Eesti ülipüüdlikud sangarid leidsid kõrvaldamistvajava vaenlase – invaliidid
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: pühapäeval, 27 veebruaril 2022 16:25
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 4706
„Inimesed, olge valvsad!” hoiatas mainekas XX sajandi Tšehhi ajakirjanik, tõlkija ning teatri- ja kirjanduskriitik Julius Fučík (1903–1943) oma samanimelises teoses. Seda hoiatust on tollest ajast peale meenutatud korduvalt. Ikka selleks, et valvsus ei nõrgeneks. Nüüdis-Eestis on Fučíku üleskutset asutud järgima veel eriti püüdlikult. Sest mine sa tea, vaenlane võib ju redutada igas praos, moondada end ükskõik milliseks.
Ülivalvsad vaenlaseotsijad avastasidki hiljuti vaenlase sealt, kust teda keegi otsida ei osanuks – invaliidide hulgast.
Nimelt tegi Eesti Paraolümpiakomitee 26. veebruaril 2022 avalduse Rahvusvahelisele Paraolümpiakomiteele, milles nõudis viimaselt, et 4. märtsil algavatel Pekingi parataliolümpiamängudel ei lubataks võistelda Venemaa ja Valgevene invasportlastel.
Tõsi, Eesti Paraolümpiakomitee ei teinud seda avaldust üksinda, vaid tegi ikka koos mõttekaaslastega – vastavalt Läti, Leedu ja Poola paraolümpiakomiteega.
„Kutsume üles viivitamatult tegutsema ning kehtestama sanktsioonid Venemaa Paraolümpiakomitee ja Valgevene Vabariigi Paraolümpiakomitee suhtes piiramatuks ajaks või vähemalt seni, kuni lõpeb agressioon demokraatlikus Ukrainas.
Viivitamatud meetmed on vajalikud osana demokraatliku maailma tugevast vastusest Venemaa agressioonile Ukraina elanike vastu ning austusest olümpiarahu suhtes,” öeldakse kõnealuses avalduses. Allkirjastajaks olid vastavalt Eesti Paraolümpiakomitee president Monika Haukanõmm, Läti Paraolümpiakomitee president Daiga Dadzīte, Leedu Paraolümpiakomitee president Mindaugas Bilius ja Poola Paraolümpiakomitee president Łukasz Szeliga.
Ühisavaldust oli hädasti vaja, sest ühtsuses peituvat ju jõud. Nüüd, mil neli ülivalvsat paraolümpiakomiteed on leidnud ja kahjutuks teinud tõeliselt ohtliku vaenlase, on sõjaõnne pöördumine Ukrainas juba lapsemäng. President Vladimir Zelenskile esialgu veel ustavaks jäänud väeüksused ja ka eraalgatuslikud võitlejad saavad nüüd küllap suure enesekindluseimpulsi ning lähevad edukale vastupealetungile. Neil on kohe palju kindlam tunne, kui teavad, et põhitakistus on teelt nüüd kõrvaldatud.
Venemaa ja Valgevene luure omakorda kaotavad täielikult pea, kui saavad teada, et nende nii hoolsalt väljaõpetatud ja moondatud luurajad ei pääsegi paraolümpiamängudele Ukraina suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ohustama.
Eesti president Alar Karis annab siis Monika Haukanõmmele muidugi kõrge riikliku autasu, ülejäänud kolme paraolümpiakomitee juhile aga igaühele Maarjamaa Risti. Sest nii väljapaistvat kangelastegu ei sooritata siinkandis ju iga päev.
Kogu progressiivne maailm otse loomulikult kiidab selle eest Eestit siis taevani, kõik neli paraolümpiakomitee juhti kutsutakse aga tööle NATO juhtkonna nõunikena. Nende töövaeva ja väljapaistvaid võimeid osatakse NATO-s ja mujalgi kindlasti vääriliselt hinnata.
Ainult siinkirjutajat vaevab paar küsimust. Muidugi on kiiduväärne, et puudega inimesi – ka vaimse puudega inimesi, maakeeli: ajuinvaliide – püütakse paigutada täisväärtuslikele töökohtadele, leida neile rakendust. Ainult et: kas on ikka ilmtingimata tarvis paigutada neid ka juhtivale kohale? Ja kas sellisele kohale trüginud/paigutatud ajuinvaliide pole juba paljuvõitu?
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet