Uusaastamõtisklus eestluse seisukohalt erilise aasta (v)alguses
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: neljapäeval, 04 jaanuaril 2018 14:07
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 12622
Aasta 2018 on eriline: Eesti riiklus saab saja-aastaseks. Tänu sellele on ka rahvusaade nüüd rohkem pildil. Seda ei saa naljalt pisendada isegi suurimad rahvustunde vaenlased, ükskõik kui agaralt nad ka punnitaks. Ei aita isegi vägivaldne hümni mängimatajätmine.
Eriline aasta toob rohkem tähelepanu ka rahvusaate kandjaile – rahvuslastele, eriti nende juhtkujudele, võtmeisikutele. (Sest pole olemas rahvusaadet ilma rahvuslasteta; kuigi leidub isikuid ja ringkondi, kes püüavad näidata, et näiteks nõukogude okupatsioon Eestis oli võimalik ilma okupantideta.) See paneb neile keskmisest suurema vastutuse. Neilt oodatakse keskmisest väärikamat, arukamat käitumist, just nende põhjal teevad rahvusaate suhtes leiged (loe: taipamatud) isendid otsuse rahvusaate kui sellise kohta.
See omakorda tähendab, et rahvuslaste võtmekujudel tuleb kiiremas korras vabaneda oma kiiksudest ja muudest kahjulikest harjumustest-omadustest. Tasub meeles pidada, et nüüdisajal, mil muutused toimuvad üha kiiremini ja kivisseraiutuna tundunud jõujooned nihkuvad vääramatult, vaatab üha suurenev hulk inimesi ringi otsiva pilguga – uusi juhte otsiva pilguga. Otsitakse juhte, kel oleks lahendused kohe võtta, ja kui paugupealt polegi, siis vähemalt võimed leida vajaminev lahendus lühikese ajaga.
Veenvaim, usutavaim tunnismärk arenenud lahendajavõimete olemasolu kohta on see, kui asjaomase isiku või organisatsiooni tegevus on laitmatu, toimib tõrgeteta. Sest alles siis, kui on suudetud korda panna asjad oma lähiümbruses, saab olla kindel, et sama suudetakse teha ka suuremas ulatuses. Kas või riigi ulatuses. Kui võimed lubavad, siis ka rahvusvahelises ulatuses.
Seevastu isik või organisatsioon, kes küll kritiseerib puudusi, ja teeb seda täiesti õigustatult, kuid kes samas oma vigadest, nõrkustest ega pahedest vabaneda ei soovi, mõjub kõike muud kui usaldustäratavalt. Säärase isiku või organisatsiooni puhul võib olla kindel, et tema võimulesaamise korral ei muutuks olukord paremaks, vaid võiks isegi halveneda. Sest suures kritiseerimishoos jäeti – kujundlikult öeldes – endal arendamata lahenduseotsimiselihased, mistõttu viimased kängusid suuresti või koguni täiesti.
Vastuvaidlematult on Eestis praegu võimul olijate tegevus eestlusele ja (rahvus)riiklusele kahjulik, viib rahvuse ja (valge) rassi hävinguni. Aga – ja see on antud juhul võtmetähtsusega! – see toimub aeglaselt, visinaga. Hea tahte korral on seda kõike võimalik veel tagasi pöörata.
Hoopis teine on lugu aga siis, kui võimule peaks saama (sõnades) innukad rahvusaate pooldajad, kes pole selleks hetkeks suutnud vabaneda oma kahjulikest omadustest ega kavatsegi seda teha. Vaat nende võimulesaamine viiks riigi, üldse eestluse põhja kiiresti ja suure pauguga. Ja seejärel oleks olukorda parandada, hukukursilt tagasi pöörata juba määratult raskem kui praeguse olukorra jätkudes.
Olen kohanud senise elu jooksul arvukalt isikuid, kes kaitsevad oma asjatundmatust, lodevust, rumalustki umbes sellise õigustusega: „See kõik võib olla. Aga see-eest olen patrioot, olen eestimeelne, olen rahvuslane, iseseisvuslane! Kes mind arvustavad, on automaatselt rahvusaate vaenlased!”
Selline õigustus on aga vesi rahvusaate vaenlaste veskile. Sest annab ülihea võimaluse näidata: sääraseid tegelasi ei tohigi kunagi võimule lasta, kuna nad keeravad asja kohe tuksi!
Ja keeravadki. Sest üle oma varju ei hüppa. Rahvusaate vaenlastel on aga lihtne põhjendada, miks hoitakse rahvuslasi võimu juurest endiselt eemal.
Mis on siis lahendus?
Parim – ja tegelikult ainus! – lahendus on asuda kohe välja juurima oma nõrkusi, pahesid, rumalust, ja tegema koostööd sama otsuse langetanud aatekaaslastega. Lähtuda põhimõttest „kui tahad kukutada valitsust, alusta iseenda parandamisest, harmoonia loomisest oma lähiümbruses!”.
Kui seda põhimõtet järgijate ja omavahel koostööd tegijate hulk ületab kriitilise piiri, saabubki soovitud muutus kogu ühiskonnas. (Samal põhjusel pidas endale surmavaenlaseks Falungongi liikumist Puna-Hiina juhtkond. Falungongi liikmete loodud harmoonia hakkas ohustama Hiina kommunistide vägisi loodud, loomuvastast „korda”, otsesõnu: disharmooniat.)
Kokkuvõtteks: toogu 2018. aasta eesti rahvuslastele senisest rohkem taiplikkust ja enesekriitilisust ning innustagu tegutsema läbimõeldult ja mõistusepäraselt!
Siis saab erilisest aastast lävepakk erilisele ajastule.
Jõudu võiduks erilisel aastal ja edaspidigi!
Soovib
Tõnu Kalvet
Tallinnas, 4. jaanuaril 2018