Surnu", kes hammustab
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 17:41
- Kirjutas Autor
- Klikke: 13843
Kellele oli kasulik lavastada Liibüa juhi surm?
„Surnud ei hammusta,” ütles mereröövlite pealik Billy Bones šoti kirjaniku Robert Louis Stevensoni maailmakuulsas seiklusromaanis „Aarete saar”.
Billy Bonesi öeldu tundub alatikehtivana, raudreeglina. Ometi on sellelgi erandeid. Üheks selliseks on Liibüa juht Muammar Kaddafi. Nimelt suudab kolonel Kaddafi oma vaenlasi hammustada (ülekantud tähenduses muidugi) nii elava kui surnuna. Õigemini: „surnuna”, sest praeguseks väljatulnud andmete kohaselt oli Kaddafi 20. oktoobril 2011 asetleidnud surm kõigest näitemäng. Tänapäevasemalt väljendudes: infosõja operatsioon.
Ent tehkem esmalt nägu, justkui usuksime lääne massiteabevahendites levitatud uudist, mille kohaselt tapeti Kaddafi tänavu 20. oktoobril Sirdi linna lähistel. Tapeti jõhkralt, mõnitati ta laipa ja pandi see siis uudishimulikele mitmeks päevaks jõllitada ja pildistada nagu mõni ilmaime. Ning näidati seda teleuudistes üle maailma.
Mis tulnuks päevavalgele, kui Kaddafi jäänuks „ära koristamata”?
Esmapilgul tundub, et Liibüale kallaletungijate jaoks oligi parim lahendus „tülikas” kolonel „ära koristada”. Sest kui Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldusega tagaotsitavaks kuulutatud Kaddafi tõepoolest astunuks kohtu ette ja asunuks tunnistusi andma, siis võinuks ta seal agressorriikide ja nende vasallriikide mõjukate poliitikute kohta avalikustada vägagi palju kompromiteerivaid andmeid. NB! dokumentaalselt tõestatud andmeid.
Prantsusmaa president Nicolas Sárközy olnuks ainult üks väga paljudest juhtpoliitikutest, keda Kaddafi-Liibüa oli rahastanud. (Mäletatavasti tuli 2011. aasta kevadel päevavalgele, et Kaddafi oli finantseerinud Sárközy presidendivalimiskampaaniat.)
Kohtus esinedes esitanuks Kaddafi ja ta kaitsja(d) ülirohket tõestusmaterjali sellegi kohta, et agressorriigid ja nende kohalikud käepikendused olid Liibüas toime pannud genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid ja sõjakuritegusid. Loetlen siinkohal vaid peamisi agressorite ja nende kaasajooksikute „vägitegusid”:
- pommitati ja tulistati haiglaid, haridus- ja kultuuriasutusi, elurajoone, veejuhtmeid, veepuhastusjaamu jt. mittesõjalisi objekte;
- vangistati ja tapeti süütuid inimesi, enamasti ilma kohtuta, „parimal juhul” kiirkohtu korras, asja uurimata;
- kasutati uraani ja fosforit sisaldavaid pomme, samuti sinepigaasi;
- rüüstati linnu ja asulaid;
- piinati ja seejärel tapeti eriti piinarikkal viisil (näiteks pead ära lõigates) vangilangenud valitsusväelasi või riigitruid eraisikuid;
- vangistati omavoliliselt, täiesti alusetult ja lintšiti Liibüas elavaid ja töötavaid (!) neegreid, kuna peeti neid mujalt Aafrikast värvatud palgasõdureiks.
Muide, 2011. aasta suvel Liibüas viibinud endine USA Kongressi liige William Fauntroy nägi enamikku neist kuritegudest oma silmaga ja oli sunnitud umbes kuu aega end peidupaigas varjama, kuna pelgas vangistamist oma tumeda nahavärvi tõttu ja lintšimist. Kohtusse, „Kaddafi protsessile” ilmudes tekitanuks ta oma tunnistustega kindlasti korraliku sensatsiooni.
Kaddafil olnuks kohtus väga hea kaitse. Nimelt teatas Prantsusmaa üks tippjuriste, endine välisminister (aastail 1984-86 ja 1988-1993) Roland Dumas 2011. aasta mais, et on valmis Kaddafit Rahvusvahelises Kriminaalkohtus kaitsma ning süüdistas president Sárközyt sõjakuritegudes. Valmisolekust Liibüa juhti kaitsta teatas paljude nimekate Prantsuse juristide hulgas ka Jacques Verges. Mõlemad olid käinud sõjaaegses Liibüas ja näinud agressori tekitatud sõjakoledusi oma silmaga. Verges ütles Liibüast naastes, et ta eesmärgiks on „paljastada NATO pommirünnakutes süüdi olevad palgamõrtsukad”. Parim koht seda teha olnuks teadagi „Kaddafi protsess”…
Kaddafi jõhker „ärakoristamine” osutus rängaks veaks
Paljastamist pelgavad agressorriikide juhtfiguurid lasid aga väidetavat Kaddafi surma kujutavat videomaterjali üle maailma levitada lubades pudelist välja džinni, mida sinna tagasi toppida on üliraske, kui mitte lausvõimatu: äratasid tugevad usulised ja isamaalised tunded neilgi liibüalastel, kes seni mõlemas suhtes leiged olid olnud.
Liibüalasi riivas tugevalt, kuidas olid väidetavad Kaddafi tapjad käitunud oma ohvriga nii enne kui pärast tolle surma. Haavatud vangi piinati, ta laipa aga mõnitati (s.h. matkiti temaga sugulisse vahekorda astumist). Tapetut ei maetud maha ööpäeva jooksul (kuigi muhamediusu komme seda nõuab), vaid vastupidi, pandi see uudishimulikele vaatamiseks välja ja maeti alles viiendal surmajärgsel päeval.
Lõviosa liibüalastest pole kaugeltki paduusklik ega aja usuküsimustes juuksekarva lõhki, vaid suhtub neissegi mõistusega. Kuid igasuguse hea tavaga vastuollu minev, inimväärikust rängalt alandav käitumine, mis väidetavale Kaddafile surma eel ja järel osaks sai, puudutas väga paljude liibüalaste hingekeeli. Sõltumatu ajakirjanduse andmetel pani see Kaddafisse hästi suhtuma neidki, kes tema suhtes seni leiged või vaenulikud olid olnud.
Seeläbi muutus Kaddafi paljudele märtriks, õiget asja ajades langenud Juhiks. Suurenes huvi tema õpetuse vastu. Äsjased leiged liitusid vastupanuliikumisega. Üks osa neist relvaga, teine abistajana, kolmas maailmale Liibüas toimuva kohta tõese teabe edastajana.
USA valitsusametnik: Kaddafi surm oli võltsing!
USA välisministeeriumi endine kõrge ametnik Steve Pieczenik teatas varsti pärast „surmauudise” ringlemaminekut, et tegu oli võltsinguga.
Telejaamale „Prison Planet TV” 20. oktoobril 2011 antud usutluses ütles Pieczenik, et asjaomasel videol näidatud isik pole mingil juhul Muammar Kaddafi ja et vastupidist väitvad lääneriigid eesotsas USA-ga lihtsalt valetavad. Usutletu nimetas nii president Barack Obamat kui ka välisminister Hillary Clintonit patoloogiliseks valetajaks ja meenutas mõlema varasemaid valega vahelejäämisi. Pieczeniki sõnul on tegemist infosõja operatsiooniga, mille eesmärgiks on avalikkust eksitada.
Pieczenik on seesama endine kaitseministeeriumi ja välisministeeriumi kauaaegne ametnik (töötas seal koguni viie presidendi – Richard Nixoni, Gerald Fordi, James Carteri, Ronald Reagani ja vanema George Bushi – valitsusajal), kes teatas 2011. aasta kevadel ajakirjandusele, et Osama bin Laden oli surnud 2001. aastal loomulikku surma ja et USA valitsuse vastupidised jutud on propagandavale. Pieczenik on USA üks paremaid infosõjaspetsialiste.
Kes suri Kaddafi asemel tegelikult?
Lääne peavoolumeedias levitataval, „surevat ja surnud Kaddafit” kujutaval videomaterjalil näidatakse tegelikult hoopis ühte ta tosinkonnast teisikust. Uurival ajakirjandusel õnnestus üsna ruttu välja selgitada märtrisurma surnud teisiku nimi: Ali Madžid (inglisepärases kirjaviisis: Majid) Al Andalus. Tegemist oli Sirdi linna elanikuga, kes oli juba eluajal tuntud oma suure sarnasuse poolest Kaddafiga.
Kahtlused „Kaddafi-video” ehtsuses tekkisid juba vahetult selle ilmumise järel. Nimelt selgus videot uurides, et:
- tapetu nina- ja kõrvakuju on Kaddafi omast erinev;
- tapetu nahk on peaaegu sile, sel pole kaugeltki niipalju kortse kui 69-aastasel inimesel peaks olema;
- tapetu on Kaddafist väiksemat kasvu;
- tapetu kõhul puudub operatsiooniarm (1971. a. tehti Kaddafile ussripikulõikus);
- video oli salvestatud 19. oktoobril, seega päev enne Kaddafi „surma“.
Suuri kahtlusi äratas seegi, kuidas „vana luurehunt” ja väljapaistev väejuht Kaddafi, kes tundis oma vaenlast läbi ja lõhki, oli lasknud end nii lihtlabaselt avastada ja kinni võtta.
Kaddafi „surm” oli ilmselt kahepoolne kokkulepe
Liibüa juhi „kadumine näitelavalt” oli kõigi märkide järgi otsustades Kaddafi ja NATO kokkuleppe tulemus, leiab osa poliitikavaatlejaid. Selle seisukoha kasuks räägib mitugi asjaolu.
Esiteks, NATO-l oli tarvis leida hea ettekääne läbikukkunud sõjast lahkumiseks, et säilitada veel vähesedki säilinud maineriismed. Venis ju algselt paaripäevaseks kavandatud „võidukas välksõda” kaheksakuuliseks ja selle lõppu pole praegugi näha. Nüüd aga saab NATO lõpetada õhurünnakud, „anda võim üle” mässajate juhtorganile – Rahvuslikule Üleminekunõukogule – ja viia oma väed Liibüast välja. 21. oktoobril 2011 teataski NATO juhtkond kavatsusest lõpetada liibüa-operatsioon sama kuu lõpuks.
Teiseks, see võimaldas NATO-l vähendada vaenlastehulka „Afganistani rindel“. Teatavasti oli USA Luure Keskagentuur värvanud Liibüa sõtta peamiselt Afganistanist tuhandeid lahingukogemusega islamiäärmuslasi. Liibüas paisati „afgaani liitlased“ rindelõikudesse, kus valitsusvägede vastupanu oli kõige ägedam, ja „unustati” tihtilugu rünnakut NATO lennuväega toetada, mõnikord aga avati lausa „sõbralik tuli“, s.t. tulistati omasid (?). NATO vägede lahkudes tehakse muidu hästi sõdivad, kuid kohalikke olusid mittetundvad „afgaani külalised“ valitsusvägede ja partisanide löökidega muidugi pulbriks, kuid see nõrgestaks mõnevõrra ka Liibüa kaitsejõude.
Kolmandaks, see vabastas USA käed uuteks agressioonideks. On ju juba „järge ootamas“ Süüria, Iraan, Pakistan…
Neljandaks, Kaddafil oli tarvis saada sõjast kõvasti räsitud riigile hingetõmbeaega. Kui ümberpiiratud linnades hukkunute laibad jäänukski massiliselt tänavale vedelema-lagunema ja paljud asulad vee ja elektrita, siis kaasnenuks sellega suur taud ja kaos, mis ähvardanuks levida välismaalegi.
Viiendaks, Kaddafi sai nõnda anda ikka veel kahevahelolevale osale liibüalastest võimaluse kogeda oma nahal erinevust „Kaddafi aegse“ ja Rahvusliku Üleminekunõukogu aegse elu vahel.
Paljude poliitikavaatlejate hinnangul ootab uute võimudega kaasaläinud liibüalasi väga varsti lootuste purunemine, nad pettuvad ja hakkavad seejärel „vanu häid aegu“ tagasi tahtma. Ja kui siis „ootamatult“ ilmneb, et Kaddafi on ikkagi elus ja tugevam kui varem…
Siis selgub, et piraadipealik Billy Bonesi hammustamise-ütlus Muammar Kaddafi puhul ei kehti.
TÕNU KALVET
Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 2. numbris (november 2011) ilmunud artikli algne, täispikk variant.