'Mõtteid Eesti Vabariigi 94. aastapäeval
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 17:46
- Kirjutas Autor
- Klikke: 13791
Kallid eestlased ja eestimaalased, armas eestlaskond üle kogu laia maa!
Õnneks on eestlastel vaid üks Pühajärv ja Emajõgi. Oleme riigina suur Looduse ime, kelle elu ja olemus keerleb juba tuhandeid aastaid ümber iseolemise, tõe ja õiguse otsingute, valede ja luiskelugude kuulamise, alpide ahvimiste ja enesest suuremaks olemise püüete.
Meie elu on kui muinasjutt, ikka hea ja kurjaga kaalutud, omade ja võõrastega võrreldud.
Täna on suurimal, mida üks rahvus, mitte rahvas, vaid rahvus on suuteline endale lubama, Eesti Vabariigil, jälle üks künnis, üks saamise loost olemiseks olemise aastapäev.
Kas ka sünnipäevaks seda pidada, see on juba ähmastumas ajaloo vingerpusside ja maailmamõistjate ajaraamatu kaudu – peetakse ju meil ka Võidupäeva, kuigi ühtegi sõda pole meie riik ealeski võitnud, rahu Tartu Rahu ei ole võit, vaid lepe; peame ka taasiseseisvusepäeva, kuigi samal päeval vestavad kümned ja kümned lugulaulu sellest, et tänu meie kodust lahkunud kaasmaalastele säilis Eesti Vabariik mujal oma endisel moel ja kujul ja ükski okupatsioon ei saa ega suuda lõpetada kord rahvuse poolt väljakuulutatut; usume juba ka seda, et pisut koos lauldes ja kätest hoides, tulevad riigid tagasi ja toimubki – revolutsioon!
Ometi tulen täna Teie ette oma sõnade ja sõnumiga, milles püüan anda aimu ühe näitena Loodusest kui millestki veelgi vägevamast kui seda on riigid.
Vaadake ja kuulake! Tänaseks on juba ka must-valgel lugeda, et isegi valest ja valskusest võib väsida!
Ainult nii saab tõlgendada Andrus Ansipi „väsimust“, ei ole temagi ju superstaar, pelk Alma Materi keemik, kellele antud üle selline inimloomuste algainestik, millest oli kergem voolida võõrastele meeldivaid, euroraha ja euroopalike kommete kogukonda, muutes vargsi ja vaguraid – kodanike-, mitte rahvusriigi koguduseks....
Tõesti, ka valedest võib väsida ja kaamos pole mitte talve ainuilming, poliitiliseks pimeduseks võime pidada ka sellel hetkelgi veel valitseva kliki eksirändu, elukaamoseks, mis, usun siiralt, ei jäta eestlaste tuhandetesse aastatesse ulatuva ürgtõe ja eluarusaamadesse mitte rohkemat märki kui ühe lutika hammustusest jääv imepisike veretäpp.
Kas meie lapsed enam teavadki, milline loom ja imeputukas see lutikas on?
Aga kirbud, lutikad ja täid eksisteerivad edasi ka Eestimaal, vaatamata uhketele ja steriilsetele ostukeskustele, vaatamata klantsläikega surmakastidele ja Hummerite parkimistele – invakohtadel....
Nagu oma sõnumi alguses mainisin, eestlastel on vaid üks Pühajärv ja Emajõgi. Kui meie seda jõge oma eluga võrrelda suudaksime, oleks igale meist selge see kahe kalda, vale ja tõe ranna aim. Kord elame ühelpool kallast, kord jälle teisel. Hulludel aegadel vaatame üle veelahkme ja mõistame, et ilma vette astumata me paremale poolele ei saa, nii tundub olema ka praegu ja nüüd. Sillad, millelt meile elu ja korraldust hüütakse, on põletatud! Usk neisse, keda rahvas, toonitan: rahvas! mitte rahvus, Toompeale valib või hääletab – jäätub kui talvine Emajõgi. Kui aga keegi usub ja arvab, et ilus on jõgi, mis pulksirgelt voolab läbi „kultuursete“ ehk betoonist kallaste, siis selle tulemusi näeme me ikka siin- ja sealpool, mujal maailmas. Need jõed ajavad üle oma kallaste, nii vale kui tõe poolest, seda meie Emajõgi tegemata ei jätaks, ja lähedal on ajad, kus Euroopa betoneerunud valed, mida meile kui ainutõde püütakse pakkuda, ähvardavad suurema uputusega, suuremaga kui kevadised tulvaveed ja looduse soojapuhangud.
Pühajärvega on meil hea võrdlus oma Põhjala naabritega. Nemad, suurem arvult, kuid mitte arult, andsid sellise nime sadadele veesilmadele, kust vaid viimases näljas mõne kiisa või januse looma oma kõhukoopa täiteks said. Kui tahame niiväga järgida oma vellesrahvast, siis tõega, kõik olgu teretulnud ja söögu ja joogu meie sünnipäevarooga, kas just nii nagu neile kombeks on, kätega, noa ja kahvliga või hoopistükkis nagu Mõhk ja Tölpa meie Oskari muinasjutust, see on juba iseasi.
Head kaalumist nende kallaste vahel, kus taas oleme ühe sammu jagu eemaldunud oma Emajõe allika lättelt, suure Suudme suunas, milles hirmuga pooleks saame segatud ja seotud ühte suurde Rahvaste lukku, või jääksime siiski Rahvuste raamatusse? Head riigipäeva, kallid rahvuslased!
Valdo Paddar
Rahvuslaste Tallinna Klubi eestvõttel 24. veebruaril 2012 Tallinnas, Tammsaare pargis korraldatud kõnekoosolekul peetud kõne. Autor on Rahvuslaste Tallinna Klubi liige ja Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu juhatuse liige.