Rahvuslaste Tallinna Klubi

Imelise võlujõuga laetud keel

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: reedel, 16 oktoobril 2020 16:03

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 7578

Saksa kirjandusklassik Ludwig Uhlandi hinnangul tasub ungari keel ära õppida kas või ainult selleks, et suuta lugeda Petőfi teoseid nende algkeeles.

Nagu see kuulus 19. sajandi saksa romantilise luule esindaja, nii vaimustus Petőfi värssidest, nende looja kangelaslikust eluteest palju eestlasigi. Paljudki on justnimelt Petőfi mõjul asunud tegelema ungari keele õppimisega – seda ka Eestis. Ja kui nood õppimaasunud on juba astunud – koos sama valiku teinud, kuigi selleks võib-olla mujalt tõuke saanud – mõttekaaslastega ungari keele mitteoskajate hulgast seda keelt oskavate seltskonda, siis märkavad nad peagi, et on ilma vähimagi „pääsemislootuseta” sattunud selle imekauni keele võimusesse.

Ja mis veelgi „hullem”: selle keele lummuse „vangistusse” langenud isik ei tahagi enam „vabaks saada” – leidub ju kõnealuses „vangimajas” peale vaieldamatult ligitõmbava Petőfi arvukalt veel teisigi suurvaime ja meeliköitvaid objekte, mille külgetõmbejõud vähemalt sama tugev.

Iga inimene, kes ungari keelt juba väheke oskab, on nagu mõni ootamatult seniavastamata kullakaevandusele pealesattunu. Ta imestlevale pilgule avanevad seal sellised aarded, mille olemasolust ta parimalgi juhul ainult kuulnud oli, millest tal enamasti aga – varem „vaatevälja varjanud” keelebarjääri tõttu – aimugi polnud.

Selline inimene tutvub ungari kirjanduse suurkujude loominguga – ja märkab peagi, et tolle tase ei ole enamtuntud kirjandusklassikute loodu omast kriipsu võrragi madalam; süveneb ungari mõtlejate teostesse – ning jääb vaat et ammulisui imetlema mitte ainult nende mõttesügavust, vaid ka täpset ja samaaegselt sädelevat stiili; silmitseb ungari teadlaste ja leiutajate tehtud silmapaistvaid avastusi – ega suuda leida mitte mingisugust rahuldavat seletust sellele, lausa uskumatuna paistvale nähtusele, kuidas ometi on see, maailmamastaabis väike rahvas suutnud rikastada maailma teadusvaramut nõnda ebaproportsionaalselt suure hulga leiutiste ja uute ideedega.

Kõik eelpoolöeldu kehtib sellisegi inimese kohta, kel kõnealuse kullakaevanduse avastamishetkel mõni kullatükk taskus juba olemas, s.t. kes oskab peale emakeele veel vähemalt üht võõrkeelt. Enamgi veel: mida rohkem keeli keegi oskab, seda suurem on tõenäosus, et ta alistumine ungari keele võlujõule kulgeb kiirelt. On ju sellisel isikul ainult oma emakeelt oskajaga võrreldes suurem kogemustepagas ja rohkem kõrvutamisvõimalusi; pealekauba on ta teinekordki lausa keeleteadlase-taustaga.

Ungari keele suisa sõnulseletamatu külgetõmbe- ja mõjujõud ei jäta puutumata selliseidki isikuid, kes ungarlastest parema meelega kuuldagi ei tahaks. Säärase mõju eest ei pääsenud põgenema ka näiteks muidu mitte just ungari-sõbrana tuntud Emil Michel Cioran.

See Transilvaaniast pärit rumeenia-prantsuse filosoof kinnitab oma 1960. aastal Pariisis ilmunud essees „Kiri kaugele sõbrale: kahest ühiskonnatüübist”, et tunneb ungari keele kõnelejate suhtes siirast kadedust:

„Ma kadestan, tunnistan teile, meie naabrite jultumust, kadestan koguni nende keelt, seda täiesti karmi keelt, mille ilus pole midagi inimlikku, mille kõla on pärit teisest universumist, seda võimsat ja hävitavat keelt, mis sobib palvetamiseks, möirgamiseks, halamiseks, mis tõuseb põrgust, et muuta igaveseks tema rõhud ja prahvatused. Kuigi ma tean ungari keeles üksnes vandesõnu, meeldib ta mulle lõputult, ma ei väsi teda kuulamast, ta lummab mind ning paneb mind tarduma, ma ei suuda vastu panna tema võlule ja õudusele, kõigile neile nektarist ja tsüaanist sõnadele, mis on nagu loodud agoonia jaoks. Hinge heita tuleks ungari keeles – või üldse keelduda suremast.”

Ciorani pooleldi tahtmatud vaimustushüüded ungari keele imepärasuse kohta muudab veelgi mõtlemapanevamaks, lisab neile veelgi kaalu see asjaolu, et nende väljahüüdja ungarikeelne sõnavara piirdus sisuliselt ainult sõimusõnadega. Ja nagu poleks sellest kõigest veel küllalt, on koguni ungarlased ise sunnitud puhtsüdamlikult möönma oma keele haaramatust, kinnitades: „Meie keele ilu on selline, et päris kõiki ta külgi ei tunne me isegi.”

Sestap polegi mitte midagi imestada selle üle, miks tunneb viimasel ajal üha rohkem inimesi huvi suurima ja ühtlasi tuntuima soome-ugri rahva keele vastu, laskmata ennast häirida isegi tolle suhtelisest keerulisusest. Nagu eelpoolöeldust näha, kõneleb ungari keele (ära)õppimise kasuks mitugi asjaolu.

Ja kõige lõpuks (kuid seda tähtsuselt hoopiski mitte viimases järjekorras) ei tohi unustada veel üht väga tähtsat mõjurit, mis võib anda inimesele tugeva impulsi ungari keele omandamiseks: niinimetatud kõikvõimsusetunnet.

Kõrvaltvaataja, asjassepühendamatu jaoks võib see mu äsjane väide tunduda ehk liialdusenagi (muidugi ilusa, poeetilise ja headest kavatsustest kantud liialdusena, ent ikkagi liialdusena), asja lähemalt vaatlemisel osutub see aga ometigi vaieldamatult tõelevastavaks.

Seletust sellele pole tarvis kaugelt otsida. Teatavasti on igas inimeses – isegi kõige väiksemas ja kartlikumas neist – olemas teatud võimuiha. Seda iseloomujoont võib nimetata ka teisiti: püüd kõikvõimsusele.

Samas ei saa ju igaühest... noh, näiteks suuriigi valitsejat; oma võimuiha aga on tal sellele vaatamata tarvis kuidagi välja elada, kuhugi suunata. Ning just siin tõttabki säärastele inimestele appi ungari keel, täpsemalt öeldes: ungari keele omandamisega kaasnev teatud kõikvõimsa-tunne.

Nagu teada, on igal keelel oma eripära. Ungari keele puhul – tolle eriliselt omapärase olemuse tõttu – peab see põhimõte paika aga tavalisest veelgi enam. Seepärast pole ungari keele oskajal mingit tarvidust kasutada vesteldes mõnda väljasurnud või salakeelt, kui ta soovib, et teised kohalolijad ta jutust aru ei saaks. Teab ta ju suurepäraselt, et kui kasutada kõnes eranditult ungaripäraseid sõnu, siis ei suuda räägitavast mitte midagi taibata isegi kõige väljapaistvam (kuid ungari keelt mitteoskav) polüglott. Polüglotil-vaesekesel poleks abi sellestki, kui ta oskaks näiteks kõiki muid Euroopas kõneldavaid keeli.

Ungari keelt valdavad inimesed suudavad sel moel moodustada teiste keskel viibides eneste vahel tõeliselt läbitungimatute seintega „koridori”, tõelise keelebarjääri ümberkaudsete jaoks, millest ülehüppamine on lootusetu ettevõtmine.

Siin aga pole enam üldsegi raske aimata,  m i l l i s e  tunde tekitab selline olukord ungari keele oskaja hinges...

Kõige tähtsam kogu asja juures on aga ikkagi see, et mainitud tunne avaldub mitte agressiivsel, kaasinimesi kahjustaval kujul, s.t. inimene ei pea ennast üleval hoopiski mõne suurriigi valitseja moel, vaid vastupidi: täidab (enese)austusega nii inimese enda kui ka ta ümberkaudsete südame. Seega võiks ülemaailmse rahu pant peituda rahumeeli justnimelt selles.

Kõikvõimsusega kaasneb teatavasti ka igavene elu ja surematus. Seepärast ei oleks ma üldsegi imestunud, kui praegused hungarofiilid (ka Eesti omad) oleksid kõik kohal ka tuhande aasta pärast – Ungari riigi 2000. aastapäeva pidustustel.

Siis ehk saaksime üheskoos laulda vahepealsel ajal viisistatud ja kõigi ungari-sõprade hümniks kujunenud, Emil Ábrányi sulest pärineva luuletuse „Ungari keel” lummusttekitavaid sõnu:

Sa vägev, võluv keel,
madjarite keel!

Jää igavesti kestma
õitsval, kaunil kõlal!

Sind saatku õnnistus
maailma otsani!

Ja õnnistatud olgu
ka see, kes
huultele sind võtab!

Esmasemas habinas,
viimasemas sosinas!

(Värsid tõlkinud Tiiu Kokla)  

Tõnu Kalvet

Algselt (2001. aastal) ungari keeles valminud kirjutise on eestindanud autor ise. Kirjutis on 2001. aastast möödunud aja jooksul ilmunud Ungari, Rumeenia, Austria, Ukraina ja Rootsi ungarikeelsetes väljaannetes. Eestikeelsena esmaavaldatud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 31. numbri (detsember 2014) 14. leheküljel.  

 © Tõnu Kalvet

Sensatsiooniline dokument, mis häirib tülikiskujaid

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: esmaspäeval, 28 septembril 2020 16:26

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 7878

Armeenia ja Aserbaidžaani vaheline pinge Karabahhi-küsimuses on olnud viimane 20 aastat täiesti asjata, kuna Aserbaidžaani eelmine president tunnistas Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust juba 2003. aastal.

Aserbaidžaanis toimuvad tänavu 9. oktoobril presidendivalimised. Üheks vältimatuks valimisteemaks on ka Karabahhi-küsimus. Ükski kandidaat ei saa endale lubada luksust olla Mägi-Karabahhi tagasitaotlemise osas leige. Nimelt on see, põhiliselt armeenlastega asustatud piirkond alates 1994. aastast (siis lõppes 1991. aastal alanud Aserbaidžaani–Armeenia sõda) Aserbaidžaani kontrolli alt väljas. Õigemini: vormiliselt iseseisev riik, tegelikult aga Armeenia ülemvõimu all.

Kolmandaks ametiajaks tagasivalimist taotlev Aserbaidžaani president Ilham Alijev on öelnud korduvalt, et Aserbaidžaan ei tunnista Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust kunagi ja teeb kõik endastoleneva, et see ala Aserbaidžaani koosseisu tagasi saada. Selle nimel on Aserbaidžaan pidevalt suurendanud sõjaväe arendamiseks tehtavaid kulutusi.  

Sellises õhustikus ei kiputagi meenutama, et juba 2012. aasta veebruaris oli lõhkenud tõeline üllatuspomm. Nimelt avalikustati tookord dokument, milles Aserbaidžaani eelmine president, Ilham Alijevi isa Heidar Alijev, oli juba 1993. aastal tunnistanud Mägi-Karabahhi iseseisvust. 

Kõnealust dokumenti koos sealoleva Alijev-vanema allkirjaga näitas 2012. aasta algul telekanali MIR ühes otsesaates Armeenia välisministri asetäitja Šavarš Kotšarjan, teatas 6. veebruaril 2012 Armeenia uudisteagentuur „Armenpress”.

„Aserbaidžaani rahvas ei tea, et Heidar Alijev tunnistas Mägi-Karabahhi iseseisvust ja kohtus seejärel Moskvas ametlikult Mägi-Karabahhi Vabariigi president Robert Kotšarjaniga. Heidar Alijevi allkiri dokumendil on selgelt näha,” kirjutas toona ajaleht „Azadlõg”, küsides lõpuks: kuidas kavatseb Aserbaidžaani juhtkond pärast kõnealuse dokumendi avalikukstulekut põhjendada soovimatust tunnistada Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust?

See küsimus jäigi õhku rippuma. Aserbaidžaani nüüdne juhtkond pole Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust tunnistanud siiani. Eluvõõras oleks arvata, et Aserbaidžaani juhid tõepoolest ei teadnud kõnealuse dokumendi olemasolust. Pigem meenutab toimuv Molotov–Ribbentropi pakti salaprotokollidega juhtunut: need olid Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei juhil ühes kindlas hoiukohas täiesti olemas, kuid ametlikult nende olemasolu eitati. Mihhail Gorbatšovgi möönis salaprotokollide olemasolu alles viimases hädas…

Tõnu Kalvet 

Algselt ilmunud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 20–21. numbri (august–september–oktoober 2013) 14. leheküljel. 

© Tõnu Kalvet

Aeg heita keelekark kus see ja teine

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 22 septembril 2020 12:09

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 7385

Euroopa keeltepäev tõi minu vaimusilma ette kõigepealt hoopis… kargu! Kargu kui kujundi. 

Miks just kargu? Sest kark on abivahend. Kui oled jala välja väänanud või koguni murdnud, kuid pead siiski liikuma, on kark täiesti asendamatu abimees. Seevastu kui kasutad karku ka pärast jala täielikku tervenemist, ära imesta, kui teised peavad seda äärmiselt pentsikuks.

Keeleoskuse-vallas on nüüdismaailmas kargurollis inglise keel. Üleilmastumise mõjul osatakse seda keelt pea igas maailma nurgas. (NB! see ei tähenda, et seda oskavad kõik asjaomase maailmanurga asukad!) Ränduril on seega alust loota, et ta saab oma teekonnal kenasti hakkama ainult inglise keelega ega peagi vaevama end muude keelte õppimisega.

Inglise keel on seega nagu kark, millele toetudes saab inimene maailmas ringi liikuda ja korda ajada oma kõige hädapärasemad asjad. Kui ta tahab aga „kaevata sügavamale”, saavutada midagi kauakestvat, siis jääb inglise keelest ilmselgelt väheks.

Esiteks, suurem osa me planeedi elanikke endiselt ei oska inglise keelt (kuigi mitteoskajate hulk pidevalt kahaneb). Kui kohalikku inglise keele oskajat pole parajasti kohal, siis pole võõramaalasel selle keele oskusest mingit abi.

Teiseks, suurem osa maailma kirjasõnast (ilukirjandus, teadusuudised jms.) pole siiani tõlgitud inglise keelde. Kahtlane, kas eales tõlgitaksegi. Või kui, siis alles ülivõimsate tõlkeprogrammide tulekul. Seega tuleb mingi valdkonna väärtuslikele allikatele ligipääsemiseks õppida ära nende keel.

Kolmandaks, kui õppida ära inimeste keel, kes küll oskavad inglise keelt, kuid kellele too pole emakeel, muudab see nad tunduvalt lahkemaks, abivalmimaks ja koostööaltimaks. Teisisõnu: avab nende keele äraõppinule hulga laiemad võimalused kui pelk inglise keele oskus.

„Pea pole prügikast! Kõiki keeli ära õppida ei jõua keegi!” võib siinkohal vahele hõigata mõni kärsitum. 

Ei jõua tõepoolest. Ent kõiki pole ju vajagi. Piisab sellestki, kui õppida ära lähedased ja jõukohased. Eestlase puhul on seega täiesti loomulik omandada kõigi me naabrite keel (soome, vene, läti, rootsi). Naabritest pole meil pääsu, suhelda on nendega ju vaja. Ja kui teha omapoolne samm nende tundmaõppimise suunas – õppida ära nende keel – , siis on alust oodata neilt sama. (Nojah, Vladivostoki venelane küllap eesti keelt omandama ei rutta, kuid Pihkva oma võib seda teha juba küll, kuna see on talle kasulik.)

Järgmine samm: õppida ära keeled, mille hääldus ja/või ülesehitus on eestlasele lihtne. Ennekõike häälduspõhised keeled. Sellele, kes on suutnud omandada inglise keele, peaks see olema lausa käkitegu, kuna on ju inglise keel üks neist, mille puhul kirjapilt erineb hääldusest ikka väga suurel määral. (Euroopa keeltest peaks see erinevus suurem olema vaid prantsuse keele puhul.) Häälduspõhiseid, meloodilisi keeli, kus sõnarõhk langeb kas alati või pea alati esimesele silbile, on ju terve ports. Ja pole vaja hakata arvelaual kokku lööma, mitu miljonit on maailmas mingi keele rääkijaid. Kui mingit keelt on omandada lihtne, siis tulebki seda teha. See tasub alati ära, sest vähemalt Euroopas leiab sellele alati rakendust. 

Nüüdisajal, mil internet täis tasuta ja väga tõhusaid keeleõppematerjale, mobiilirakenduse abil saab keelt õppida aga igal pool, peaks võõrkeeleõpe olema hõlpsam kui iial varem. Ometi leidub ikka veel arvukalt kargu külge klammerdujaid – ainult inglise keelt tõeliseks rahvastevaheliseks suhtluskeeleks arvajaid.

Sellistel puhkudel mõtlen: küll oleks hea, kui tuleks keegi keele-Jeesus, kes ütleks neile klammerdujatele: „Viska oma kark maha ja kõnni! Oled nüüd täiesti terve.”

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Autor saab lisaks emakeelele hakkama inglise, vene, ungari, soome, tšehhi, slovaki ja saksa keeles, on neist kõigist ka tõlkinud, sealhulgas raamatu nii ungari kui tšehhi keelest.

Päevalehes „Postimees” 18. septembril 2020 ilmunud arvamusloo algne, täispikk variant.   

Võltsreferendumist ja näilisest iseseisvusest

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 15 septembril 2020 17:17

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 7090

„Võltsreferendum tühistada!” Selline nõue esitati tänavu 14. septembril Tallinnas Vabaduse väljaku nurgal peetud piketil.

Juhuslikul möödujal võis seda nähes tekkida küsimus: kas tõesti protestiti sel moel rahvahääletuse vastu, mille tahab EKRE nõudmisel korraldada Eesti valitsus rööbiti 2021. aasta kohalike valimistega? Kui jah, siis see poleks ka ime, sest samal päeval algas ju Riigikogu sügisistungjärk. Nii et ajastus olnuks oivaline.

Ajastus oligi oivaline, ent kõnealuse piketi toimumispõhjus oli ikkagi hoopis muu: rahulolematus 17 aastat varem Eestis toimunud rahvahääletusega. Sellega, millega otsustati Eesti astumine Euroopa Liitu. Piketeerijad taotlesidki 2003. aasta referendumi tühistamist. Peamine põhjendus: too olevat olnud põhiseadusevastane, olevat rikutud hääletuskorda, ja Eesti olevat kaotanud oma riikliku iseseisvuse.

Häältelugemisel toimunud eksimustest oli tollal tõepoolest teateid, ja rohkem kui üks-kaks. Kas aga nii hulgaliselt, et neist piisanuks kogu referendumi kuulutamiseks õigustühiseks, on juba iseküsimus. Mingi kahtlus muidugi jääb, sest tõenäosusteooria kohaselt pole just väga usutav, et igas Balti riigis oli liitumise poolthääli täpselt sellisel määral, mis vastas antud riigi asjaomastele seadustele. Aga pelk kahtlus ei võrdu veel kindla teadmisega.

Ent oletagem hetkeks, et õnnestubki veenvalt tõestada: tollase rahvahääletuse puhul rikuti seadusi nii rängalt, et ta tulemus tuleb tühistada.

Esimene küsimus: kes seda teeb? Kas valitsus, Riigikogu, või tehakse samas küsimuses hoopis uus rahvahääletus?

Valitsuse ega Riigikogu puhul ei tundu see – vähemalt nüüdseid jõujooni ja suundumusi arvestades – küll eriti tõenäoline. Jääb seega kolmas lahendus.

Kas hääleõiguslike kodanike enamus aga tõepoolest hääletaks sel korral teisiti kui 2003. aastal? 

Julgen selles kahelda. Sest kui toona rajanes hinnang Euroopa Liidule puhtalt usul ja tunnetel, oluline roll oli ka EL-i meelsel ulatuslikul kihutustööl, siis 16 aastat Euroopa Liidu liikmelisust on Eesti kodanikele selgelt näidanud, mida EL endast kujutab. Nüüdne hinnang rajaneb juba kogemusel ja tõikadel. Neid, kes peavad sinisilmselt EL-i ikka veel veatuks, on küllap ainult käputäis. Neid, kes rahulolematud EL-i vähemalt ühe omadusega, on aga küllap väga suur hulk. Ent küsimus pole enam selles, kas EL on hea või halb, vaid ennekõike selles, kas EL-i asemele on pakkuda midagi paremat. Eesti inimene pole ju lihtsameelne, vaid arutleb kainelt. Kaine arutlus aga näitabki, et paremat lahendust kui EL, hetkel tõepoolest pole.

Eesti majandus, üldse ühiskond tervikuna, on EL-i teiste liikmesriikide omaga väga tihedalt seotud. Lõviosa sellest seotusest säilib ka siis, kui kõrvaldada loomuvastasena tunduvad EL-i ettekirjutused. Sest väga paljudel EL-i riikide kodanikel on koostööpartnerid teistes liikmesriikides. Eesti pole ses suhtes erand. Kui kehtestataks seadused, mis nüüdseks juba nii enesestmõistetavaks muutunud inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist takistaks, oleks see valusaks tagasilöögiks paljudele. Koroonakriisi algul toimunud riigipiiride (taas)sulgemine näitas seda veenvalt.

Koroonakriisi-eelne ja -järgne EL on kaks eri asja. Väliselt mitte, kuid sisuliselt küll. Euroopa Komisjon taipas tänu koroonakriisile, et ta siiski pole kõikvõimas organ, kelle ees liikmesriigid peaksid kulpi lööma ja kes saab neile peale suruda ka kõige loomuvastasemaid samme. Liikmesriigid omakorda taipasid, et väga suure vastastikuse sõltuvuse tõttu ei tule nad enam toime üksteiseta. Omavaheliste sammude kooskõlastamist on neil vaja igal juhul. Oleks vaja ka siis, kui Euroopa Komisjon kaoks mingil hetkel üldse vahelt ära. Seega oli koroonakriis oluline kainestaja ja silmaavaja.

Iseseisvus olgu ehtne, mitte näiline!

Iseseisvusaade on igati kiiduväärt. Olen ka ise suur iseseisvuse pooldaja. Aga: see olgu siis tõepoolest ka ehtne, mitte näiline iseseisvus. Näiteid näiliselt iseseisvate riikide kohta leidub ju nüüdisajal(gi) küllaga. Neil on olemas kõik iseseisva riigi välised tunnused (maa-alast ja kodanikkonnast kuni lipu, vapi ja hümnini, isegi koht ÜRO-s), ent puudub tähtsaim: tegelik iseseisvus. Nad on mõjukate välisriikide lükata-tõugata. Eriti ilmekaks näiteks selle kohta on muidugi Aafrika riigid. Viimatimainituid on suunanud põhiliselt lääne suurriigid, „külma sõja” ajal suunas mõnda neist ka Nõukogude Liit. Viimasel paaril aastakümnel on nende üheks suuremaks mõjutajaks kujunenud aga Hiina Rahvavabariik. 

Kas Eesti iseseisvuslasel oleks põhjust rõõmustada äsjakirjeldatud, näiliselt iseseisva Eesti riigi üle, peaasi, et me poleks EL-is?

Iga kainelt mõelda suutja vastuseks sellele on kindel ei. Kui iseseisvus on näiline, ja toob pealekauba asjaomase riigi elanikele kaasa tarbetuid kannatusi, siis on tegemist juba otsese pettusega. Ja siinkohal ei loe enam see, kas säärase iseseisvuse (?) taotlejate kavatsused olid siirad või mitte.

Valik: soovunelmad või tegelikkus

EL pole kaugeltki täiuslik. Arvustamisväärset leidub ta puhul küllaga. Aga: senikaua kui ta asemele pole leitud midagi paremat, mida – NB! – saaks rakendada kohe pärast EL-ist lahkumist, mitte aga ei oodataks inimestelt uut valmisolekut süüa iseseisvuse nimel kaua kas või kartulikoori, mõjuvad kõik üleskutsed 2003. aasta referendum tühistada, seejärel aga prauhti! EL-ist välja astuda parimal juhul eluvõõralt.

Hääletasin 2003. aastal EL-i astumise poolt, kuna olin sinisilmne ega tundnud EL-i tegelikku palet. Vahepeal viisin end EL-i köögipoolega, ta tegeliku palgega kurssi, misjärel muutusin ägedaks eurovastaseks. Olen osalenud ka ise korduvalt „referendumipiketil”. (Tõsi, viimasel paaril korral üha suurema tõrkega hinges. Tänavu enam ei osalenudki.) Ometi hääletaksin – toonase referendumi tühistamise korral – EL-i-liikmelisuse poolt ka uuel samateemalisel referendumil. Sest päriselus saab harva valida täiusliku ja ebardliku vahel. Enamasti tuleb valida keskpärase ja halva, või suisa halva ja halvema vahel.

Allesjäänud „referendumitühistajad” seda paraku ei paista aduvat, vaid elavad edasi soovunelmais. Kaine eluhoiakuga eestlasel seevastu on jalad kindlalt maas ja võimatu/võimaliku suhe selge.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet