Katari MM-i jalgpalliväline õppetund Euroopale
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: neljapäeval, 22 detsembril 2022 23:07
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 3931
„Toida hunti palju tahad, ikka vahib metsa poole,” ütleb üks eesti rahvatarkus. Seda rahvatarkust saab rakendada ka 2022. aasta 18. detsembril Kataris lõppenud jalgpalli maailmameistrivõistluste kohta. Täpsemalt: selle kohta, kuidas käitusid selle ajal Lääne-Euroopas sealsed mitte-euroopa „jalgpallisõbrad”.
Mäletatavasti korraldasid need „jalgpallisõbrad” MM-i ajal mitmel pool Lääne-Euroopas tõelised märatsemistalgud. Ja seda sellest hoolimata, kas nende lemmikkoondis oli parajasti võitnud või kaotanud.
„Märatsemistalgute” erilisus
Mis muudab need „talgud” siis nii eriliseks?
Ennekõike see, et neil puudus tõeline põhjus. Kui näiteks ühiskondlik ebavõrdsus ja vaesumine võib tõesti olla tõsiseltvõetav põhjus oma rahulolematust avaldada (kas just märatsedes, on iseküsimus), et seeläbi saavutada kas või mõningane elujärjeparanemine, siis mis oli jalgpallialase märatsemise põhjus? Kui selle esilekutsujaks oli lemmikute võit, siis kas tänavatel laamendamine suurendab seda võitu? Ja kui esilekutsujaks oli kaotus, siis kas laamendamine muudab kaotuse olematuks?
Märatsejad lõid puruks aknaid (ka äride aknaid), süütasid autosid, lõhkusid kõike ettejuhtuvat, ründasid täiesti juhuslikke möödaminejaid, s.t. süütuid inimesi. Märatsejaid ei huvitanud, kas kannatadasaanud on ehk samuti jalgpallisõbrad. Ei huvitanud, kes ja kuidas märatsemise tagajärjed kõrvaldab. Ei huvitanud, et mõne segipekstud äri omanik või töötaja võis samuti olla jalgpallisõber, kes oli tükk aega kogunud raha, et sõita välismaale, oma lemmikutele kaasa elama. Ei huvitanud, et mõne süüdatud auto omanik võis olla jalgpallisõber, kes kuulus kas aina vaesuvasse keskklassi või suisa alamklassi (sest Lääne-Euroopas pole auto mingi luksusese) ning kel seetõttu võib olla üha raskem tulla ots otsaga kokku.
Märatsejad olid oma asukohariikides elanud juba tükk aega. Osa neist lausa kogu elu, s.t. olid seal sündinudki. Seega oli tegu ju nende koduga. Kas ükski täiearuline hakkab aga lõhkuma oma kodu, selle elanikke kahjustama, suisa vigastama?
Euroopa mõttelaad ütleb üheselt: ei, ükski täiearuline inimene ei käitu nõnda.
Kindlasti ütleks sama ka märatsejate algupäramaade kombed ja tavad. Miks aga otsustati märatseda oma asukohamaal – oma kodus?
Vastus on lihtne: sellepärast, et nad sisimas ei pea seda oma koduks, vaid tunnevad end seal ikka veel võõrana, sisemiselt ebakindlana. Just sisemine ebakindlus aga tekitabki vägivalda.
Äratuskell põliseurooplastele
Põliseurooplastele oli märatsevate „jalgpallisõprade” käitumine aga oluliseks äratuskellaks: tuleb lõpetada enesepetmine, et võõrastele head tehes – pahatihti lausa omade arvelt head tehes! – saab võõraid kodustada, muuta omainimesteks. Rahvatarkuse „toida hunti palju tahad, ikka vahib metsa poole” vaste on ju olemas igas euroopa keeles.
Suurbritannia andis head eeskuju, otsustades hiljuti seadustada ebaseaduslike riikisaabunute väljasaatmine Aafrikasse, täpsemalt: Ruandasse. Brittidele jõudis kohale, et ennast lõputult petta pole lihtsalt võimalik. Kriisiajal veel eriti mitte.
Brittide eeskuju saavad nüüdsest järgida teisedki Lääne-Euroopa riigid, kus märatsevatest „jalgpallisõpradest” puudust pole. Lisaks Ruandale leidub sobivaid sihtriike Aafrikas teisigi.
Euroopasse jäävad aga põliselanike kõrvale elama tõepoolest ainult need mitte-eurooplased, kes võtavad üle siinsed kombed ja tavad, s.t. käituvad nagu valgele inimesele kohane. Nii jalgpallimängu ajal ja järel kui ka muidu.
Sest hundi koht on ikka metsas, mitte inimese kodus.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet