Lissaboni leppe kehtestamine on kuritegu.

  • Prindi
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 12:55
Kirjutas Jaan Hatto
Klikke: 14489

2003. aastal toimusid valimised Eesti võimaliku kuulumise või mittekuulumise üle Euroopa Liitu. Valimissedelil oli kirjas: "§2 Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi". Eesti Vabariigi Põhiseadus (EV PS) kirjutati väikese algustähega. See ei olnud selle napisõnalise sedeliteksti ainus viga, ei sisuline ega vormiline. EV PS-i ei saa "kohaldada" ega "täiendada", nagu sedelil seisis, vaid ainult muuta ja seda põhiseaduses endas ettenähtud korra järgi. Samas seisis, et "Eesti rahvas võttis vastu /-/ järgmise seaduse". Eesti rahvas ei saanud midagi vastu võtnud olla, kui ta alles läks hääletama. Tekib mulje, nagu oleks võõrkeelne tekst sõna- sõnalt eesti keelde tõlgitud. Kuid oluline on see: selgelt on välja öeldud, et Eesti hakkab kuulum EL-i "liitumislepingu" alusel ja EV PS-i "aluspõhimõtetest lähtudes". Niimoodi ei saa Eesti kuuluda kuidagi EL-i ei Lissaboni ega mõne muu leppe (vt. minu artikkel "Eesti riigi lõpp", 10.06.2008, „Nädaline“, 11.06.08, „Pärnu Postimees“) alusel, mis sätestaks näiteks kontrollimatu sisserände Eestisse või eestlaste oma kodumaalt küüditamise. Kui kellegi jaoks pidi "põhiseaduse täiendamise" seadus olema kavalus, millega saaks EV PS-i muuta, eirates EV PS-is ettenähtud muutmise korda, siis ei ole see kavalus, vaid samuti kuritegu - põhiseadusliku riigikorra kukutamine.

', '

Lissaboni leping ei ole midagi muud kui seesama EL-i põhiseadus, mis rahvahääletustel kolm korda läbi kukkus ja nüüd ise vägisi tagasi tuleb. Sellisel võimul, kes ise võimuks hakkab ja vägisi tuleb, pole rahva silmis seaduslikkust - legitiimsust. Selline „võimutulek“ muudab inimesed (sest kodanikest ei saa sellisel juhul enam rääkida) riigivõimu suhtes
ükskõikseiks, vältivaiks ja annab nõrga ühiskonna, kellest tema liikmed ei hooli ja kes käib alla. Sama toimus Nõukogude Liidus ja toimub juba praegu Euroopa Liidus, kuigi tehniliselt kõrgemal tasemel. Kas peame kuulutama, et pärast 2009. aasta 2. detsembrit on riigivõim Eestis ebaseaduslik ja kuritegelik?
1940. aasta 14- 15. juuli Riigivolikogu valimised toimetati põhiseadust ja teisi seadusi rikkudes. Näiteks erakorralistest valimistest teatamise vähima tähtaja asemel, mis oli 35 päeva, jäi vaid 10 päeva Vastaskandidaadid kui näitemängu juures tülikad tegelased lihtsalt kõrvaldati. Suure kiiruga "unustati ära" teine põhiseaduslik koda, Riiginõukogu; saadikuid valiti vaid Riigivolikokku. Sama kordus 2003. aastal. Helle Vilu koos Valijate Keskliiduga tuvastas vähemalt seitse valimisseaduse või põhiseaduse otsest rikkumist. Näiteks kahele eri küsimusele sai anda vaid ühe vastuse. Otsiti tulutult abi pimeda Justitia nähtavasti samuti pimedatelt sõdalastelt.

Raamatu "Eesti rahva kannatuste aasta" 53. leheküljelt, peatükist "ENSV loomise komöödia" võime lugeda 1940. aasta 14-.15. juuli valimistest: "Vastaskandidaatidel kui "rahvavaenlastel" oli aga igasugune esinemine või nende heaks kihutustöö tegemine kõige kategoorilisemalt keelatud." Kas ei tule tuttav ette? Eurorahvahääletuse eel tehtud statistika järgi kulutati EL-i kiitmise peale 80 korda (!) rohkem raha kui teistsuguste seisukohtade väljatoomiseks.

Kuid kõik need rikkumised jäid järgnevate kuritegude varju. Seaduste ja põhiseaduse vastaselt valitud Riigivolikogul ei olnud mingit õigust ega volitust 21. juulil 1940 tegeleda millegi muuga kui korraldada Eesti riigi asju. Õigust ega volitusi ei olnud kehtestamaks uus riigikord Eestis: "kuulutada välja Nõukogude võim kehtivaks kogu Eesti maa-alal ja kuulutada Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks". Veel vähem oli õigust ja volitusi: "paluda Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu Ülemnõukogul võtta vastu Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Liidu koosseisu" (lk. 63). See oli nii seaduste kui tolleaegse põhiseaduse vastane. See oli kuritegu. Kuritegu kõige kõrgemal tasemel - riigireetmine.

Samamoodi ei anna seaduste ja põhiseaduse vastaselt läbi viidud eurorahvahääletus praegusele Riigikogule õigust ega volitusi muuta Eesti riigikorda ja kehtestada Eesti maa-alal Euroopa Liidu võim - EL-i põhiseadus varjunimega Lissaboni lepe, millega ühtlasi "võetakse Eesti vastu uue riigi - EL-i - koosseisu". (Lissaboni leppe ülimuslikkus liikmesriigi seaduste üle on toodud Euroopa Nõukogu lõppaktis, Euroopa Nõukogu õigustalituse arvamus 22. juuni 2007, 11197/07 (JUR 260),

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2007:306:0231:0271:ET:PDF lk 26 ja 27)

 

Rahvalt saadi volitus ja nõusolek ju ainult kuuluda EL-i, lähtudes "liitumislepingust" ja EV PS-i "aluspõhimõtetest". See on nii seaduste kui ka EV PS-i vastane. See on kuritegu. Kuritegu kõige kõrgemal tasemel - riigireetmine.

Riigivolikogu 15. juuli 1940. aasta valimiste eel ja ajal hoiti eesti rahva eest kiivalt saladuses, milliseid "otsuseid" Riigivolikogu tegema hakkab. Räägiti ainult "sõna-, trüki-, koosolekutevabaduste kindlustamisest", "tööliste ja teenijate materiaalse olukorra parandamisest", "võitlusest tööpuudusega", "riiklikust kindlustusest tööinvaliididele", "riiklikust abist väikepõllupidajatele" (lk. 51) jne, jne. Uue riigikorra kehtestamisest ei räägitud pooltki sõna, veel vähem NL-i koosseisu minemisest.

Niisamuti ei räägitud eurorahvahääletusele eelneval ajal sõnagi EL-i põhiseadusest. Isegi mitte seda, et selline asi on üldse olemas. Selle asemel saame lugeda "palga- ja majanduskasvust", mõlemad pidid EL-is raketina taeva poole tõusma. "EL-ga ühinemise mõju Eesti majandusele 2005-2010" („Eesti Otsus“, lk. 5) - uhke graafik. Miks ei ole ühtegi meediaväljaannet, kes selle praegu avaldaks? Lubati samuti "riiklikku abi väikepõllupidajatele", mida viimased nägid sama palju kui oma kõrvu ja praeguseks on enamuses pulgad kotti pannud. Kas on kuskil keegi, kes vastutab inimeste sellise petmise eest? Eurovusserdamisest ei saa käsi puhtaks pesta ükski partei, kes on praeguse seisuga Riigikogus.

Aga ikkagi EL-i põhiseadus. Elutargalt ei tõlgitud seda eesti keelde enne kui mõned päevad enne valimisi, kui see kuhugile "netti pisteti". Nii e saanud eesti valija eurovalimistele eelneval ajal kunagi teada, mille poolt ta tegelikult lõpuks "jah" ütles, täpselt nagu see väidetav 92,9 protsenti valijatest (lk. 53), kes 1940. aasta juulis Riigivolikogu valimistel oma jah-hääle andis. Üks ühine joon on meie aja EL-iga liitmisel ja 1940. aasta suve sündmustel veel: mõlemad on ilmselt õigustühised.

Loo lõpetaksin väljavõttega samast "Eesti rahva kannatuste aastast": "Vares võttis portfellist rohelise tindiga vene keelse täiskirjutatud blokilehe ja laskis selle kohaselt valmistada valitsuse otsuse" (lk.52).

Kui inimlaste kohtus on pimedad, siis Jumala kohtu käest ei pääse keegi.



Jaan Hatto,

iseseisvuslane