Eesti Vabariigi taasiseseisvumine – kaine mõistuse võit soovmõtlemise üle
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: teisipäeval, 20 augustil 2019 22:56
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 9021
20. augustil 1991 juhtunut on nimetatud imeks. Ikka põhjendustega stiilis „väike Eesti suutis imekombel vabaneda hiiglasliku Nõukogude Liidu kammitsatest”.
Lähemal vaatlusel oli aga tegu hoopis teistsuguse imega. Nimelt sellega, et Eesti suutis tookord vältida soovmõtlemise virvatulesid ning tegutseda kainelt, vastavuses väljakujunenud olukorraga.
Tänapäeval tundub pea kõigile iseenesestmõistetavana, et Eesti NSV Ülemnõukogu hääletas tookord iseseisvuse taastamise poolt. Üha vähem mäletatakse või soovitakse mäletada aga, et eestlastegi hulgas leidus mõjukaid jõude – eesotsas Eesti Komiteega ja tolle pooldajatega – , kes olnuks pigem nõus taasiseseisvumist määramatusse tulevikku edasi lükkama, sest leidsid, et 20. augustiks 1991 väljakujunenud olukord pole ikkagi selline, mis vastaks viimse kui üksikasjani nende kujutluses loodud olukorrale (loe: soovunelmaile). Vastutegutsejad väitsid tõsimeeli, et vastasel korral saab Eestist uustekkeline riik, mitte aga 1940. aasta juunipöörde-eelse Eesti Vabariigi õigusjärglane.
Õigusjärgsuse üle teoretiseerijail ununes teoretiseerimise käigus ära aga nii tegelikkus kui ka igikestev rahvatarkus „tao rauda, kuni see on tuline!”.
Taasiseseisvumise pooldajail seevastu oli see rahvatarkus meeles. Üks poolthääletanud rahvasaadikuid, kunstnik Heinz Valk meenutas ajalehe „Pealinn” käesoleva aasta 19. augusti numbris toonast olukorda nõnda: „Läksin 19. augusti hommikul Toompeale kindla teadmisega, et nüüd tuleb iseseisvus välja kuulutada, kuna oli interregum, seadusetu olukord – üks võim on kõrvaldatud, teist ei ole veel olemas. Tühik andis meile ideaalse võimaluse iseseisvus välja kuulutada. Täpselt nii nagu 1918. aastal, kui punased olid Tallinnast põgenenud ja sakslased alles liikusid Tallinna poole. Samasugune võimu tühik. Ka siis oskasid meie rahva juhid selle olukorra imekiiresti ära kasutada. Mõtlesin kohe sellele, et paralleel 18. aasta veebruariga on ilmne. Läksin Toompeale ja hakkasin aatekaaslastele seletama, mis on meie võimalused.”
Justnimelt: mis on meie võimalused. Sest võimalused ja soovid on kaks eri asja. Enamasti ei kattu. Kui aga mingil ajahetkel juhtuvad kattuma, siis on nii üksikisikust kui organisatsioonist, sealhulgas riigist arukas see olukord kohe ära kasutada, mitte aga loota, et olukord muutub pidevalt veelgi soodsamaks. Elus käivad asjad ikka lainetena. Kui lainehari käes, järgneb paratamatult langus. Uus lainehari saabub kord muidugi taas, aga see juhtub alles mingi aja pärast. Kui pikaks see ajavahemik kujuneb, ei tea aga keegi. Ja kui soodne tähtedeseis peaks korduma liiga pika aja pärast, siis on eelmise soodsa olukorra kasutamata jätnuile sellest kordumisest vähe abi. Kui üldse. Inimelul on ju oma ajalised piirid.
1991. aasta õppetund eestlastele
20. augustil 1991 toimunud taasiseseisvumine näitas, et selle pooldajad tegutsesid ainuõigesti. Kasutasid ära kõik võimalused, mida tollane olukord pakkus, ega jäänud ootama, et soodne olukord kestab igavesti ja muutub aina soodsamaks.
Toonane õppetund kulub eestlastele marjaks ära ka lähitulevikus. Selleks, et saada taas riiklikult iseseisvaks, sedapuhku juba Euroopa Liidu võimu alt. Sest Euroopa Liiduski on nüüdseks tekkinud võimutühik. Alates 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistest pole Euroopa Liit enam endine. Ühendkuningriigi lahkumisega EL-ist saab see muutus veelgi ilmsemaks.
EL-i vastastele meeldib seda moodustist kõrvutada N. Liiduga, leida nendevahelisi ühisjooni. Sarnasusi muidugi leidub, ent neist ei maksa lasta end uinutada, lootes, et Euroimpeeriumi võimu alt vabanemine käib täpselt samamoodi kui käis Kurjuseimpeeriumi võimu alt vabanemine.
Ega ikka käi küll! Põhiline erinevus seisneb selles, et üksinda väljaastumine EL-ist ei tuleks Eesti-suguse väikeriigi puhul kõne allagi, kuna võrduks enesetapuga. (Soovmõtlemise virvatulede lummuses olijad seda muidugi ei tunnista, kuna usuvad tõsimeeli, et „Euroopa Liit laguneb iseenesest” ja „Eesti tuleb uues olukorras hästi toime ka ihuüksi ning ilma selge ja läbimõeldud tegutsemiskavata”. Ainult et soovmõtlemisesõltuvuse väljaravimine on juba arstide ülesanne.) Välja astuda saab Eesti ikkagi ainult koos oma piirkonna riikidega. Mida rohkematega, seda parem.
Kas saatus kingib – uue taasiseseisvumise kiirendamiseks – Eestile ka „euro-augustiputši”, pole veel teada. Igal juhul tuleb aga valmis olla nii selleks kui muudekski soodsa olukorra tunnusteks. Siis ei taba uus taasiseseisvumisvõimalus meid sama ootamatult kui tabas nõukogude ajal võimuorganeid igal aastal talve tulek, vaid suudame olla 1991. aasta 20. augusti suurmeeste väärikad järelkäijad.
Seniks aga: kasutagem ära kõik võimalused, mida praegune olukord pakub!
Tõnu Kalvet
P.S. Küllap on siinkohal liigne meenutada, et kartused, nagu saaks Eestist uustekkeline riik, osutusid täiesti alusetuks. Niipaljukest siis elukauge teoretiseerimise „kasulikkusest”…
T. K.
© Tõnu Kalvet