- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: kolmapäeval, 22 oktoobril 2025 09:07
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 2767
Ühed valimised läbi, teised aga õhus. Just nõnda saab iseloomustada 2025. aasta kohaliku omavalitsuse volikogu (lüh. KOV) valimiste järgset olukorda Eestis. Keskvalitsusse kuuluvad reformierakond ja Eesti 200 said mõlemad äsjastel valimistel lüüa, sest suur osa nende senistest pooldajatest oli valusate õppetundide varal saanud siiski nägijaks ega usaldanud enam. Sestap on loomulik oletada, et kui lähiajal korraldataks ka Riigikogu valimised, siis läheks reformierakonnal ja Eesti 200-l seal samamoodi.
Esmapilgul näitaks see justkui, et pimeusklikkus Eesti valijate seas kahaneb, ajuloputusmasinavärgi tekitatud silmamoonduse mõju aga raugeb.
Lähemal vaatlusel selgub aga, et ülevoolavalt rõõmustada oleks praegu siiski väga ennatlik. Sest Eesti poliitkartelli ülejäänud osaliste tekitatud silmamoonduse mõju valijaskonna suurele osale ju kestab endiselt, kohati on aga isegi suurenenud.
Selgus saabub juba väga varsti
Õnneks saab pilt varsti siiski selgeks. Siis, kui asutakse sõlmima võimuliite. Siis selgubki, kes on kes, ja mida on kellegi valimiste-eelne jutt väärt.
Kui minnakse ühte valimisliitu oma ideoloogiliste vaenlastega, siis on selge, et kogu ilus jutt, mida valijale enne valimisi räägiti, oli teadlik pettus. Pealinnas ja teistes suurtes omavalitsustes kohe kindlasti.
Pisivalla-tasandil, kuskil Kükametsas, vast mitte, kuna seal ongi tegusaid poliitikahuvilisi vähe, ning nad on jaotunud mitme poliitjõu vahel. Ja sealsetel otsustel on vägagi piiratud mõju. Seega on mingi kuskil pärapõrgus asuva pisivalla puhul täiesti vastuvõetav, vaat et ainumõeldavgi, et riiklikul tasandil verivaenlasteks liigituvad poliitjõud teevad kohalikus omavalitsuses sõbralikult ja asjalikult koostööd.
Seevastu pealinnas, teistes suuremates linnades ja valdades räägib kokkulepeleminek oma ideoloogiliste vastastega vägagi selget keelt. Nimelt petturikeelt. Ja asi on milleski märksa enamas kui pelgalt ideoloogilistes erinevustes.
Kui näiteks Riigikogus opositsiooni kuuluvad erakonnad soostuvad pealinnas või mujal suurtes omavalitsustes meeleldi moodustama võimuliidu selliste erakondadega, kes kuuluvad keskvalitsusse ja on pälvinud oma tegevusega (vahel ka tegevusetusega) opositsioonierakondadelt karmi kriitikat, siis ongi tegu kõige puhtakujulisema kahepalgelisusega, oma valijate teadliku lollitamisega.
Eesti seisukohast on eriti tähtis muidugi Tallinna ja Tartu uue võimuliidu koosseis. Näiteks kui seekordsete valimiste üheks suuremaks võitjaks peetav Isamaa peaks mõlemas suurlinnas moodustama võimuliidu reformierakonnaga ja Parempoolsetega, siis näitaks see selgemast selgemalt Isamaa juhtkonna selgrootust ja õppimisvõimetust.
Reformierakond on viimase mõne aasta jooksul Isamaad alt vedanud korduvalt. Ja mitte lihtsalt niisama alt vedanud, vaid ka ära nullinud paljud head algatused, mis Isamaa eestvõttel ja pealekäimisel oli eelnevalt jõustatud. Alates 2024. aasta võimuvahetusest Tallinnas kuni äsjaste valimisteni oli Isamaa ju Tallinna võimuliidus ainus jõud, kes suutis pidurdada oma võimuliidukaaslaste, ennekõike just reformierakonna, kahjurlikke algatusi (mis muidugi ei tähenda, et Isamaa poliitikud ise suutnuks pealinna juhtides totrusi vältida; lihtsalt „isamaalisi totrusi” oli vähem, ja nad olid vähemohtlikud). Pidev valmisolekunõue võimuliidukaaslaste kahjurlike plaanide pidurdamiseks ei lasknud aga Isamaa esindajail korralikult keskenduda oma põhitööle: linnajuhtimisele.
„Isamaalise kodusõja” hoiatav mälestus
Ühte võimuliitu minek Parempoolsetega tähendaks Isamaa pooldajate seisukohast aga juba äärmuslikku ja küllap andestamatutki oma põhimõtete reetmist. Sest mäletatavasti on ju Parempoolsete näol tegu endiste Isamaa liikmetega, kes tahtsid juhtimise üle võtta ja seejärel muuta oma konservatiivne koduerakond... liberastlikuks!
Mäletan hästi, kuidas 2022. aasta jaanuaris kutsus Isamaa tollane ja ka praegune aseesimees Riina Solman mind Isamaasse just selleks, et suurendada sõna parimas tähenduses isamaalaste hulka ja osakaalu erakonna liikmeskonnas, vältimaks Parempoolsete edukat võimuhaaramiskatset.
Mäletan sedagi, kuidas mulle saadetud e-kirjas kutsus mind üles toetama Parempoolseid tollane Isamaa Harjumaa piirkonna juht Lavly Perling (muide, Riina Solmani hea sõbranna!).
Isikuna, kel on süda õigel kohal, toetasin tollal erakonna isamaalisi jõude ning aitasin ka ise kaasa sellele, et Parempoolsete kavandatud võimuhaaramiskatse nurjus, nad ise aga lahkusid Isamaast karjakaupa. (Tagantjäreletargana saan praegu muidugi öelda, et puhtalt karjeristipilguga vaadates oli mu tollane otsus vale, kuna mõni aeg hiljem, siis kui Parempoolsete-oht kõrvaldatud, paljastus nii mõnegi „konservatiivse isamaalase” tegelik pale. Ent kuna ma – erinevalt viimatimainitutest – pole siiani õppinud oma südametunnistust välja lülitama, siis olen oma toonase valikuga ikkagi rahul. Iseenese eest ju ei põgene.)
Küünilisevõitu ütlus „tüüpilisel valijal on haugimälu” siiski tõeliselt isamaaliste valijate puhul ei kehti. „Isamaaline kodusõda” Parempoolsetega on veel väga hästi meeles neil Isamaa liikmetel ja valijatel, kes tollal seda hingevärinal jälgisid, selle lõppedes aga kergendatult ohkasid. Ja kui nüüd Isamaa praegune juhtkond (kellest suurem osa kuulus ka „kodusõjaaegsesse” juhtkonda!) peaks nüüd minema koostööle nende samade (!) isikutega, kes tollal tahtsid erakonda liberastlikuks muuta, siis...
„Eesti vajab muutust!” kuulutas Isamaa peamine hüüdlause äsjastel valimistel.
Väga õige mõte! Vajab tõesti muutust. Nagu vajab seda ka Isamaa ise. (Sest on ju Eesti osaks ka Isamaa.) Kas või selles osas, et hoidutakse koostööle minekust oma ideoloogiliste vaenlastega. Vastasel korral puudub Isamaa ustavatel valijatel vähimgi mõte anda oma hääl Isamaale ka järgmistel valimistel. Sama edukalt võiks nad anda oma hääle siis juba otse mõnele isamaalisuse ideoloogilistest vaenlastest, kellest pärast valimispäeva saavad justkui võluväel Isamaa uued „kallid koalitsioonipartnerid”.
Siis raugeks ja lõpuks kaoks ka „isamaalise silmamoonduse” mõju Eesti valijale. Ja see oleks juba üks olulisemaid muutusi üldse, mida Eesti vajab.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 21. oktoobril 2025.
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: pühapäeval, 14 septembril 2025 14:27
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 3212
„Hea sõna võidab võõra väe,” ütleb üks eesti rahvatarkus. Ja õigesti ütleb. Sest headus võidab lõppkokkuvõttes alati. Põhiküsimus ongi: kui kaua see aega võtab? Ja kas kurjuse tekitatud ülekohtu ohvril/ohvritel on sellest siis enam abi või lohutust?
Need küsimused omandasid veel erilise kõla ja kaalu pärast seda, kui 10. septembril 2025 lasti USA-s maha sealne mõjukas ühiskonnategelane Charles Kirk. 31-aastane Kirk oli kogu oma lühikeseks jäänud elu jooksul propageerinud mõtet, et asjad tuleb ja ka saab selgeks ja sirgeks rääkida, kui kohtuda silmast silma. Ta uskus siiralt, et sellises olukorras kaob vaenulikkus, mis eri vaadetega inimestel muidu üksteisest eemal olles on kerge tekkima. Sest üks asi on teist inimest nimetada vaenlaseks ja hävitamisväärseks kuskil ühismeedias või mujal internetiavarustes, hoopis teine aga teha sedasama silmast silma.
Kirk suutiski oma sõnaosavuse abil korduvalt tõestada, et hea sõna tõepoolest võidab võõra väe. Ta veenas vägivallast, üldse vaenulikkusest hoiduma paljusid. Kuid jättis paraku arvestamata ühe üliolulise asja: usupõhise mõttelaadiga inimesi veenda on üliraske, sageli lausa ilmvõimatu. Sest sellised inimesed on oma „kohtuotsuse” õigsuses kõigutamatud. Ja seetõttu peavad tõeliseks vaenlaseks igaüht, kes püüab seda kahtluse alla seada.
Üks sellistest lasigi Kirki maha. Tulistajal oli kõik selge: Kirk on vaenlane, sest räägib ebameeldivat juttu; seepärast tulebki ta vaigistada. Vajadusel kas või hävitada.
Üks teine sellistest tulistas samal põhjusel 15. mail 2024 Slovakkia peaministrit Robert Ficot. Ja mõlema tulistaja mõttekaaslane tulistas kaks kuud pärast seda omakorda Donald Trumpi.
Samalaadseid „vaigistamisnäiteid” saaksin loetleda veel pikalt. Kuid asja olemuse mõistmiseks piisab ülaltoodud kolmestki. Kui vastase ümberveenmiseks napib andmeid ja/või sõnaosavust, s.t. ei vallata sõnarelva, siis haarataksegi pärisrelv.
Kirki saatusekaaslasi ja nende lähedasi see tõdemus vaevalt et lohutab. Hulga tõenäolisem ongi, et nad küsivad nii iseendalt kui teisteltki täiesti õigustatud pahameelega: „Kui kaua peame veel ülekohut kannatama? Ja miks peaksime üldse jätma end vabatahtlikult ohvrirolli?! Oleme ju teinud kõik endastoleneva, et järgida põhimõtet „hea sõna võidab võõra väe”. Kas meil siis polegi õigust enesekaitsele?!”
Vabatahtlik eneserelvitustamisseisund ja sealt väljatulek
On enesestmõistetav, täies kooskõlas loodusseadustega, et ükskord tulevad sellest vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist välja ka Kirki mõttekaaslased ja nende lähedased. Sest ülituntud elujuhis „armasta oma ligimest nagu iseennast!” tähendabki seda, et teisi armastada suudab üksnes see, kes eelnevalt on õppinud armastama iseennast. Maailmaparandaminegi algab ju iseendast, mitte teistest inimestest.
Mõelgem nüüd, mis siis juhtub, kui need inimesed tulevad oma vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist välja. Mõelgem sellest väga tõsiselt!
Meenutagem, kui palju leidub kas või Euroopa Liidu riikides haritud, südikaid, korralikke, isamaalisi inimesi, keda on nimetatud ja tihtilugu nimetatakse praegugi vaenlaseks, tõeliseks julgeolekuohuks pelgalt sellepärast, et nad julgevad nimetada asju nende õige nimega! Reeglina avaldavad sellised inimesed meelt internetis, pikettidel, kõnekoosolekutel, allkirjakogumistel ja muudel sellistel, täiesti vägivallatutel ja täiesti seaduslikel ettevõtmistel. Nad lihtsalt kasutavad oma õigusi, mis õigusriigis on tagatud igale selle kodanikule ja elanikule. „Tänutäheks” selle eest aga paremal juhul tembeldatakse neid avalikult vaat et kurjuse kehastuseks või vähemalt käepikenduseks, halvemal juhul aga pitsitatakse karmilt kõigi lubatud ja lubamatutegi vahenditega, kuni vangistuseni välja.
Pitsitajatele tundub olevat jäänud ekslik mulje, et pitsitatavad on eelistanud vägivallatut vastupanu seepärast, et on käpardlikud, arad ja juhmid, ühesõnaga: pehmod. S.t. sellised, kes lasevad endaga teha kõike ega suuda eales vastu hakata. Pitsitajatele ei tule pähegi, et vägivallatu vastupanu eelistajad on käitunud nõnda oma loomuheadusest tulenevalt. Samuti sellest, et on isegi oma vastaspoolega (=pitsitajatega) püüdnud leida mingit ühisosa; on pannud mõttes end pitsitajate asemele ja püüdnud mõista pitsitajate olukorda, tausta ja ajendeid.
Ent ühel hetkel katkeb pikimgi kannatus. Ja siis asub end kaitsma leplikuimgi inimene. (Kui tal muidugi on siis üldse veel alles enesesäilitustung.) Asub kaitsma iseennast, oma lähedasi, oma mõttekaaslasi ja saatusekaaslasi. Kaitsma selliste vastu, kes uskusid end olevat täiesti karistamatud ning võivat seetõttu piire kompama jäädagi.
Mõelgem korraks olukorrale, mis saabub, kui seni eranditult vägivallatut vastupanu eelistanud haritud, südikad, korralikud ja isamaalised inimesed nii Eestis kui mujalgi Euroopa Liidus tunnevad, et ei jaksa enam leida endas õigustusi isikutele, kes neid halvustavad, tõrjuvad ja pitsitavad ning nende kannatuste üle küüniliselt irvitavad!
Arstid ja bioloogid ütleks siin kohe: „Kui valulävi on ületatud, siis muutub isend valu suhtes tundetuks.” Ühiskonnateadlased lisaks siis täpsustavalt: „Inimene, kellele on elus väga palju haiget tehtud, kuid ta pole vastanud sellele samaga, kogeb ühel hetkel nii suurt valu, mis muudab ta tundetuks juba ka nende isikute valu suhtes, kes talle elu jooksul on meelega ja mõnuga palju haiget teinud.”
Charles Kirki me siia ilma enam tagasi tulla ei saa. Teda jäädakse meenutama kui rahvatarkuse „hea sõna võidab võõra väe” üht väljapaistvamat järgijat. Ta on nüüdseks juba läinud nii Ameerika Ühendriikide, konservatiivse maailma kui ka üldse valge rassi ajalukku. Seda olenemata sellest, kas president Trump annab talle surmajärgselt USA kõrgeima autasu või mitte. (Ülitõenäoliselt siiski annab. Miks president peakski ümber mõtlema?!)
Küll aga saame Kirkilt õppida. Õppida ka tema küllap suurimast valearvestusest: heausksest eeldusest, et usupõhise inimesega väitlemiseks sobivad täpselt samad vahendid kui teadmistepõhise ja teadmisjanuse inimesega väitlemiseks.
Elutargad ütlevad: „Valu on ebameeldiv, kuid võib samas olla väga hea õpetaja.”
Kui edukalt aitab valu õpetada üheaegselt haritud, südikaid, korralikke ja isamaalisi inimesi välja tulema vabatahtlikust eneserelvitustamisseisundist, näitab juba tulevik. Kirk jälgib seda teispoolsusest küllap suure huviga.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 12. septembril 2025.
