Miks tahetakse rikkuda oma riigi 100. aastapäeva üle uhkust tundvate eestlaste peotuju?
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: reedel, 23 veebruaril 2018 17:03
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 12080
Miks on vaja ära rikkuda nende eestlaste peotuju, kes tunnevad siirast rõõmu ja uhkust saja aasta möödumise üle Eesti Vabariigi väljakuulutamisest? Kellele see tujurikkumispüüe on kasulik?
Need küsimused tekkisid mul, kui lugesin teadet, et 24. veebruaril 2018 korraldatakse Tallinnas Tammsaare pargis esmalt kõnekoosolek, seejärel aga rahvaalgatusmarss. Korraldajate sõnul tahetakse marssida Toompeale, Riigikogu hoone ette. Mõlema sündmuse korraldamise vajadust põhjendatakse asjaomases teates üllatavate sõnadega: „Nõuame rahvaalgatuse taastamist, nagu see oli Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseaduses (§ 31).”
Üllatavatega sellepärast, et… rahvaalgatuse seadus on Eestis olemas! Seda pole enam vaja taastada. Miks kutsutakse üles taastama midagi, mis on juba olemas?!
Tõsi küll, rahvaalgatusõigus pole veel sätestatud põhiseaduses (nagu kõnealuse ürituse korraldajad sooviks), vaid on esialgu olemas omaette seaduse kujul. Aga kõike kohe ega korraga ei saagi.
Kui kellelegi praeguse rahvaalgatusseaduse juures midagi ei meeldi, siis ainuvõimalik parandusviis on esitada seaduse muutmiseks vastav eelnõu. Riigikogus leidub rahvaesindajaid küll, kelle kaudu seda teha.
Lahendus: kirjuta ise seaduseelnõu!
Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) liige Tarmo Kruusmägi kutsus RTK häälekandjaks olevas ajalehes „Rahvuslik Teataja” juba 2012. aastal üles kõiki rahulolematuid lööma ise käed külge – kirjutama ise seaduseelnõu. Ta sellealane kirjutis „Kuidas reaalselt meie inimeste elu parandada saaks?”, alapealkirjaga „Kus viga näed laita, seal tule ja aita: kirjuta ise seaduseelnõu!” ilmus lausa ajalehe esiküljel, kõige nähtavamal kohal: kohe päismiku all.
„Et midagi muutuks, tuleb muuta, täiendada, parendada (või kaotada) ühiskonda reguleerivaid seadusi. Seega: et ühiskonna kitsaskohad lahendada, võiks inimesed välja pakkuda seaduseelnõusid,” tõdes mainitud artiklis Kruusmägi.
Üks teine RTK liige on aga ise kirjutanud arvukalt seaduseelnõusid (vähemalt mõnikümmend küll), mis peaaegu kõik (!) on seejärel ka seadustatud. Lisaks on RTK liikmete hulgas juriste (vähemalt kolm), kes suudaks kontrollida nii eelnõuteksti sisu kui vormi vastavust asjaomastele nõuetele, ja tagada, et eelnõuna esitatav parandusettepanek oleks igas mõttes laitmatu.
Ja kui kangetele rahvaalgatuse eestkõnelejatele ei tundu juhtumisi piisavalt usaldusväärne ükski Riigikogus praegu esindatud erakondadest, siis asutagu oma erakond (või puhugu elu sisse mõnele olemasolevale, kuid hingevaakuvale parteile), kogugu valimistel parlamentipääsuks vajalik häältehulk ning esitagu oma arust õige(ma) sõnastusega rahvaalgatusseaduse eelnõu seal juba ise. Nagu vastav kord ette näeb.
Seadusemuutmist taotletakse… Riigikogu abipersonalilt!
Igasugu marsside ja kisakoosolekutega olemasoleva seaduse taasloomist, kas või muutmist taotleda on üheaegselt viljatu ja jabur. Marssijad ega kisajad ei suuda kuidagi ära näidata, kuidas on võimalik pelga marssimise ja/või kisamise abil saavutada seadusemuutmine.
Eriti jabur on muidugi see, kui Toompeale jõudnud marssijad karjuvad „nõuame rahvaalgatusõigust!” parlamendihoone ees, mis karjumise hetkel on tühi kui kell. (Senised rahvaalgatusmarsid on näidanud, et just nii sinna jõudes tehakse.) Rahvasaadikuid ju 24. veebruaril seal tööl pole. Ainsad, kes Toompea lossis sellal viibivad, on turvamehed, koristajad ja muu abipersonal; neil pole aga õigust seadusi vastu võtta ega muuta.
Tuleb niisiis nentida: käesoleva rahvaalgatusmarsi puhul on päevselgelt tegu läbimõtlemata ettevõtmisega. Kui väga otse öelda, siis aga lausa vaimse onaneerimisega.
Iseäranis kohatu on minna kõigi ette vaimselt onaneerima oma riigi sajandal sünnipäeval. Kel vähegi sündsustunnet, leidku selleks mõni teine aeg ja koht.
Iga riik saab saja-aastaseks ainult üks kord. Jätkem see tähtpäev siis inimestele selleks, et kas üksi või koos perega tunda uhkust ja rõõmu oma riigi sajanda sünnipäeva üle! Olgu siis üksainuski päev aastas, mil pole muremõtteid ega vingumist-virisemist!
Arukus pääses võidule
Varasematel aastatel oli rahvaalgatusmarsi korraldajaks Rahvuslaste Tallinna Klubi. Oma sellekuisel koosolekul (toimus sõbrapäeval, 14. veebruaril ) otsustas RTK aga, et tänavu 24. veebruaril seda marssi EI KORRALDA. Kõnekoosolekut samuti mitte. Sest lõviosal RTK liikmetest on aru peas ning taktitunne alles. Marsi ja kisakoosoleku kaudu usub olemasoleva seaduse muutmise võimalikkusse – siinkirjutajale teadaolevalt – vaid üks RTK liige. See, kes esitab ennast kõige innukama rahvaalgatusõiguse-nõudjana. Tema on oma (kinnis)ideega aga sisuliselt üksi. Ega esinda sellisena RTK-d kui organisatsiooni.
RTK-d on tahetud „tanki panna” korduvalt. Viimase aasta jooksul on need katsed üha sagenenud. Õnneks on RTK liikmed muutunud aga aina läbinägelikumaks, ja mida aeg edasi, seda tõhusamalt nullinud „tankipanekukatsed” üha varem.
Arukuse võidulepääsu üle tasub igatahes igal Eesti patrioodil heameelt tunda nii Eesti Vabariigi sajandal sünnipäeval kui kõigil muudelgi päevadel.
Samas on arukus midagi sellist, mida pole kunagi ülearu.
Tõnu Kalvet