- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: kolmapäeval, 28 novembril 2018 16:14
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 11211
„Tahtsime head, aga välja kukkus nagu alati.” See ütlus on meeles kõigil, kes elasid sotsialismiajal ja mäletavad veel hästi toonast töössesuhtumist. Eriti vene kultuuriruumis. Meil, eestlastel, oli siis hea näidata end sellise suhtumise esindajate kõrval tööka ja kultuursena. Teisisõnu: valge inimesena.
Ometi saab seda ütlust kasutada ka äsjase Tarandi-juhtumi iseloomustamiseks, meeldigu see meile või mitte.
Esmapilgul on õigus justkui täiel määral Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (lüh. EKRE) poolel. Tõepoolest, EKRE 26. novembril 2018 Toompeal korraldatud meeleavaldus Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) ränderaamistikuga liitumise vastu oli väga üllas, lausa ainuõige. Õige oli seegi, et seda koosolekut häirima läinud Indrek Tarandile näidati koht kätte. Tarand noris teadlikult muhku (käitumisteadlased ütleks selle kohta peenemalt: kompas piire), ja saavutas oma eesmärgi. Olnuks ränk viga lasta piirikompajal pääseda terve nahaga. Sest see vaid süvendanuks kompaja karistamatusetunnet.
Kõik olnuks justkui kena. Aga… Ja see „aga” on juba väga murettekitav. Nimelt: meeleavaldajad lõid lamavat Tarandit jalaga. Kordan: lõid isikut, kes oli maas ega saanud end kaitsta, jalaga.
Maaslamajat lüüa pole aga eestlasele omane. See on omane tiblakultuuri esindajatele. Ka neile, keda nõukogude ajal kutsuti tšurkadeks. Eestlane võib olla oma vastase peale ükskõik kui vihane, aga kui on tolle virutanud pikali, siis lebajat enam ei löö. Siis on võitlus läbi.
Ületulnud poluvernikute kahjulik üliinnukus
Nüüd tasub endalt küsida: kuidas läks asi nii kaugele, et tiblakultuur pääses kahjustama juba eestimeelse poliitjõu korraldatud üritust? Mis on selle eellugu?
Eellugu on aga sama lihtne kui kurb. Nõukogude ajal tekkis Eestis võrdlemisi arvestataval hulgal segaperekondi, kus üks vanem oli eestlane, teine aga mitte-eestlane (enamasti vene, idaslaavi ehk laiemalt nõukogude kultuuriruumist). Nende järeltulijaid kutsuti poluvernikuteks. Osa poluvernikutest „tuli Eesti poole üle”: hakkas innukaks Eesti patrioodiks. Oma särtsaka iseloomu tõttu koguni innukamaks kui tõupuhas eestlane ise ongi. Ületulnute meelsus on niisiis täiesti õige, nende „kaasavara” (loe: mitte-eesti liinis esivanemailt päritud isikuomadused) aga kaugeltki mitte alati. Nad võivad oma ülipüüdlikkuses „vindi üle keerata”: tahta head, kuid „välja tuleb nagu alati”.
Tarandit jalgadega peksnute puhul lõigi välja ületulnute mitte-eesti „kaasavara” halb osa. Võimalik, et seda vahejuhtumit näinud (olgu siis kohapeal või video vahendusel) isikud, kes pole meie kultuuriruumist, kogesidki äratundmisrõõmu, mõeldes endamisi näiteks nii: „Vot malatsõ! Bjut etovo gandona uže patšti kak naši! Tak jemu i nado!” Ainult et eestlasele, põhjamaise kultuuriruumi esindajale jättis selline vaatepilt küll ebameeldiva mulje.
Peksti jalgadega, kuigi jättis päästikule vajutamata
Mulle meenus kohe üks mõneaastatagune, Tarandi-juhtumiga üpris sarnane teleuudis Bulgaariast. Nimelt näidati toona, kuidas Bulgaaria türklaste erakonna koosolekul oli keegi tahtnud erakonna esimehe või mõne muu võtmekuju maha lasta. (Kumma nimelt, ma enam ei mäleta; aga see polegi tähtis. Tähtis on põhimõte.) Näidati, kuidas tulistadasoovija seisis, püstol käes, laval ja sihtis oma sihtmärgiks olevat poliitikut. Siis aga mõtles korraga ümber ega vajutanudki päästikule.
Lähedalseisjad kargasid püstolimehele kohe kallale (küllap ise siiralt uskudes, et poliitmõrv hoiti ära ainult tänu nende välkkiirele sekkumisele), lõid tol esmalt relva käest, virutasid seejärel ta pikali ning kukkusid raevukalt jalgadega peksma. Ka pähe. Või lausa ennekõike pähe. Kuigi pekstav oli juba ammu ohutuks tehtud ja pikali maas.
Püstolipäästikule mittevajutanu oli noorepoolne, kõrgelaubaline, aaria tõutunnustega mees. Kõigi märkide järgi otsustades intelligentne. Igatahes niipalju kindlasti, et taipas viimasel hetkel: kõnealuse poliitmõrvaga ei lahendataks sisuliselt midagi, küll aga ohverdataks tema kui kasulik idioot. Sellist saatust ta endale aga ei tahtnud.
Toonane Bulgaaria-pilt on mul siiani silme ees. Tunnistan: minu austus ja kaastunne kuulus toona ja kuulub praegugi sellele, kes leidis endas jõudu keelduda hakkamast kasulikuks idioodiks. Olgu või viimasel minutil, aga siiski leidis. Teda elajalikult peksnud kambale seevastu ei leidu mul lugupidamisepiiskagi.
Füüsilise noomituse tegemiselgi on oma reeglid
Selguse huvides lisan kohe: Indrek Tarandist mul kahju pole. Ta käitus nagu tõeline provokaator, kes on veendunud oma karistamatuses, ja sellisena vääris füüsilist noomitust ilma vähimagi kahtluseta. Aga: füüsilise noomituse tegemiselgi on oma reeglid. Kes neid rikub, see muutub ise halvemaks kui sellise noomituse saanu.
Indrek Tarandil on arvestatav osa tegusaid eluaastaid veel ees. Meil pole põhjust arvata, et temaga ei võiks toimuda samasugune nägijakssaamine nagu toimus 1930-ndatel Belgias Léon Degrelle’iga. Oli ju ka Degrelle selline poliitik, kes eelistas rahvusaatele mitutki muud, eluvõõrast, et mitte öelda: lauskahjulikku asja. Ent ta ei jäänud nii madalale arengutasemele, vaid arenes edasi. Avastas enda jaoks rahvusaate olulisuse, andis oma väljapaistvad võimed rahvusaate teenistusse, ja sai viimaks tõeliseks (sõja)sangariks, kes tuli raskel ajal appi eestlastelegi.
Ja veel üks oluline meeldetuletus: eesti rahvas võlgneb just Indrek Tarandile tänu selle eest, et meie aja üks kurikuulsamaid dokumente, õigusega psühhopaatide soovunelmaks nimetatud „Euroopa manifest” on kättesaadav ka eesti keeles.
Maailmaparandamine algab iseendast. EKRE saavutab edu seda kindlamini, mida põhimõttekindlamalt roogib välja oma puudused. Siis ei teki eestimeelsel inimesel EKRE üritusele tulles enam hirmu sattuda tiblakultuuri järelmite ohvriks.
Indrek Tarandile (või teistele temasugustele) „pasunasse anda” on lihtne. Kambakesi ühe vastu veel eriti. Hulga raskem, kuid see-eest tõeliselt kiiduväärne on aga teha pidevat ja leppimatut tööd isiklike nõrkuste ja pahede kõrvaldamisel, et olla heaks eeskujuks kõigile, kes Lahenduseteadjaid otsides üha meeleheitlikuma pilguga ringi vaatavad.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet. Kõik õigused kaitstud. Käesolevat kirjutist tohib (autorilt avaldamisloa saamise järel) avaldada kõikjal peale ajalehe „Rahvuslik Teataja”.
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: esmaspäeval, 16 aprillil 2018 20:56
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 13991
„Üks asi on olla rahvuslane. Teine asi on olla lammas.”
Selle tõdemusega lõpeb ühiskonnateadlase Edgar Kaskla kirjutis „Poliitiline mõte 1988”, mis ilmus ajakirja „Vikerkaar” 1990. aasta 3. numbris.
Rahvuslaste Tallinna Klubi (lüh. RTK) liige Heiki Treier oli sündinud lamba-aastal (1955-ndal), kuid lamba iseloom ei olnud tal kohe kindlasti. Seda võivad kinnitada kõik, keda elu temaga kokku viis.
Alates 13. aprillist 2018 on seda kinnitavate isikute hulk lõplik. Neid enam ei lisandu. Sest et samast päevast peale ei lisandu enam ka päevi Heiki Treieri eluteele. See tubli mees, paljude laste isa, lahkus just tol päeval Toonelasse. 62-aastasena, kahe ränga haiguse koondrünnaku tagajärjel, mis tabas teda otse tööpostil. Ei aidanud enam ka eriväelasetervis.
Nõukogude armee erivägedes tapjaagendi-väljaõppe saanud Heiki ei osanud uneski näha, et ta eriväelasetervis pannakse proovile paarkümmend aastat pärast Nõukogude Liidu lagunemist, pealegi mitte kuskil Venemaa avarustel, vaid Tallinnas, ja et seda, oma viimset võitlust, tuleb tal võidelda sõna otseses mõttes surmani.
Nimelt võeti Heiki perelt 2011. aasta mais seadusevastaselt ära viis alaealist last, üks aga rööviti veidi enam kui kuu hiljem, oma kolmandal elupäeval pettuse ja vägivalla abil otse sünnitusmajast. Äravõtjaks-röövijaks olid… linnavõimu esindajad!
Kuna erivägede-päevilt tuttavaid võtteid ei tohtinud Heiki oma laste tagasisaamiseks kasutada, tuli tal kasutada muid vahendeid: kohtu ja üldsuse abi. Samuti kirjavahetust lapseröövlite ja teistegagi. Tänu sellele laienes ta niigi lai tutvusringkond veelgi, samuti omandas ta perekonnaõiguse vallas sama vilumuse, mis tavaliselt omane selle valdkonna juristidele. Lisaks tuvastas, et laste äravõtmisest oli tehtud äri. Ainuüksi temalt äravõetud laste pealt teeniti iga kuu tuhandeid eurosid.
Kõigest sellest polnud aga märkimisväärset abi. Veidi enne kaheaastaseks saamist suri kuritahtliku hoolimatuse tagajärjel noorim ta äravõetud lastest – toosama pisitüdruk, kes oli kõiki seadusi rikkudes röövitud kolmepäevasena otse sünnitusmajast, ema käte vahelt.
Meeleheitel pereisana oli Heikil vahepeal tõsine kavatsus hankida endale (kas või toonaselt Balti jaama turult) automaat ja minna ta perele ülekohut teinutele kätte maksma. Siinkirjutajal tuli näha tublisti vaeva, et veenda täiesti õigustatud viha tundvat Heikit sellest plaanist loobuma. Peamine põhjendus oli: lastel on vaja isa; kui isa istub vanglas või langeb võitluses ülekohtustega, siis ongi lapsed isata. Isa-eeskuju on vaja aga igale lapsele.
Heiki, kellele pere oli ülitähtis, võttis veenjat kuulda ja kasutas oma laste tagasisaamiseks peetavas võitluses ainult rahumeelseid teid.
Laiemas mõttes pereks, kindlasti aga sõpruskonnaks oli Heikile ka RTK. Klubisse jõudis ta üldse siinkirjutaja kaudu. 2011. aasta suvel, kui lapsed olid talt seadusevastaselt ära võetud. Elasime toona ühes majas ja sattusime tutvuma just ajal, mil ta peret tabanud ülekohus oli veel väga värske ja sellisena väga valus. Ütleb ju rahvatarkuski: jagatud mure on pool muret.
Heiki tutvusringkond oli väga lai ja kirev, ent kummalisel kombel ei leidunud seal ühtki võitlusorganisatsiooni. RTK just sellepärast osutuski Heikile ja ta perele sobivaks.
Kuid kasu polnud vaid Heiki-poolne. RTK-lgi oli Heiki liitumisest palju kasu. Temast sai võrdlemisi lühikese ajaga klubi üks toimekamaid liikmeid, tõelisi tugisambaid. Isik, kellele sai kindel olla. Algul vaatles ja õppis, seejärel aga pakkus juba ideid ja tegutses aktiivselt ka ise. Lõi kaasa ürituste korraldamisel, esindas klubi mitmesugustel üritustel nii Eestis kui välismaal. Tegi kaastööd RTK ajalehele „Rahvuslik Teataja”, suhtles innukalt ka teiste ajakirjanduskanalitega. Toimis omalaadse sidemehe või lepitajana organisatsioonide vahel, kes – reeglina oma juhtkujude vaheliste hõõrumiste tõttu – ei saanud muidu üksteisega kokkuleppele. Ta põhimõtteks oli alati: „Eestimeelsed jõud peavad olema ühel pool rindejoont!”
Heiki areng RTK-s oli silmnähtav. Nagu ka klubi areng tänu Heiki antud panusele. RTK-sse jääb Heikist suur auk. Ta suurde tutvusringkonda niisamuti. Küllap ainsad, kes temast puudust ei tunne, on need, kes talt omal ajal lapsed ülekohtuselt ära võtsid ja teda seejärel mitmel moel jooksutasid, mõnitasid ja vintsutasid.
Ent ükski ülekohus ei seisa kotis. Ükski tegu – ei hea- ega kuritegu – ei jää tasumata. Seda tasub meeles pidada kõigil.
„Isa tuhk koputab südamele,” oli kombeks öelda Thijl Ulenspiegelil, kelle isa oli – samuti ülekohtuselt! – piinatud ja seejärel ära põletatud.
Heiki Treieri tuhk maetakse ta süütulthukkunud tütre kõrvale. Selline oli Heiki enese soov.
Puhka rahus, hea sõber ja aatekaaslane Heiki! Sinu perele ja teistelegi eestluse elujõu kandjatele – eesti suurperedele – tehtud ülekohus ei jää õiglase karistuseta. Paljulugenud inimesena mäletad ju hästi Eesti ajaloost pärit tõotust „varemeist tõuseb kättemaks”.
Aitäh, et olid meiega! Jääd meile meelde kogu edasiseks eluks. Oma mitmekülgsusega ja laiahaardelise tegevusega (mees nagu orkester!) annad kindlasti tänuväärset tööd tuleviku kultuuriloolastele, kes satuvad uurima aega, mil Sina elasid ja tegutsesid.
Su lapsed, sõbrad, aate- ja võitluskaaslased jätkavad Su võitlust ja viivad selle lõpule.
Puhka rahus, Heiki!
Tõnu Kalvet
Tallinnas, 15.–16. aprillil 2018
Galerii lisatud 17. aprillil 2018:
Heiki Treier (paremal) oli esirinnas väga paljudel Rahvuslaste Tallinna Klubi ettevõtmistel. Nagu ka klubi üks vaimseid juhte, Heiki kõrval sammuv Hannes Vanaküla ja nende vahel Eesti lippu kandev Aimer Halop. Pilt: Heiki Treieri arhiiv
Heiki Treier ja Rahvuslaste Tallinna Klubi ajaleht „Rahvuslik Teataja” ajal, mil üks oli mõeldamatu teiseta. Just „Rahvusliku Teataja”kaudu - NB! kohe lehe avanumbris, esikülje nähtavaimal kohal! - sai üldsus kõige paremini teada Treierite peret tabanud rängast ülekohtust. Pilt: Heiki Treieri arhiiv
Heiki koos kahe pojaga oma süütulthukkunud pisitütre haual. Pilt: Heiki Treieri arhiiv
„Ka mina tahtsin näha kevadet” - vägagi kõnekas hauakiri justiitsmõrva ohvrina hukkunud Tiia Treieri kalmul. Hauakirja sõnastanud isa maetakse ta viimse tahte kohaselt pisitütre kõrvale. Pilt: Heiki Treieri arhiiv
Heiki Treieri võitluse üheks osaks oli ka kandideerimine valimistel. Pildil on ta valimisliidu „MEIE Tallinn” saadikukandidaadina 2017. aasta kohalikel valimistel. Pilt: Meelis Adamson
