Verstaposti-piketist ehk Mõtteid euro-rahvahääletuse kahekümne esimesel aastapäeval
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: laupäeval, 14 septembril 2024 20:10
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 55
14. september on alates 2003. aastast Eesti ajaloos oluline päev, ere verstapost Eesti arenguteel. Sest just kõnealusel 2003. aasta päeval toimus Eestis rahvahääletus selle üle, kas astuda Euroopa Liitu (lüh. EL) või mitte.
„Roosade prillide”-periood
Mäletan euro-rahvahääletust hästi, sest hääletasin vaimustunult ja kindlameelselt sisseastumise poolt. Olin täiesti kindel, et liikmelisus Euroopa Liidus loob Eestile suured arenguväljavaated ning tagab püsiva õitsengu. Kõiki eurovastaseid pidasin tõsimeeli kas Venemaa käepikendusteks või – parimal juhul – juhmideks tegelasteks, tõelisteks arengupiduriteks, kes ei taipa, mis on Eestile hea ega suuda ise ajaga sammu pidada.
Möödus vaid poolteist-kaks aastat, ja olin juba ka ise samasugune „arengupidur ja juhm tegelane”, s.t. Euroopa Liidu veendunud vastane. Taipasin, et kehtib väga selge põhimõte: Euroopa Liidu meelne on see, kes: 1) lõikab sellest suurt isiklikku kasu; 2) ei tunne tausta, vaid usub lihtsameelselt kõiki propagandavalesid, mida EL-i propagandaaparaat levitab. Euroopa Liidu vastane on see, kes tunneb liidu minevikku ja kaasaega hästi ega allu ajuloputusele.
Nägijakssaamine
Minu puhul sai otsustavaks EL-i suhtumine Eesti Vabariigi õigusjärgsesse idapiiri. Arvasin ju europooldajana tõsimeeli, et EL tuleb kogu jõuga meile appi ja aitab meil tagasi saada umbes viis protsenti õigusjärgsest maa-alast, mis on rahvusvahelise õiguse vastaselt siiani Venemaa võimu all. Pidin aga rängalt pettuma. Sest EL hoopis julgustas Eesti juhtkonda sõlmima Venemaaga sellist piirilepet, millega Eesti loobunuks oma idaaladest igaveseks. Ja mitte lihtsalt julgustas, vaid suisa survestas.
Asusin seejärel usinasti uurima EL-i kaugemat ja lähemat ajalugu, samuti ta tagatubades nüüdisajal toimuvaid salasepitsusi ja loomuvastaseid plaane. Mida rohkem end kõige sellega kurssi viisin, seda selgemaks sai mulle EL-i juhtkonna aetava poliitika rahvuslusevaenulik ja rahvustevaenulik iseloom.
Kui pilt selge, oli mul juba lihtne lüüa kaasa mitmesugustes iseseisvuslaste ettevõtmistes. Pikettidest kuni konverentsideni välja. Võtsin sõna ka ajakirjanduses. Lisaks oma emakeelele ka ungari keeles.
Üheks pikaealisemaks iseseisvuslaste korraldatud ettevõtmistest oli 14. septembri pikett Tallinnas Vabaduse väljaku nurgal. Selle tava käivitas 2004. aastal Jaan Hatto. Pärast Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) asutamist 2009. aasta juunis oligi korraldajarollis palju kordi just see eestimeelne organisatsioon. Mõnikord ka Hatto eraisikuna. Tänavu 14. septembril klubi seda piketti enam ei korraldanud, Hatto isiklikult samuti mitte.
Ah et miks? Vastan: eks ikka sellepärast, et klubi liikmed on nüüd juba palju elutargemad kui olid varem: näevad, et EL on juba ise asunud lagunemisteele, ja et mingi piketiga EL-i lagunemisprotsessi kiirendada ei saa.
Samalaadse muutuse tegin oma arenguteel läbi ka ise. Jõudsin juba mõne aja eest seisukohale, et Eestil üksinda EL-ist välja astuda oleks väga ohtlik, kuna EL-i juhtkond teeks kõik endastoleneva, et Eesti vajuks seejärel majaduslikult käpuli. (Mäletame ju hästi, kui palju tuli väljaastumisjärgselt vaevelda Ühendkuningriigil, ja too on ju ometi maailma üks võimsamaid suurriike!) Kui üldse välja astuda, siis ainult koos naabritega. Selleks, et moodustada ühine majandusliit. Vahest ka sõjaline liit.
Viimasel mõnel aastal jõudsin aga veendumusele, et EL-i praeguse taandarengu jätkudes puudub Eestil vähimgi vajadus astuda liidust välja ka koos naabritega. Kõige tõenäolisem arengutee on ikkagi see, et EL-i liikmesriigid lihtsalt ridamisi lõpetavad liidu keskvõimu eluvõõraste korralduste täitmise, eelistades tegutseda tervest mõistusest lähtuvalt, ja seeläbi jõuetuks muutunud keskvõim on sunnitud sellega lihtsalt leppima. Pakun, et see juhtub millalgi 2030. aasta paiku. Kui mingid lisamõjurid peaks protsessi kiirendama, siis ehk varemgi.
Seepärast ma polegi kurb, et 2024. aastal jäi tavakohane 14. septembri pikett Vabaduse väljakul ära. Igal asjal on ju oma aeg. Ja kui kõigevägevam tahab, siis tekib meil veel küllaga põhjusi ja ka võimalusi seda meeleavaldust taaselustada.
EL-i liikmesriikide rahvastel on veel küllalt elujõudu, et nurjata liidu eluvõõra juhtkonna kõik ohtlikud plaanid, mis suunatud rahvuste ja rahvusluse tasalülitamisele. See elujõud on täiesti olemas ka Eesti elanikel, nende emakeelest olenemata. Ühisel jõul saavutame elujõunõrgestajate ja rahvusehävitajate üle kindla ja lõpliku võidu.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet