Otsedemokraatiast
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: esmaspäeval, 18 aprillil 2016 02:03
- Kirjutas Autor.
- Klikke: 15292
Et otsedemokraatia üle arutleda, on vaja aru saada, on vaja defineerida-mõtestada korralikult lähtemõisted.
Seega kõigepealt: demokraatia on vabatahtlik teabekogumisviis riigi parimaks juhtimiseks. Demokraatia ei ole selle enamuse võim, kes kõvemini karjub - nagu toimus see Novgorodi veetše viimastel päevadel. Demokraatia kui suurema biomassi võim kannab ühiskonna ainult amortiseerununa komposteerimisväljakule. Demokraatia saab olla suurema hulga tarkuse võim, siis on sel ühiskonna jaoks positiivne, tugevdav, edasiviiv sisu.
Teiseks - tarkuse kättesaamiseks on vaja otsingu-otsustamismehhanismi. Autoritaarias määrab selle kättesaamise isevalitseja oma nõunike abil, teostab statistikaameti korraldusel ja otsustab vatavalt oma isikliku pea valgustatusele. Demokraatias määrab selle valimissüsteem. Kas valimissüsteem võimaldab kasutada piisavalt teavet, kas otsustussüsteem on piisavalt adekvaatne. Valimissüsteemi sisu peab olema otsustusõiguse delegeerimine targematele usaldusväärsetele isikutele (s.t. vältima selle sattumist blondiinidest kohviku klatšimooride, nagu Aunaste, kätte). Kandidaatide ülesseadmine ja valimine peab tagama selle, et valituks osutuksid piisavalt kompetentsed.
Totaalne otsedemokraatia, veetšedemokraatia ei taga suurema inimestehulga korral piisavat tarkuse leidmist. Seetõttu on suuremates süsteemides ainuvõimalik esindusdemokraatia. Küsimus on vaid esinduse saamise algoritmis. Oluline on esindusvõimust piisavalt eemal hoida a) lollid b) kurjad kavaldajad. Lolli juhti ei taha endale isegi loll, vähemalt enamus neist. Nii palju saab isegi loll aru, et lolli juhtimisel läheb tema elu sitemaks. Ja kui on piisavalt teavet, saab loll aru ka sellest, kes talle kurja tahab teha, kes on otseselt temal naha üle kõrvade tõmbamise peal väljas - piisavalt teavitatud lollid saavad aru, kes on kuri kavaldaja (Põrgupõhja Uusi Vanapaganaid on siiski vähemus lollide seas). Sellest tuleb vajadus, et valija peab olema piisavalt teavitatud valitava omadustest. Valitav peab olema valijale isiklik, vahetu tuttav, mitte klantspiltide- ja propagandasaadete-põhiselt tuttav. Seega saab olla vahetu esindaja üks saja seast, mitte rohkem - selle põhjal tuleks Riigikogu valida valijameeste põhjal.
Siiski on ka teine viis lollide lolluste kõrvaldamiseks tarkusekogumisest - see on valimistsensus. Pikemaajaliselt edukad demokraatiad on olnud küllaltki aristokraatiapõhised. Või seda laiendatult - varandustsensuse-põhised. (Näit. Tallinnas valisid 100 aasta eest vaid majaomanikud.) Või valimisõigus on vaid perekonnapeal (pole naistel ega poisikestel ja vanapoistel). Viimased näitavad, et inimene oskab majandada kas rahaasjade tasemel (majaomanik 100 aasta eest) või perekonna tasemel, pälvides vähemalt abikaasa usalduse (lolli mehe kosjadega pole nõus isegi loll naine - seega on see piisavalt adekvaatne esmane valikumehhanism lollide meeste mõju kõrvaldamiseks; lolli naist mõnda aega või pikemalt tarvitama on nõus paljud mehed).
Aga võimalik on ka veel üks viis lolluse kõrvaldamiseks - see on tagasisidestusmehhanism.
Kolmandaks - tagasisidestusmehhanism. Valijal peab olema võimalus reaalselt kontrollida ja korrale kutsuda esindajat. Valitu tagasikutsumine on väga popp idee, aga tuleb kõne alla vaid avaliku valimise/hääletamise korral. Avalik hääletamine on võimalik riiklikul tasemel vaid piisavalt väikese hulga ja kindlustatud isikute korral - seega võiks see toimida valijameeste abil Riigikogu valides.
Teine - reaalsuses praegu toimiv on järgmised valimised. Kuna see mehhanism on praegu karjuvalt ebapiisav, ongi vajalik täiendavate mehhanismide otsimine. Praegune kahe valimisperioodi süsteem 2+2 aastat on piisavalt hõre, et tehtud sigadused saaks piisavalt unustatud, teiseks võimaldab see demagoogidel koguda piisavalt raha, et reklaami propagandamüraga sisukamad mõtted enne valimisi surnuks karjuda (+ muud teabe manipuleerimise vahendid valimiste eel ja ka muul ajal). Sellest lähtudes on eriti võigas kunagine Reformierakonna „üllas soov” valimiskulusid vähendada ja kõik valimised korraga teostada - see oleks valitute karistamatust veelgi suurendanud, veelgi suurendanud nende autoritaarse türannia võimalusi.
Siiski, ma pole kindel, et valimiste kaudu kontrolli saavutamiseks oleks piisav ka iga-aastased valimised - siis käivituksid teised demagoogiavõtted. Demagoogia on teatavasti teabesarnane ollus teabe hävitamiseks - demokraatia aluse sarnane ollus demokraatliku teabe kogumise hävitamiseks.
Seega jääb veel kolmas tagasisidestuse võimalus - otsedemokraatia mõõdukas rakendamine. On ilmseid valdkondi, kus seda teha ei saa (eelarve!). Kas see peab toimuma nimelt seadusealgatuse tasemel või samaväärseks võib pidada ka seaduse tagasilükkamist. Viimane on pigem sama oluline või tähtsamgi (ja lihtsamini teostatav). Kindlasti on oluline tugeva eeltsensuuri loomine rahvahääletusele - iga külahull ei tohi saada selleks riigile väga kuluka protseduuri abil raha tuuldeloopimiseks võimalust. See eeltsensuuri-süsteem töötab edukalt Šveitsis. Ja mainitud 25 000 algatajat pole samuti ilmselt Eesti jaoks liiga kõrge.
Kindlasti on oluline piisav „laagerdamise süsteem” tärkava seadusandliku idee ja rahvahääletuse vahel. See aitaks omakorda selgitada lolluse võimalikku pugemist-poetamist riigijuhtimisse ja seda laagerdades kõrvaldama. Selleks peab aga olema piisav neutraalne meediakeskkond. Vaid tasakaalustatud meediakeskkonna puudumine on praegu suurim takistus rahvahääletuse sisseseadmiseks.
Kui nüüd piisava toimiva (s.h. mitte üleliia toimiva) otsedemokraatliku tagasisidestusega Šveitsi vaadata, siis sealsete poliitikute seast pole teada suuri staare. Otsedemokraatia ei võimalda poliitikutel Tero Taskila sarnaste staaridena üle taeva lennata järgmisele soojale kohale Brüsseli nõunikuks, ei võimalda poliitikutel arutada totaalset jura, nagu lemmikloomad Toompeal, ei võimaldaks neil jätkusuutlikult tegelda vaenuõhutamise seaduste sisseseadmisega, nagu kooseluseadus, vaid sunniksid neid tegutsema sisuliste probleemidega. See suunaks esindajaks valitud inimesed tegelema vajalike probleemidega, kaotaks vajaduse juntida ning suunaks Riigikogu talle usaldatud võimu teostama. Kas keegi teab Šveitsist mõnda staarpoliitikut? Mina mitte. Aga Šveitsi poliitikat võib kahtlemata edukaks pidada. Seda ilmselt just staaride puudumise tõttu, teavet oma pimestava säraga lämmatavate staaride puudumise tõttu.
Tõnu Ploompuu