- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: esmaspäeval, 27 märtsil 2023 10:29
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 3741
„Heateo eest oota vastu heategu,” õpetab paljude rahvaste rahvatarkus. See kehtib ka nüüdis-Eesti ja nüüdis-Ukraina suhete kohta.
2023. aasta veebruari lõpus ja märtsi alguses lõi Eestis laineid põlenud tank T-72. Väidetavalt pärit Ukrainast. Väidetavalt Vene oma. Kuidas tuvastada, kas ka päriselt Vene, või hoopis Ukraina oma (sest täpselt sama mudeli tankid sõdivad Ukraina–Vene sõjas mõlemal poolel), jäi iga vaataja pimeda usu otsustada, kuna eraldusmärke polnud sel sõjamasinal näha. Pealegi võinuks eraldusmärgid sellele iga kell värvida ka pärast põlengut. Kui vastav nõudlus ja tellimus olemas muidugi.
Aga olgu. Oletame, et tanki maaletoojate jutt vastab tõele ning tegu oli tõepoolest Vene tankiga, mille Ukraina kaitsevägi oli põlema süüdanud ja seeläbi lahingukõlbmatuks muutnud.
Oletagem sedagi, et õigus oli Ukraina siinsel suursaadikul Marjana Betsal, kes Eesti Rahvusringhäälingu teatel väitis tanki Eestisse toomise põhjuse olevat järgmise: „Tanki eksponeerimisega tahame näidata Venemaa agressiooni kohutavat palet ja hinda, mida Ukraina maksab.”
Selle näitamiseks taheti seesinane T-72 muuta tõeliseks rändtsirkuseks: näidata seda Eestis mitmel pool. „Ukraina saadetud Vene tanki T-72 vrakk seati Vabaduse platsile 25. veebruaril ning kaitseministeeriumi algse plaani kohaselt pidi seda enne sõjamuuseumisse paigutamist näidatama ka Rakveres, Jõhvis, Narvas, Tartus, Võrus, Viljandis ja Pärnus. Tallinnasse Vabaduse väljakule jääb tank 2. märtsini,” kirjutas rahvusringhääling 28. veebruaril.
Tõsi, viimaks kuivas selle rändtsirkuse esinemispaikade arv küll kõvasti kokku, sest osa omavalitsusjuhte taipas, milliseid lahkhelisid see kohalike elanike seas tekitaks, enne Riigikogu valimisi veel eriti; kuid siin-seal seda tanki siiski eksponeeriti. Seega leiti talle vähemalt mingi rakendus.
Üks heategu oli niisiis tehtud. Jäi üle vaid oodata, millal ja millisena tehakse vastuheategu.
„Tankistide” põlenud sõiduki vrakk jäeti (vastu)kingituseks
Vastuheategu tuli oodata vähem kui kuu aega – 21. märtsini 2023.
Mainitud päeval süttis nimelt Kiievis põlema soomustatud maastikuauto, milles sõitsid parajasti Eesti välisminister Urmas Reinsalu ja Eesti sealne suursaadik Kaimo Kuusk. Selle auto oli politsei- ja piirivalveamet andnud suursaadik Kuuse käsutusse. Välisminister Reinsalu viibis sõiduki süttimishetkel seal sellepärast, et oli parajasti ametlikul Ukraina-visiidil.
Auto süttis ootamatult ja üsna ruttu. „Istusime Kaimo Kuusega seal tagaistmel ja korraga Kaimo ütleb, et midagi haiseb. Ja siis lõid korraga leegid selja taga välja,” kirjeldas Reinsalu juhtunut kaks päeva hiljem Tallinnas Stenbocki majas toimunud valitsuse pressikonverentsil.
Mõlemad pääsesid põlevast autost terve nahaga üksnes imekombel, kuna pärast juhtmete põlengut läksid selle tagaluuk ja uksed kinni ning avamiseks tuli neid jõuga lahti kangutada. „Õnneks lõpuks siiski tagauksed avanesid, sest mõne sekundiga oleks auto muutunud seest gaasikambriks,” meenutas Reinsalu.
„Vaatame, kas seda vrakki on võimalik kuidagi veel kasutada Ukraina abistamiseks,” lubas välisminister pressikonverentsil lahkelt.
Vastus kõlab: aga loomulikult on! Näiteks samas rollis kui Eestis eksponeeritud tanki T-72. Põlenud autovrakki saab ju edukalt näidata esmalt Kiievis, seejärel aga teistes maakonnakeskustes, mis asuvad esialgu veel Vladimir Zelenski režiimi kontrollitavates Ukraina piirkondades. Huvilisi leiduks kindlasti. Võimalik, et selliseidki, kes – nagu Eestis kõnealuse tanki puhul – tooks selle autovraki juurde lilli. Kas lilletoojaid eemale peletada (nagu Eestis) või mitte, jääks juba Ukraina korravalvurite otsustada.
Kas aga on õige panna Eesti välisminister ja Ukraina-suursaadik ühele pulgale „rändtsirkusetanki” T-72 meeskonnaga?
Vastus sellele küsimusele saab olla ainult jaatav. Sest mõlemad mehed on Ukraina-küsimuses käitunud kui kõige eeskujulikumad lääne suurriikide käepikendused, s.t. kujundlikult öeldes: tankistid.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: kolmapäeval, 15 märtsil 2023 14:14
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 3642
Tänavusel emakeelepäeval mul plahvatas: eesti keel ongi ju igavikukeel!
See ongi vastus, mida otsis Kristjan Jaak Peterson – Eesti ajaloo suurkuju, kelle sünnikuupäev (14. märts) valitigi omal ajal emakeelepäevaks. Mäletatavasti küsis kõige esimeseks eesti luuletajaks peetav Peterson ühes oma luuletuses nii:
„Kas siis selle maa keel
laulu tuules ei või
taevani tõustes üles
igavikku omale otsida?”
Seda küsides Peterson ise veel ei teadnud, et eesti keelel pole vaja endale igavikku otsida, kuna eesti keel ise ongi igavikukeel. Ei teadnud sellepärast, et tollal veel polnud olemas kvantfüüsika-nimelist teadusharu. Meie päevil aga juba on. Just see teadusharu aga ongi aidanud meil taibata eesti keele igavikukeele-seisundit.
Ah et kuidas?
Aga väga lihtsalt. Nimelt eesti keeles puudub grammatiline tulevik. Kõike, mis tulekul, saab kenasti väljendada olevikuvormide abil.
No aga seos igaviku ja kvantfüüsikaga?
See on veelgi lihtsam. Nimelt on kvantfüüsikud nüüdseks tuvastanud, et teatud tasandist, teatud seisundist alates ajatelg kaob. Pole enam eraldi minevikku, olevikku ega tulevikku, vaid kõik on kokku üks Aeg, üks Olemine.
Paljud nimekad mõtlejad tulid selle peale aga juba enne kvantfüüsika sündi. Nad tõdesid umbes nii: „Kui järele mõelda, siis pole olemas ei minevikku ega tulevikku; on ainult olevik. Elatakse hetkes. Minevikust on inimesel ainult mälestused, tulevik pole aga veel saabunud, mistap tuleviku kohta on inimesel ainult ootused-lootused-kartused.”
Mõtlejad tõdesid sedagi, et järele mõeldes pole põhjust tunda ka hirmu tuleviku ees, kuna iga olemasolev hetk eraldi, milles elatakse, on ju ohuvaba. Kui liikuda ühest ohuvabast hetkest teise, siis kaob ka põhjus tunda hirmu või ärevust. Ning kui mingi ootamatuse tagajärjel peakski inimest tabama äkksurm, siis juhtub see nii ruttu, et ta ei jõua midagi ette võtta. Isegi karta mitte, piinlemisest rääkimata. Millest omakorda tuleneb, et suurima piina tekitabki inimene endale ise, nimelt oma mõtetega: pidevalt elades uuesti läbi minevikusündmusi, mida ta enam muuta ei saa, ja ka oletatavaid tulevikusündmusi, mille toimumine pole üldse kindel ning mida inimene ise samuti muuta ei saa.
Kõike seda arvestades jõuti ainumõeldavale järeldusele: „Elada tuleb hetkes!”
Muidugi lisati, et arukas on siiski midagi kavandada, teha tulevikuplaane, kuid kindlasti mitte klammerduda nende külge. Sest siis jääb ära nende täitumatajäämise korral nii pettumus kui ka piin, inimene saab tunda elust rõõmu ja rahulolu.
Polüglott märkab eesti keele ilu paremini
Oma kaunikõlalist emakeelt rääkiv eestlane vaevalt ise enamasti nii sügavaid, ajatuid, samas üliarusaadavaid mõtteid mõlgutab. Kuigi võiks. Sest see õpetaks teda oma emakeelt paremini hindama. Selline eestlane ei lömitaks enam võõramaiste keelte ees, ei peaks neid eesti keelest täpsemaks, suuremaks ja elujõulisemaks.
Olen nüüdseks märganud raudkindlat seost: mida väiksem on eestlase võõrkeeleoskus, seda vähem ta oma emakeelt väärtustada oskab. Teisisõnu: mida rohkem oskab eestlane võõrkeeli, seda parem on ta võrdlusvõimalus ning seda rohkem suudab ta märgata eesti keele omapära, tõeliselt kordumatut võlu, võrratut paindlikkust ja väljendusrikkust. Ses osas saab eesti keelega samasse kaalukategooriasse paigutada ainult soome ja ungari keele. Aga kui palju (õigemini: kui vähe) on maailmas inimesi, kes oskaks seda kolme keelt korraga? Kui palju (=kui vähe) on selliseid inimesi eestlastegi hulgas?
Pole siis ime, et leidub sünnipäraseid, täiesti tõupuhtaid (!) eestlasi, kes tõsimeeli kinnitavad, et eesti keel olevat igas mõttes mannetu.
Tegelikult on aga mannetu hoopis nende endi keeleoskus ja mõtlemisoskus. Sellistel puhkudel tasub alati tänusõnaga meenutada välismaalasi, kelle soontes ei voola tilkagi eesti verd, ent kes sellele vaatamata on eesti keele ära õppinud palju paremini kui äsjamainitud tõupuhtad, kuid selgrootud ja juhmid eestlased. Kui eesti keele leviala laieneb selliste välismaalaste arvel, siis tuleb selle üle vaid rõõmustada. Ja nemad juba ei kurda, et eesti keele oskuse nõue on neile kuidagi ahistav või solvav. Vastupidi, nad on oma eesti keele oskuse üle uhked.
Ja meil omakorda on põhjust uhke olla nende üle.
243 emakeelepäeva asemel olgu üksainus
2023. aasta emakeelepäeval ajalehes „Eesti Päevaleht” ilmunud asjaomane lühiuudis teatas, et Eestis kõneldakse emakeelena 243 keelt. Sellised olevat viimatise rahvaloenduse andmed.
Väga võimalik, et ongi. Aga see ei tähenda kaugeltki, justkui muu emakeelega isikutel oleks õigus Eestis elades eesti keelt mitte osata.
Vastupidi: nende asi on omandada eesti keel nii hästi, nagu see oleks nende teine emakeel. Sest eestlasel ja Eesti-lembesel mitte-eestlasel on täiesti võõrandamatu õigus tulla Eestis igal pool toime eesti keeles. (Suhtlus turistidega on iseasi.) Kes seda mõistab, on teretulnud igas eesti keeleruumi ja kultuuriruumi nurgas üle maailma.
Kes seda aga ei mõista ega tahagi mõista, sel on arukas leida endale elukohamaa, kus tal püsielanikunagi on õigus eesti keelt mitte osata.
Eesti igatahes selline maa küll pole.
Kas emakeelepäev nimetada ümber eesti keele päevaks või mitte, on juba maitseasi. Kindel on aga see, et valge nahavärviga rahvaste seas ainude järel vanuselt teisel rahval – eestlastel – puudub vähimgi põhjus ennast keeleliselt mingit hilist päritolu rahvaste soovide-tahtmiste järgi sättida.
Kel huvi eestlaste iidse päritolu vastu suurem, see leiab paljudele oma küsimustele vastused Vello Leito 2021. aastal ilmunud raamatust „Eesti ja geopoliitika”.
Kristjan Jaak Petersoni küsimusele saame seega julgesti vastata: eesti keel ei pea endale igavikku enam otsima, kuna maailma ühe vanema rahva emakeelena üldse on ta selle leidnud juba ammu.
Elades hetkes, liigume vääramatult eesti keele parema tuleviku poole. Ja teeme seda ühise sõbraliku perena, kus keeleuurijatele ja -rääkijatele on abiks ka mõtlejad ja kvantfüüsikud.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
