Koroonaväriseja kehakeelest

On inimese kehakeel
ta jutust kõnekamgi veel.
Heidad pilgu – juba tead,
mis tal südamel ja peas.
Kohe taipad, mis ta soovib
ja ehk varjatagi proovib.

Kuigi iidne tõde see,
leidub ikka neidki veel,
mängivad kes laiu lehti:
„Minu puhul see ei kehti!
Ei minust miskit välja loe,
mu mõtetesse keegi poe!”

Tõi selguse koroonaviirus.
Ta on kui snaiper lasketiirus:
tabab täpselt „laiu lehti”,
näitab: „Loodusseadus kehtib!”
Kui jälgid pilku, kehahoidu,
näed kohe, kellel julgust, oidu.

Kel tegemata kodutöö,
sel meeleolu must kui öö.
Ta usub valmilt iga valet,
ei tee vasturääkivustel vahet.
Usub sedagi, et veatud
on kõik me „kutsutud ja seatud”.

Mõtle korraks, aru pea,
endalt küsi, ole hea:
„Kes nad on – mu pitsitajad,
mus hirmutunde tekitajad?”
Siis märkad nende tõelist palet,
pooltõdesid ja otsest valet.

Sul nagu kae siis langeks silmilt,
näed neid kui mõnes õudusfilmis:
kes on pundund, kes on tudi,
kes nii noor, et sööb veel pudi.
Ei kõhkle sind nad manitsemast,
kui tuju, siis ka ähvardamast.

Sull’ ulatavad „abikäe”:
toovad välja sõjaväe,
põrutamaks tõve pihta
nagu nende hing vaid ihkab.
Teevad sulle „maskitrahve”,
„uues laines” kui sa kahtled.

Käib viirustelgi elukestev õpe,
muteerumine ealeski ei lõpe.
Kui mingi tüvi saabki eilseks,
on kohe ründevalmis teine.
Neid lisanduvad uued lained,
ei huvita neid sinu pained.

Võid redutama jäädagi
ja väriseda edasi.
Ja uskuda, et ootab helgem
tulevik ja hakkab kergem,
kui vastu pead veel mõne kuu…
Näe, ongi juba aasta uus!

Lõplik võit on juba silmapiiril,
ka neil, kel naha alla aetud siirik,
mil esialgu nimeks miski muu.
Ja suletakse kahtlejate suu.
Vaid silmapiir, va sinder, püsib paha:
ta aina taandub, saabuda ei taha.

Ja kartjad kardavad, ei adu ikka veel,
kui kõnekas on nende kehakeel.
On mask neil ees ja pilgust paistab hirm,
eest kadunud veel pole nähtamatu sirm,
mis takistab neil tervikpilti näha.
Loeb keegi maskiärist laekund raha…

Tõnu Kalvet


Valminud 26. märtsil 2021 kl. 9.25.

© Tõnu Kalvet