Sünnipäevakingitus" Eesti Vabariigile
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 18:08
- Kirjutas Autor
- Klikke: 13770
Laupäeval, 9. veebruaril 2013 tegi „Eesti Päevaleht” – see Tallinnas ilmuv ikka – Eesti Vabariigile kingituse 95. sünnipäevaks, kuulutades, et Eesti ühiskond on praeguseks ajaks läbiimbunud koletuslikust vandenõust – massoonidest, vabamüürlastest ehk rahvakeeles siis kellumeestest. Kui keegi pole sellist lehte veel näinud ega lugenud, siis on tegu ümbernimetatud kunagise „Rahva Häälega”, mis ei jää viimasest maha oma eestluse- ja Eesti-vaenulikkuse poolest.
Nagu võib lugeda, on kellumehed „head mehed, vabad ja raudsete rituaalidega” (EPL 9.2.2013). Kellumehi on üle Eesti juba palju-palju, üle viiesaja. Miks see kõik salaja peab toimuma? Kui keegi ei tea, kes nad on, kus nad on ja millega tegelevad, kuidas võib siis ülepea väita, et nad on head mehed? Äkki on mõni juba otsaga vangimajas koos oma „kõrgete moraalsete omadustega”? Me ju lihtsalt ei tea. Kui päris aus olla, siis minu keel ei paindu kutsuma neid üldse meesteks.
Nad käivad koos salaja salakohtades. Salakohti, kus salaja koos käiakse, kutsutakse eesti keeles salaurgasteks. „Head mehed” muutuvad seal järjest paremateks ja nendel tekivad „kõrged moraalsed omadused”. Oleks nagu laenatud omaaegsest teadusliku kommunismi õpikust. Nõukogude ajal oli ENSV Kriminaalkoodeksi järgi salaurka organiseerimine ja pidamine kriminaalkuritegu.
Direktorid- rektorid, professorid, kõrged riigiametnikud, asutuste juhid tulevad salaja kokku eesmärgiga, milleks on „oma liikmetes kõrgete moraalsete omaduste väljakujundamine ja selle kaudu inimkonna arengule kaasa aitamine” (EPL 9.2.2013). Jällegi sama küsimus: miks see kõik salaja peab toimuma? Kas on üldse kedagi, kes suudab sellist juttu uskuda?
Vaatame mujale maailma, kus on pikem kogemus kellumeestega, kes on salaja hirmus head mehed ja – veel suurema saladuskatte all – veelgi paremaks muutuvad.
Olen õppinud, et asjade selgitamine toimib näidete varal lihtsamini:
Näide nr.1: kõrge riigiametnik ja ettevõtte direktor-ettevõtja on mõlemad kellumehed. Üks läheb teiselt ehitus-, raie-, kaevandus-, teisaldus- jne. luba taotlema. Tulemuseks meil on looduskaitsealas suur-suur auk maa sees ja pole enam tarandkalme, nõiakaevu, kaljukotka pesa jne.
Näide nr.2: riigihange. Kellumehed istuvad mõlemal pool lauda. Tulemus: suur auk on sedakorda eelarves, õigem oleks öelda must auk, kuhu upub maksumaksjate raha äraarvamata kombel.
Näide nr.3: krimkad ja politseinik(ud) on mõlemad kelluvennad. (kahjuks maailmas korduvalt ettetulnud juhtum nende „heade meestega, kes järjest paremaks saavad”). Tulemus: kuriteo avastamise asemel õnnestub teil saada keretäis kauba peale samadelt krimkadelt, kes kuriteo toime panid.
Näide nr.4: lähete kohtust õigust ja abi otsima. Kostja ja kohus-kohtunik on aga kelluvennad. Tulemus: oma ilmselge õiguse asemel maksate kelluvennale võib-olla elu lõpuni.
Näide nr.5 (kõige tüüpilisem). Kellumees on ettevõtte juhatusse sokutanud teised oma kelluvennad. Tulemus: ettevõttest saab kellumeeste ettevõte, teised saavad tavaliselt hundipassi. Kui ei õnnestu, siis kelluvennad kaovad koos ettevõtte rahadega.
Salatsemist, salasepitsusi, salaplaane, salavandeid ja salaühinguid pole kunagi eetiliseks ja moraalseks tegevuseks peetud.
Keegi ei tea, kellele ja millal salavennad on lõpuks ustavad – kas oma rahvusele, sõpradele, ettevõttele, perele või üleilmsele kelluordule ja selle vendadele. Neid inimesi ei saa enam kusagil usaldada.
Lõpetuseks: mind jääb kummitama mõte, kuidas direktorid- rektorid, kõrged riigiametnikud, haigla peaarst ei saa aru ühest lihtsast tõest: oma tegevusega (s.t. kellumeeste mängudega) õõnestavad ja hävitavad nad usalduse nii ühiskonna kui riigi vastu – inimesed pole enam kindlad, et neid ausalt ja seaduslikult koheldakse. Või on see neile ükspuha? Kui jah, siis ärge rääkige mingitest kõrgetest moraalsetest omadustest!
Jaan Hatto