval? Ja miks kiputakse neid iseloomuomadusi seostama ennekõike isaga, s.t. mehega? Kas naistele on siis õiglustunne, sirgeselgsus ja muud sellised ilusad omadused tõesti olemuslikult võõrad? Kas naistele antakse tõesti andeks, kui nad juhtuvad käituma ebaõiglaselt, alatult, selgrootult?

Just nende küsimuste teadvustamiseks kasutangi tänast päeva – isadepäeva – omalaadse hüppelauana või kiviheitemasinana. Siis on suurem tõenäosus, et mu sõnum jõuab kohale. 

Mul on juba pikemat aega mulje, nagu suur osa meist käituks – kujundlikult öeldes – maailma võimsaima riigina, kes ise on selle ära unustanud ja käitub seetõttu abitu, armetu, hädise moodustisena, peljates kõiki ja kõike. Umbes nagu riik, kel on maailma võimsaimad relvad ja tugevaim sõjavägi, kuid kes, ise selle unustanuna, väriseb isegi kivikirvega sõdijate ees. Või nagu riik, kel on maailma suurim väärismetallivaru ja üldse rahavaru, ja kel puudub nii välisvõlg kui ka laenamisvajadus, kuid kes sellest hoolimata käib alandlikult laenu lunimas ning soostub üliröövellike laenuintressidega.

See kujund lööb mu vaimusilmas eredalt särama siis, kui märkan meie inimeste allaheitlikku suhtumist loomuvastasusse. Lepitakse sellega, millega ükski elujõuline inimene ega inimkooslus eales ei lepiks. Hoidutakse loomuvastasuse pealesurujaid korrale kutsumast.

Ometi on meil olemas meie rahva ülirikas pärand, mille lahutamatu osa moodustab meie tavaõigus. Samuti rahva ajalookogemus, mis näitab veenvalt, kui oluline, suisa elutähtis on jääda truuks iseendale, oma tavaõigusele, mitte aga painutada end teiste (loe: võõraste) meele järele. Ja mis juhtub, kui kas või ajutiselt sellest kõrvale kalduda.

Loomuvastasuse tegelikest pealepressijatest

Isade- ja emadepäeval on nüüdis-Eestis kombeks kurta, et „pahad ja kurjad onud-tädid” kuskilt kaugelt pressivat meile peale ebameeldivat peremudelit: sellist, kus isa polegi mees ning ema polegi naine. Või et õppeasutustes õpetatakse me lastele, et sugusid olevat rohkem kui kaks. 

Jah, muidugi on halb, koguni väga halb, et selliseid asju peale püütakse pressida. Kuid meie asi on pealepressijaile nende koht kätte näidata. Sest loomuvastased plaanid ei teostu ju lihtsalt niisama, võluväel. Neil on lisaks väljatöötajaile ju ka täideviijad. Alati. Ja kui me väljatöötajaid ehk ei näegi, siis täideviijaid näeme igal juhul. Meie silmis nemad ongi tõelised pealesurujad. Sest kõige jubedamgi plaan on täiesti ohutu seni, kuni seda keeldutakse täide viimast. Võime sõimata näiteks György Sorosit, Klaus Schwabi, Bill Gates’i või veel mõnda sama kurikuulsat tegelast ju vahulsui, kuid ükski neist ei teosta oma väärastunud plaane ju ise. Neil kõigil on ju oma ustavad, kuulekad plaanide täideviijad.

Meie tavaõigus, me rahva ülipikk ajalookogemus ütleb meile ju selgelt, mida tuleb loomuvastasuse pealesurujatega teha. Kui mõnele loomuvastasuse pealesurujale ei jõua jutt kohale, siis tuleb talle asi selgeks teha teisiti – talle arusaadaval viisil. Nii, et sõnum jõuaks talle kindlalt kohale.

Heatahtlikud, ärgake!

Kui vaatan tähelepanelikult ringi, siis märkan üht ränka viga, mis levib me ühiskonnas nagu nakkushaigus: väga paljud neist, kellele on meelega ja mõnuga haiget tehtud, tõlgendades nende heatahtlikkust nõrkusena, püüavad kas või vägisi otsida haigettegijaile õigustusi. Seda tehes ei taibata aga, et universum tõlgendab seda soovina kogeda samalaadset edaspidigi ning saadabki eluteele inimesi, kes teevad heatahtliku iseloomuga inimesele haiget meelega ja mõnuga. 

Aeg on üles ärgata: loobuda õigustuste otsimisest teiste piinamisest mõnu tundjatele, võõrsõnaga öeldes: sadistidele.

Kui keegi meid meelega laimab, teenimatult kõrvale tõrjub, õpetab me lastele loomuvastaseid asju, surub meile peale tervistkahjustavat eluviisi, esitab meile loomuvastaseid ootusi, jätab meile maksmata õiglaselt väljateenitud töötasu (kuigi tal endal on selleks raha olemas), toob välismaalt suurel hulgal sisse võõrast rahvast, kuigi oma rahvalgi on olukord raske, sekkub me südameasjadesse või teeb midagi sama jälki, siis ongi tegu sadistliku käitumisega, teadliku käitumisvalikuga, mitte aga juhusega. Ja meil puudub vähimgi kohustus nõnda käitujale andestada, ta tegudega leppida. 

Meil on lisaks täielikule õigusele ka kohustus anda meie suhtes sadistlikult käitunuile otsustav vastulöök. Sest sel moel väldime, et nad saaks oma loomuvastaseid tegusid rahumeeli jätkata. 

Millal ja kuidas see vastulöök anda, otsustab iga kannatadasaanu juba ise. Tähtis on loobuda ohvrimõttelaadist ning taasomandada me esivanematele ürgomane mõttelaad: „Igaühega tuleb suhelda talle arusaadavas keeles!”

Siis taandub loomuvastasus hoogsalt. Ja edasised isadepäevad ning emadepäevad on juba kurtmispühade asemel tõelised rõõmupühad.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet 

Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 9. novembril 2025.