Rahvuslaste Tallinna Klubi

Välisinvestor võsastaks Eesti

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 17:48

Kirjutas Autor

Klikke: 13935

2012. aasta mai teisel nädalal ilmunud ajalehed  „Saarte Hääl“ ja „Äripäev“ toovad ära Joakim Heleniuse suurosalusega varahaldusettevõtte Trigon Capital AS plaani rajada mitmele poole Eestis pajuistandused.

Autori küsimustele vastas Martin Mets Trigon Capitalist, et uuritakse võimalust väheefektiivselt kasutatavatel maa-aladel biomassi, eelkõige energiavõsa kasvatamiseks.

Martin Metsa öeldu kohaselt võimaldaks energiavõsa kasvatamine korrastada olemasolevat maastikupilti ning leida kasutamata maadele rakendus.

Informatsiooni saamiseks on pöördutud ka kirjalikult maa-ameti poole. Kirjas soovitakse saada andmeid põllumajanduslike maavalduste kohta Saaremaal, Pärnumaal, Võrumaal aga ka Ida-Virumaal ning Läänemaal.

Soovitakse suuremastaabilist põllumaade omanduse või kasutusõiguse konsolideerimist, mis võiks kasvatamise, töötlemise ning kasutamise seisukohalt olla otstarbekas. Trigon Capitali arvates tuleb pidada kasulikuks, et välismaisele kapitalile kuuluv ettevõte omaks ülevaadet Eesti Vabariigi maa-tagavarade kohta.

Selline käsitlus võib aga viia Eesti väljakujunenud maastikupildi muutumiseni, nn. võsakolhooside tekkeni. Välisinvestori vaimustus suurtootmisest ja soovunenäod mastaabiefektist ei pruugi kooskõlas olla isegi euromeetmetega, mis vähemalt sõnades sätestavad looduslike pärandkoosluste ning väljakujunenud maastikupildi hoidmise vajaduse, millest üheks tuntumaks on iga maaomaniku jaoks nn. niitmistoetus.

Maakonnad, mis on siiani igale eestlase, aga ka meie külaliste jaoks tuntud eelkõige kui looduslikult kaunid, on aga samas välja valitud PRIA toetustingimuste põhjal. PRIA toetab ainult selliseid istandusi, mis asuvad euroametnike arvates ebasoodsamates piirkondades.

Tuleb tõdeda, et eeltoodud äriplaanis on veel palju vastuolulisust ning seda nii majandusliku arvestuse kui sobivuse pärast maastikupildi, väljakujunenud asustusajalooga kui ka ühiskondlike ootustega.

Kahjuks on rahvusliku põllumajanduspoliitika puudumine Eesti Vabariigis viinud meid selliste arenguteni.

AARE PÄLLIN

Artikkel on pärit Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 7. numbrist (aprill - mai 2012).

Ajaleht „Rahvuslik Teataja” teel eesti rahvuslaste ühishäälekandjaks

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 17:46

Kirjutas Autor

Klikke: 13487

16. Jüri Kuke mälestuskonverentsil Tartus 25. märtsil 2012 peetud ettekanne

Lugupeetud kohalviibijad!

Kui ajamasina abil õnnestuks Jüri Kukk tuua kõige sügavamast stagnatsiooniajast, 20. sajandi 70. aastate lõpust tänapäeva, siis avastaks ta küllap õige pea, et toonase ja praeguse ajakirjanduse vahel sisulist vahet pole. Nagu toona, nii valitseb tänapäevalgi informatsioonipuudus. Ajakirjandus kirjutab pahatihti vaid sellest, mida nii-öelda kõrgemal pool näha või kuulda soovitakse; tegelikud probleemid vaikib aga maha või siis pisendab ehk moonutab tundmatuseni. 20. sajandi 90. aastate 1. poolel Eestis valitsenud ajakirjandusvabadusest pole nüüdseks enam alles peaaegu midagi.

Tõsi küll, trükiväljaandeid, raadiojaamu ja telekanaleid on nüüdis-Eestis hulga rohkem kui oli näiteks 35 aasta taguses Eestis. Kuid lähemal vaatlusel selgub, et see mitmekesisus on vaid näilik ning tegelikult kirjutatakse ja räägitakse ikkagi nii, nagu istuks mingi tsensor ajakirjanikul kogu aeg selja taga, tulirelv või külmrelv vastu ajakirjaniku selga või kaela surutud.

Ja kui järele mõelda, siis see tsensor ongi olemas. Tema nimi on poliitkorrektsus. Selle kohaselt peab kõik ühiskonnas olema alati poliitiliselt õige, mitte aga lihtsalt õige. Enamgi veel, viimase viieteistkümne aasta kogemus Eestis ja mujalgi läänemaailmas näitab, et kui mingi asi on poliitiliselt õige, siis pole ta peaaegu kunagi tegelikult õige. Üks lihtsalt välistab teise.

Nüüdis-Eesti üks väljapaistvamaid suurvaime, Arvo Valton nägi praeguse olukorra teket ette juba rohkem kui veerand sajandit tagasi. Oma 1985. aastal ilmunud teoses „Tagasi tulevikku” kirjutas Valton informatsiooni kohta järgmist: „Informatsioonipuudus tehakse märkamatuks sellega, et uputatakse see informatsiooni sisse ära. Informatsiooniuputuse põhiline tunnus on see, et informatsiooni on vähe.”

Nüüdisaja Eesti, üldse lääne ajakirjanduses on informatsiooni pealtnäha tohutul hulgal. Selle sisse võib tõepoolest uppuda. Lähemalt vaatlusel aga osutubki lõviosa sellest informatsioonist kõige lihtlabasemaks infomüraks. Sellest vajaliku väljasõelumine on küll täiesti võimalik, ent nõuab kohati lausa erialast ettevalmistust. Nagu teada, said lääneriikide julgeolekuteenistused kõige sügavamal „külma sõja” ajalgi tublisti üle üheksakümne protsendi neile vajalikust teabest Nõukogude Liidu kohta Nõukogude Liidu enese ajakirjandusest. Sellega tegelesid luurajaväljaõppe saanud isikud.

Vajalikku teavet välja sõeluda ja sellest endale tervikpilt luua on võimalik tänapäevalgi. Kuna aga infomüra on praegu varasemast kordades rohkem, lõviosa inimestest aga pole luuraja ega elukutselise referendi oskustega, siis on ka tõese teabe hankimine ja levitamine nüüdisajal hulga raskem.

Tekib küsimus: millisest allikast, millisest väljaandest seda nüüdis-Eestis kõige kergem on hankida?

Kogu Eesti ajakirjanduse peale leidub vaid üks üleriikliku levikuga eestimeelne ajakiri – „Kultuur ja Elu” – ning ainult üks eestimeelne raadiojaam – Nõmme Raadio. Üleriikliku levikuga eestimeelset ajalehte pole aga juba alates 1995. aastast, s.t. ajast, mil lõpetas ilmumise nädalaleht „Eesti Aeg”.

Ajalehest „Eesti Aeg” Eesti ajakirjandusmaastikule jäänud tühja koha täitjaks on tasapisi saamas üks algselt klubiväljaandena mõeldud ajaleht – Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandja „Rahvuslik Teataja”.

Ajaleht „Rahvuslik Teataja” ilmub alates 2011-nda aasta juulist. Lehe avanumber jõudis trükikojast välja täpselt Sinimägede lahingu 67-nda aastapäeva mälestusürituse ajaks.

„Rahvuslik Teataja” oli algselt mõeldud väljendama Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmete seisukohti ja vahendama klubiliikmete teadmisi. Lehe levikuala pidi piirduma peamiselt Põhja-Eestiga.

Üllatuseks selgus aga mõne aja möödudes, et „Rahvuslik Teataja” pakub huvi arvatust suuremale kaasautorite- ja lugejateringile. Selle üheks põhjuseks on asjaolu, et leht pole mingi kindla partei hääletoru ega aja igavat poliitilist juttu, vaid ta kaasautorite hulka kuulub mitme erakonna eestimeelseid liikmeid või siis üldse parteituid. Samuti on „Rahvuslik Teataja” katsunud juba oma loomisest peale olla võimalikult mitmekülgne.

„Rahvuslik Teataja” kajastab nii Eesti kui üldse läänemaailma jaoks olulisi teemasid, mida nii-öelda peavoolu ajakirjandus käsitleda ei julge või kui vahel harva julgebki, siis ainult mokaotsast ja moonutades.

„Rahvusliku Teataja” trükiarv on olnud algusest peale tuhat eksemplari. Esimene kaks numbrit ilmus neljaleheküljelisena ja ebakorrapäraselt, järgnenud kolm numbrit aga juba 8-leheküljelisena ja kord kuus. Rahvuslaste Tallinna Klubi leidis, et praeguse seisuga on selline lehemaht ja ilmumissagedus piisav. Edaspidi, sobivamate olude saabudes on Rahvuslaste Tallinna Klubil kavas aga suurendada nii „Rahvusliku Teataja” mahtu kui ka ilmumissagedust.

„Rahvusliku Teataja” tegevust juhib ajalehe nõukogu, kuhu kuulub kolm isikut. (Muide, nõukogu kõik liikmed on tänasel konverentsil kohal.) Toimetuseliikmeid on kaks, nimelt peatoimetaja ning majandustoimetaja. Honorari toimetuseliikmed ega kaasautorid veel ei saa, kuid lehe majandusseisu paranedes olukord loomulikult muutub. Seni on ajalehte välja antud peamiselt klubiliikmete rahakoti najal. Pidevalt toetab „Rahvuslikku Teatajat” ka selle üks nimekamaid kaasautoreid ning levitajaid – Mart Niklus. Samuti on lehele tehtud ka mõningaid annetusi. Kui arvestada, et Rahvuslaste Tallinna Klubis on liikmeid vaid veidike üle neljakümne, siis ei saa senitehtut kuidagi kehvaks saavutuseks pidada.

Muuseas, tänase konverentsi ettekandjate nimekirjas on Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmeid kokku neli, sealhulgas ka konverentsi korraldustoimkonna esimees.

Ajaloolise tõe huvides tuleb märkida, et Rahvuslaste Tallinna Klubi on oma häälekandja tekke eest paljuski tänu võlgu Põllumeeste Kogule. Nimelt ilmus tavakohaselt Põllumeeste Kogu häälekandjaks olev ajaleht „Rahvuslik Koguja” 2011. aasta esimesel poolel Põllumeeste Kogu ja Rahvuslaste Tallinna Klubi ühishäälekandjana. Just sealt said tuule tiibadesse paljud pärastised „Rahvusliku Teataja” kaasautorid. Seda enam, et klubiliikmete osakaal kaasautorite hulgas oli keskmiselt 75 protsenti. Just ühisväljaandest „Rahvuslik Koguja” said Rahvuslaste Tallinna Klubi liikmed ajalehe planeerimise ja majandamise kogemuse.

2011. aasta juunis see koostöö lõppes. Juba juulis ilmus esimene „Rahvusliku Teataja” number. Sellest ajast peale on „Rahvusliku Teataja” areng olnud pidev, kuigi päevselge on seegi, et arenguruumi on lehel veel tublisti. Üks on aga kindel: senise arengu jätkudes ei kulu kaua aega, et „Rahvuslikust Teatajast” saaks ühel heal päeval ajalehe „Eesti Aeg” väärikas järglane ehk siis selline väljaanne, mida loeks huviga isegi Jüri Kukk, kui ta ajamasina abil nüüdis-Eestisse reisiks. Kas oma panuse sellesse annavad ka mu tänase ettekande kuulajad, näitab juba aeg.

Lõpetuseks julgustan kõiki eestimeelseid inimesi jagama oma teadmisi teistega. Sest nagu väga tabavalt kirjutas Arvo Valton oma 1985. aastal ilmunud raamatus „Tagasi tulevikku”: „Kui teadja ei täida oma võimalikku mõjuruumi tõe kuulutamisega, tulevad need, kes täidavad selle valega.”

TÕNU KALVET

Autor on „Rahvusliku Teataja” peatoimetaja.

'Mõtteid Eesti Vabariigi 94. aastapäeval

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 17:46

Kirjutas Autor

Klikke: 13786

Kallid eestlased ja eestimaalased, armas eestlaskond üle kogu laia maa!

Õnneks on eestlastel vaid üks Pühajärv ja Emajõgi. Oleme riigina suur Looduse ime, kelle elu ja olemus keerleb juba tuhandeid aastaid ümber iseolemise, tõe ja õiguse otsingute, valede ja luiskelugude kuulamise, alpide ahvimiste ja enesest suuremaks olemise püüete.

Meie elu on kui muinasjutt, ikka hea ja kurjaga kaalutud, omade ja võõrastega võrreldud.

Täna on suurimal, mida üks rahvus, mitte rahvas, vaid rahvus on suuteline endale lubama, Eesti Vabariigil, jälle üks künnis, üks saamise loost olemiseks olemise aastapäev.

Kas ka sünnipäevaks seda pidada, see on juba ähmastumas ajaloo vingerpusside ja maailmamõistjate ajaraamatu kaudu – peetakse ju meil ka Võidupäeva, kuigi ühtegi sõda pole meie riik ealeski võitnud, rahu Tartu Rahu ei ole võit, vaid lepe; peame ka taasiseseisvusepäeva, kuigi samal päeval vestavad kümned ja kümned lugulaulu sellest, et tänu meie kodust lahkunud kaasmaalastele säilis Eesti Vabariik mujal oma endisel moel ja kujul ja ükski okupatsioon ei saa ega suuda lõpetada kord rahvuse poolt väljakuulutatut; usume juba ka seda, et pisut koos lauldes ja kätest hoides, tulevad riigid tagasi ja toimubki – revolutsioon!

Ometi tulen täna Teie ette oma sõnade ja sõnumiga, milles püüan anda aimu ühe näitena Loodusest kui millestki veelgi vägevamast kui seda on riigid.

Vaadake ja kuulake! Tänaseks on juba ka must-valgel lugeda, et isegi valest ja valskusest võib väsida!
Ainult nii saab tõlgendada Andrus Ansipi „väsimust“, ei ole temagi ju superstaar, pelk Alma Materi keemik, kellele antud üle selline inimloomuste algainestik, millest oli kergem voolida võõrastele meeldivaid, euroraha ja euroopalike kommete kogukonda, muutes vargsi ja vaguraid – kodanike-, mitte rahvusriigi koguduseks....

Tõesti, ka valedest võib väsida ja kaamos pole mitte talve ainuilming, poliitiliseks pimeduseks võime pidada ka sellel hetkelgi veel valitseva kliki eksirändu, elukaamoseks, mis, usun siiralt, ei jäta eestlaste tuhandetesse aastatesse ulatuva ürgtõe ja eluarusaamadesse mitte rohkemat märki kui ühe lutika hammustusest jääv imepisike veretäpp.

Kas meie lapsed enam teavadki, milline loom ja imeputukas see lutikas on?

Aga kirbud, lutikad ja täid eksisteerivad edasi ka Eestimaal, vaatamata uhketele ja steriilsetele ostukeskustele, vaatamata klantsläikega surmakastidele ja Hummerite parkimistele – invakohtadel....

Nagu oma sõnumi alguses mainisin, eestlastel on vaid üks Pühajärv ja Emajõgi. Kui meie seda jõge oma eluga võrrelda suudaksime, oleks igale meist selge see kahe kalda, vale ja tõe ranna aim. Kord elame ühelpool kallast, kord jälle teisel. Hulludel aegadel vaatame üle veelahkme ja mõistame, et ilma vette astumata me paremale poolele ei saa, nii tundub olema ka praegu ja nüüd. Sillad, millelt meile elu ja korraldust hüütakse, on põletatud! Usk neisse, keda rahvas, toonitan: rahvas! mitte rahvus, Toompeale valib või hääletab – jäätub kui talvine Emajõgi. Kui aga keegi usub ja arvab, et ilus on jõgi, mis pulksirgelt voolab läbi „kultuursete“ ehk betoonist kallaste, siis selle tulemusi näeme me ikka siin- ja sealpool, mujal maailmas. Need jõed ajavad üle oma kallaste, nii vale kui tõe poolest, seda meie Emajõgi tegemata ei jätaks, ja lähedal on ajad, kus Euroopa betoneerunud valed, mida meile kui ainutõde püütakse pakkuda, ähvardavad suurema uputusega, suuremaga kui kevadised tulvaveed ja looduse soojapuhangud.

Pühajärvega on meil hea võrdlus oma Põhjala naabritega. Nemad, suurem arvult, kuid mitte arult, andsid sellise nime sadadele veesilmadele, kust vaid viimases näljas mõne kiisa või januse looma oma kõhukoopa täiteks said. Kui tahame niiväga järgida oma vellesrahvast, siis tõega, kõik olgu teretulnud ja söögu ja joogu meie sünnipäevarooga, kas just nii nagu neile kombeks on, kätega, noa ja kahvliga või hoopistükkis nagu Mõhk ja Tölpa meie Oskari muinasjutust, see on juba iseasi.

Head kaalumist nende kallaste vahel, kus taas oleme ühe sammu jagu eemaldunud oma Emajõe allika lättelt, suure Suudme suunas, milles hirmuga pooleks saame segatud ja seotud ühte suurde Rahvaste lukku, või jääksime siiski Rahvuste raamatusse? Head riigipäeva, kallid rahvuslased!

Valdo Paddar

Rahvuslaste Tallinna Klubi eestvõttel 24. veebruaril 2012 Tallinnas, Tammsaare pargis korraldatud kõnekoosolekul peetud kõne. Autor on Rahvuslaste Tallinna Klubi liige ja Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu juhatuse liige.

Rahvuslaste Tallinna Klubi pöördumine Läti patriootide poole seoses riigikeele-alase rahvahääletusega Lätis

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16 aprillil 2016 17:43

Kirjutas Autor

Klikke: 13132

Rahvuslaste Tallinna Klubi avaldab toetust kõigile Läti patriootidele ja soovitab neil hääletada 18. veebruaril 2012 toimuval rahvahääletusel vene keelele riigikeele staatuse andmise vastu.

Vene keelt nõuavad riigikeeleks kutsumata külalised – need, kes nii Lätisse kui Eestisse toodi nõukogude võimu mahitusel ja käsul, vastu põliselanike tahtmist; need, kes ei oska ega taha põliselanike vajadustega arvestada. Kui öelda 18. veebruari rahvahääletusel nende jultunud taotlusele ühemõtteline „ei!“, siis oleks see ühtlasi selge sõnum: kes ei taha põliselanikega arvestada, sellele head teed siit minna!

Lätlased ja teised Läti patrioodid! Teadke, et teil pole taganeda kuhugi; te selja taga on Euroopa Liit! Sest kui vene keel saab riigikeeleks Lätis, siis tähendab see, et ta saab automaatselt ametlikuks keeleks kogu Euroopa Liidus. Siis peavad end moskoviitide keele surve alla painutama juba kõik Euroopa Liidu rahvad. Sel moel langeks Euroopa Liidu rahvad juba kahepoolse surve alla: praegusele, Brüsselist avaldatavale survele lisanduks Moskvast avaldatav surve. Kahel rindel peetavat sõda võita on aga teatavasti üliraske, enamasti ilmvõimatu.

Seepärast panebki Rahvuslaste Tallinna Klubi kõigile Läti patriootidele südamele: öelge „viienda kolonni“ jultunud taotlusele 18. veebruaril valjuhäälne, selge „ei!“!

Rahvuslaste Tallinna Klubi volitusel:

Tõnu Kalvet

Aare Pällin

Tallinnas, 12. veebruaril 2012.