Rahvuslaste Tallinna Klubi

„Koroonaaja” jalgpalli-EM kui vastulöök koroonahüsteeriale

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: neljapäeval, 15 juulil 2021 16:38

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 5635

Äsjalõppenud Euroopa jalgpallimeistrivõistlused jäävad meelde veel kauaks. Nii jalgpallisõbrale kui ka jalgpallikaugele isendile. Jäävad meelde sellepärast, et näitasid selgelt: jalgpall on elujõulisem igasugusest eluvõõrast, loomuvastasest nähtusest.

EM algas ju täiesti „koroonahüsteeria tähe all”: tühjade ja seetõttu kõledate tribüünide ees. Lõppes aga olukorras, kus finaalmängu toimumispaigaks olnud „Wembley” staadion Londonis oli pealtvaatajaist täidetud vähemalt kahe kolmandiku ulatuses ja sealne melu meenutas juba jalgpalli paremate päevade aegset.

See muutus murdis end läbi nagu rohulible asfaldist. Või veelgi täpsemalt: nagu tulvavesi jõeletekkinud tammist või muust takistusest. Koroonapiirangu-usklikel tuli taanduda. Vastu tahtmist ja hambaid kiristades küll, kuid siiski taanduda. Jalgpall kui planeedi Maa mõjukaim ja menukaim spordiala lihtsalt ei lasknud end kitsasse, loomuvastasesse voolusängi suruda.

Mõistagi tuli siin asjale kasuks seegi asjaolu, et jalgpallis liigub tohutul hulgal raha – jalgpallitööstus on üks tulusamaid majandusharusid üldse. Kui on valida, kas loomulikkuse abil teenida (taas) suurt kasumit, või ebaloomulikkuse (sest mida muud see koroonapiirangute-usk siis on?!) tõttu jääda suurde kahjumisse, siis valib iga õige ettevõtja muidugi esimese.

Teisisõnu: kes tahab oma „koroonaviiruse-mänge” mängida, see mängigu edasi, ent tingimusel, et ei sega päriselu! Lühidalt: teadku oma kohta!

Hommikvõimleja=rassismivastane

Teine kiiduväärt muutus kõnealusel tippturniiril puudutas püüdlusi tuua poliitika suurde sporti. Otse öeldes: vastust püüetele pressida ühe, üsna kitsa kandepinnaga (!) poliitrühmituse vaateid peale kõigile inimestele.

Pean silmas muidugi nii-öelda rassismivastast võitlust, mille käigus kästi enne iga mängu algust jalgpalluritel ühele põlvele laskuda. Sellest pidavat „rassismivastaste” väitel olema rassismi väljajuurimisel suur abi.

Reielihaserebestuse vältimiseks lihasevenitusharjutusi enne võistlust teha on muidugi igati kiiduväärt, ent miks oli vaja nimetada seda rassismivastaseks võitluseks?! Selle loogika järgi oleks ju väga paljud hommikuvõimlemise tegijad samuti innukad rassismivastased…

Õnneks leidus teleülekannet teinud operaatoreil niipalju oidu, et neidsinatseid põlvitamisi näidati haruharva. Umbes nagu nende isikute puhul, kes endale tähelepanu saamiseks kas alasti või muul moel aeg-ajalt jalgpalliplatsile jooksevad.

Nõukogude ajal sündinuna mäletan veel hästi, kuidas Nõukogude Liidus rakendati spordivõistlusedki ideoloogiavankri ette, püüdes pealtvaatajale ja sportlaselegi aeg-ajalt kaela määrida ikka väga eluvõõraid ja seetõttu naeruväärseid mõtteid. Uskusin tõsimeeli, et „arenenud läänemaailmas” midagi sellist ei kordu. Nagu tegelikkus näitas, eksisin rängalt. Nüüdisaegsed ideoloogilised kampaaniad lääneriikides on tihtipeale mitu kraadi kangemadki kui olid 20. sajandi 70-ndate ja 80-ndate aastate Nõukogude Liidu kampaaniad. Kangemad, ühtlasi naeruväärsemad.

Eriline „pärl” kõnealusel EM-il oli muidugi katse iga hinna eest peale pressida vikerkaarelipu-kinnisideed. Kõige meeldejäävam ses osas oli muidugi Müncheni linnavalitsuse ülipüüdlik käitumine. Esimese hooga tundub, et Müncheni mainekujundusele tegi see ainult kahju. Kui aga järele mõelda, siis pigem hoopis soodustas turistide külastusindu, soovi näha oma silmaga, kes ikkagi on need, kes käituvad kui lollidemaa asukad. Münchenist sai seetõttu Kilpla saksa vaste.

Vähemalt kuni nüüdse linnavalitsuse ametiaja lõpuni küll.

Pooltahtmatu täkkessepanek

Korralduslikult õnnestus see EM täitsa hästi. Mis sest, et kindlat korraldajamaad polnud ja mängud toimusid alal Pürenee poolsaarest kuni Kaukaasiani. Euroopa Jalgpalliliidu (prantsuse k. lüh. UEFA) eelmine president, prantslane Michel Platini oli pakkunud selle lahenduse välja küll juba ammu enne koroonahüsteeria puhkemist, ja esiotsa tunduski liiga ekstravagantne, ent uutes oludes osutus ainusobivaks. Järgmine EM toimub juba vanaviisi, ent äsjalõppenu läheb sellegipoolest ajalukku erilise ja meeldejäävana. Pigem heas kui halvas mõttes.

Itaalia koondise esikohavõit oli küll enam-vähem seaduspärane, ent see-eest ilmus turniiri käigus välja arvestatav hulk väljapaistvaid mängijaid (tüüpnäide: Tšehhi koondislane Patrik Schick), kes võivad kujundada Euroopa jalgpallielu nägu veel pikki aastaid.

Kas järgmisel EM-il osaleb juba ka Eesti koondis, oleneb juba täiesti Eesti koondislastest endist. Äsjalõppenud EM näitas veenvalt: tugeva tahte olemasolul on tõepoolest igaüks oma õnne sepp. Annet leidub ju paljudel; määravaks saab ikkagi tugev tahe. Siis teostubki tahte triumf.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Kas Eesti läänepiir asus 22. juunil 1941 Kesk-Poolas?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 22 juunil 2021 17:12

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 5875

Mis saanuks, kui ajalugu kulgenuks teatud hetkest hoopis teisiti? Seda on endalt ja teisteltki küsinud nii ajaloolased kui ka ajaloohuvilised. Ent alati on vastus jäänud oletuslikuks, kuna toimunut ei saa enam muuta. Vähemalt ajamasinata mitte. Või siis sõiduta mõnesse paralleeluniversumisse.

Tabasin end tänavu kevadel mõttelt, et Vene ajalehe „Komsomolskaja Pravda” toimetusel võib emb-kumb olemas olla. Muidu ei avaldanuks ta oma tänavuses 19. numbris kirjutist „Riigid, millised toetasid sõja-aastail Saksamaad ja NSVL-i”.

Nimelt öeldakse seal selge sõnaga: „Saksamaa poolel sõdisid: Soome, Rumeenia, Itaalia, Ungari, Bulgaaria, Prantsusmaa, Hispaania, Horvaatia, Slovakkia, Tšehhi, Luksemburg, Holland, Belgia, Norra, Läti, Leedu, Eesti, Taani. Liitlaseks oli ka Jaapan. Vaikimisi toetasid Rootsi ja Šveits.”

„Oot-oot, pea nüüd hoogu! Eesti, Läti ja Leedu olid Suure Isamaasõja algushetkel ju juba Nõukogude Liidu koosseisus. Kuidas nad said siis iseseisvad riigid olla?!” võib siinkohal hüüatada mõni kärsitu lugeja.

Olidki Nõukogude Liidu koosseisus. Seda õpetab ametlik ajalugu ja kinnitab ka toonaste inimeste elukogemus. Ja mis samuti tähelepanuväärne: ses küsimuses kattub ametliku ajaloo seisukoht nii enne kui ka pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Tõlgendused ja rõhuasetused muidugi ei kattu, kuid põhimõte küll.

Nõukogude ajal ilmus Suurest Isamaasõjast mälestusi ja uurimusi arvutult. Neist murdosagi tsiteerida oleks lausvõimatu. Sestap piirdungi siinkohal vaid ühega neist – koguteosega „Suure võitluse algus”, mis ilmus kirjastuse „Eesti Raamat” väljaandel 1965. aastal.

„Kuigi juba tükk aega oli maailma atmosfääris tunda sõjaohtu, algas sõda meile mõnevõrra ootamatult. 22. juuni oli pühapäev. Valitsuse liikmed veetsid puhkepäeva kes Vääna-Jõesuus, kes Keila-Joal, kes mujal. Siis aga saabus ootamatu kutse Tallinna. Me mõistsime, et midagi on juhtunud. Kogunesime kõik Keskkomiteesse, mis tol ajal asus Tõnismäel, seal, kus praegu on Partei Ajaloo Instituut. Ja Johannes Lauristin oligi esimene, kes meile teatas: „Kallid seltsimehed, Hitler on meie maale kallale tunginud. Kõik puhkused tuleb katkestada. Tuleb tööle asuda, et fašistidele vastulöök anda”,” meenutab ses teoses Suure Isamaasõja puhkemist Eduard Päll – Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja kultuuriküsimustes (meie mõistes kultuuriminister).

Lauristini teatel oli Hitler kallale tunginud „meie maale”. Kus see „meie maa” siis asus? Kas Eestis?

Ei. Sest 22. juunil 1941 tungis Saksamaa kallale ju Kesk-Poolas asuvatele Nõukogude Liidu osadele. Lauristini sõnastus oli tolle aja vaimu järgi täpne, lausa ainumõeldav: rünnatuks osutus ju Nõukogude Liit. Eesti aga oli tollal Nõukogude Liidu osa.

Kust aga võttis „Komsomolskaja Pravda”, et Eesti, Läti ja Leedu olid tol hetkel riiklikult iseseisvad?

Kui jätta kõrvale ajamasina-seletus, siis ühtki teist head seletust esimese hooga tõesti ei leia. Kui mitte pidada selleks muidugi seletust, et Venemaagi on asunud „ajalugu ümber kirjutama”, s.t. tegelema sama asjaga, mida Venemaa juhtkond on Balti riikidele ette heitnud juba vähemalt paarkümmend aastat – kogu Putini valitsusaja. Tegelikult kauemgi.

Aga vahest vihjab „Komsomolskaja Pravda” sellele, et mainitud kolm riiki oli saanud riikliku iseseisvuse tagasi pärast Saksa sõjaväe siiasaabumist?

Kui tõesti vihjab, siis läbinisti ekslikult. Sest Saksa vallutajad soostusid lubama Eesti riiklik iseseisvus taastada alles 1945. (!) aasta hilistalvel või varakevadel – siis, kui rinne oli jõudnud liikuda Saksamaale ning Eesti ja teisedki Balti riigid (välja arvatud „Kuramaa kott”) juba mitu kuud olnud uuesti Nõukogude vallutajate võimu all. Saksa okupatsioonivõimud ei tahtnud Eestis viibides mingist omariikluse taastamisest kuuldagi ja pidasid seetõttu ohtlikuks lisaks kommunismimeelsetele ka iseseisvusmeelseid. Jüri Uluotsa kui presidendi ülesannetes oleva peaministri poole pöördusid alles viimases hädas – siis, kui oli päevselge, et ilma eestlasi kaasamata ei õnnestu idarindel korralikku vastupanu osutada. Ja ka siis peljati, et Uluotsa üleskutse peale oli end kaitseväkke pakkunud „liiga palju” eestlasi. „Liiga palju” muidugi okupatsioonivõimu seisukohast.

Üks seletus on siiski veel: „Komsomolskaja Pravda” asjaomase kirjutise autor teadis ajalootõde oivaliselt, kuid lähtus kirjutades sellest, et nüüdislugejate seas on ülekaalus juba need, kes ajalugu ei tunne ja seetõttu usuvad kõike.

Ühest küljest ei peaks mingi vassiva Vene ajakirjaniku kirjatükk eestlasi ju puudutama. Meid ju ei üllata, et seal vassitakse; on alati vassitud. Meil pole vaja lasta sel oma tuju rikkuda.

Teisest küljest on aga heagi, et see kirjatükk ilmus. Sest kui Venemaa juhtkond peaks Eestit taas süüdistama „ajaloo ümberkirjutamises”, siis saame kohe välja käia kõnealuse kirjutise. Pealegi pole „Komsomolskaja Pravda” ju mingi ajutine ega nurgatagune leht, vaid on Venemaa oludes vägagi tuntud ja pikaealine.

Kujundlikult öeldes: me vastane ise andis meile järjekordse trumbi, mida saame kasutada ta enese vastu. Seda nii Suure Isamaasõja 80. aastapäeval kui muulgi ajal.

Ja kui üks eesti laulusalm teatab, et Eesti piir – mõistagi idapiir! – käib vastu Hiina müüri, siis nüüd võiks leidlikud laulukirjutajad luua sellisegi laulu, mis pajatab sellest, kuidas 22. novembril 1941 asus Eesti läänepiir Kesk-Poolas…

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

Miks eestlased enam esineda ei tohi?

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: neljapäeval, 15 aprillil 2021 14:50

Kirjutas Feliks Saarevet

Klikke: 6640

Kui Saksa okupandid meid 800 aastat tagasi ära orjastasid, siis pidime üle 300 aasta katoliku kirikus kuulama arusaamatuid ladinakeelseid jutlusi. Neist arvati aru saavat, et „sitt tantsib orja mundris“, aga miks ta peab üldse tantsima ja pealegi veel orja mundris, oli täiesti üle mõistuse.

Õnneks päästsid meid reformatsioon ja Martin Luther. Meid õpetati lugema, ja seda isegi eesti keeles. Okupandid küll mõnitasid me keelt pikka aega, trükkides kahe vokaali asemel ühe („kool“ oli „koll“) ja ühe konsonandi asemel kaks („tuba“ oli „tubba“). Aga ikkagi tulnuks bolševike mahavõetud Lutheri mälestussammas taastada juba eelmisel sajandil.

Vabadussõja ajaks oli eesti keel väga mahajäänud. Punaste vastu tuli sõdida, kuid relvi polnud üldse, olid ainult mõned sõjariistad. Kahureid polnud üldse, olid mõned suurestükid. Üle 3500 mehe sai surma, aga laipu järele ei jäänud, ainult surnukehad.

Võit tuli ainult tänu Jaan Anveldile, kes eiras Lenini korraldust „kohe mõisamaad talumeestele välja jagada!”. Anvelt tahtis kohe suurpõllumajandusele (sovhoosidele) üle minna. Samal seisukohal olid ka Päts ja Tõnisson, aga Asutavas Kogus olid ülekaalus vasakpoolsed, kes surusid kohese maareformi läbi, ja maamehed läksid vabaduse ja maa eest sõdima.

Pärast Vabadussõda hakkasid Johannesed (Aavik ja Veski) eesti keelt moderniseerima. Loodi palju uusi sõnu, võeti laene võõrkeeltest ja oma murretest, kohendati grammatikat. Aavik tõlkis Edgar Allan Poe’ tondijutte ja kasutas uusi sõnu. On meelde jäänud jupp ühest tõlkest: „Estetuna riunast tõstis hahm keenra terga, ja ilmega, milles väljendus miivus, jülhus ja lurnidus, päänis vanurit reesvalt tema mõrvamiseks.“ Paljud pakutud uussõnad ei läinud läbi, kuid osa siiski. Eelnevast lausest ainult „mõrv“ ja „hahm“. Raamatu sisekaanel pakkus Aavik viis krooni igaühele, kes annab hea sõnatüve.

Nii sai eesti keel 20 aasta jooksul moderniseeritud, ja kui suur teadustekorüfee Stalin saatis 1940. aasta suvel Eestisse brigaadi, kes pidi aitama siin kirjaoskamatust likvideerida, siis ei leitud siit ühtegi otsitavat. Mis nad Stalinile ette kandsid ja mis neist sai, on teadmata.

Johannes Aavik osutus kodanlikuks natsionalistiks ja põgenes 1944. aastal Rootsi. Bolševikud tema loodud sõnu ei keelustanud; need olid kasutusel 1994. aasta lõpuni. 26. juulil 1994 lendas EV president Lennart Meri Moskvasse (räägitakse, et peaminister Laariga kooskõlastamata). Kohe pärast seda toimusid eesti keeles suured muudatused. Nagu oleks allkirjastatud mingi MRP-laadne salaprotokoll. Kes millise käsu andis, keegi midagi ei tea.

Enam ei tohtinud eestlased esineda, vaid pidid „üles astuma“. See on naeruväärne, kui inimene tuleb presiidiumilaua tagant kaks sammu alla ja astub sellega üles. Vene keeles astuti ju välja kogu aeg. See „ülesastumine“ on kuidagi „väljaastumise“ sarnane, kuid ajaliselt hiljaks jäänud. „Laibad“ kadusid ajalukku, „surnukehad“ ilmusid 70 aasta tagant uuesti. Kuulsin kord raadiost: „Esineja astus üles“. Palju loogilisem ja ilusam olnuks: „Ülesastuja astus üles.” Sest esinejat ju enam ei ole.

Käändkonnad aeti segamini. Kõige põhilisem muutus toimus mitmuse omastavaga. Enam ei tohtinud öelda „koeri“, „sigu“, „kanu“, vaid tuli öelda „koerasid“, „sigasid“, „kanasid“. Kõnes ei saagi aru, kas sõna lõpeb ühe d-ga või kahe t-ga. Ilmselt taheti eesti keelt mitte-eestlaste ees mõnitada. On ju loogiline, et mitte-eestlane ei taha õppida keelt, mille iga sõna lõpus on „sitt“.

Nii et seda „reformi“ võib pidada poliitiliseks ja eestivastaseks.

Kohe, kui see reform tuli, küsisin Rudolf Karelsonilt (kellega olime ülikooli ajal Tiigi intris koos olnud ja kes oli terve elu töötanud Keele ja Kirjanduse Instituudis): kes sellise korralduse tegi?

Karelson ei teadnud, kelle käsk see oli. Igatahes bioloog Sutrop, kes igal esinemisel rõhutas, et „emakeelt ei saa valesti rääkida“, ei olnud tollal veel instituudi eesotsas.

Kui ma 1940-ndatel koolis kirjandisse oleks kirjutanud „surnukeha“, siis oleks mul vähemalt üks hinne maha võetud, kui mitte rohkem. Sel ajal esines „surnukeha“ ainult koolipoiste lorilaulus: „Leidsin metsast surnukeha, tahtsin talle taha teha!“

Lisaks eelnevale on tekkinud veel rida mõttetuid sõnakõlkse. Okupatsiooniajal tegid „väljakutseid“ miilits ja KGB, ja sedagi küllaltki harva. Tänapäeval tuleb „väljakutseid“ peaaegu igaühele ja peaaegu iga päev, ning paljud näivad neid isegi ootavat.

Tõeline värdsõna on „sundüürnik“. See on 180 kraadi ära väänatud. Keeleliselt on „sundüürnik“ isik, kes tahab sellelt elamispinnalt kangesti ära minna, kuid teda ei lasta ja takistatakse. Ta peaks olema pigem sundväljaaetu, -tõstetu, -tõrjutu jne.

Eesti keelel on veel üks halb nähtus. Selleks on madagaskariseerumine. See tähendab terve rea sõnade kokkukirjutamist, mis uut mõistet ei anna. Selliste pikkade konstruktsioonide väljalugemine on raske, eriti lastel ja noorukitel, ja seetõttu loobutaksegi lugemisest, kui vähegi võimalik.

Käesoleva kirjatüki mõte on selles, et ehk saaks veel välja selgitada, kes 1994. aasta sügisel andis korralduse eesti keel tagurpidi pöörata.

Feliks Saarevet

© Feliks Saarevet

Eesti vene hariduse päästjaks sobib… Jaanilinn!

Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 10 aprillil 2021 12:25

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 6475

„Kõik geniaalne on lihtne,” tõdeb üks rahvusvaheliselt tuntud rahvatarkus. Seda tunnevad ka eestlased ja venelased.

Seda kummalisem on, et nii tuntud rahvatarkust pole vaevutud rakendama Eesti venekeelse hariduse murede lahendamisel. Selle asemel on raisatud nii aega kui närve vastastikustele, viljatutele süüdistustele. Ometi on lahendus ju väga lihtne: päästepaigaks tuleb valida Jaanilinn!

Mis, miks ja kuidas?

Eestis on täiesti arvestatav hulk venelasi, kes ei taha, et kogu haridus Eestis muudetaks riigikeelseks. Nende tarbeks tulebki siis rajada gümnaasiumimõõtu õppeasutus Narva jõe idakaldale – Jaanilinna. Algklassidest kuni lõpuklassini välja.

Õpilasi viiks sinna ja tooks sealt bussid. Ida-Virumaa vene õpilased korjaks kokku vajalik hulk koolibusse ja sõidutaks nad siis kas ajutise kontrolljooneni või – kokkuleppel Vene võimudega – suisa Jaanilinna, otse koolimaja ette.

Kaugemalt pärit õpilaste jaoks rajataks kõnealuse koolimaja juurde internaat. Või siis Narvasse, võimalikult piiripunkti ligidale, et poleks kauge käia.

Õppekava ses koolis oleks muidugi venekeelne, üldse selline, nagu peab vajalikuks kohalik omavalitsus ja/või Vene keskvõim.

Õpilaskonna moodustaks ennekõike Eestis elavad Vene Föderatsiooni kodanikud ning „hallipassimehed”. Mõlema seltskonna liikmed saavad siis seal õppida just nii vabalt, nagu on kogu aeg unistanud, vabana igasugusest sundeestistamishirmust.

Kui kool kord lõpetatud, siis otsustavad verivärsked lõpetanud juba ise, kus oma eluteed jätkata – kas Venemaal, Eestis või kusagil mujal. Maailmalinn Peterburi pole ju üldse kaugel. (On igal juhul ligemal kui Kolõvan… ee… Tallinn.) Kõik vene anded, kes Eesti oludes tunneks end mahasurutuna, puhkeks seal kindlasti kohe õide ja annaks oma panuse maailmakultuuri rikastamisse. Ülelahenaaber Soomegi pole kaugel. (Taas: on lähemal – palju lähemal! – kui Tallinn.) Küllap oodatakse hinnalist, väljaõppinud kaadrit avasüli sealgi.

Tähtis on ikkagi, et vene anded ei läheks Eestis elades raisku.

Rahamuregi on murtav

Nüüd aga tavakohane „kiuslik” küsimus: kust võetakse kõigeks selleks raha?

Raha annaks nii Eesti kui Vene riik. (Võita on sellest ettevõtmisest mõlemal.) Kõige suurem osa vajaminevast rahast laekuks aga üldse… välismaalt!
Venemaal on vastav kogemus olemas. Sinna on varemgi ehitatud koole, mille rajamise ja suuresti ka käigushoidmise maksid kinni teised riigid või välismaised organisatsioonid. (Ja mitte pelgalt koole, vaid suisa terveid asulaid!)

Õla saaks alla panna ka Euroopa Liidu tõukefondide abiga. EL-il on ju lausa eraldi programmid koostöö tihendamiseks EL-i liikmesriikide vahetute naabritega. Teisisõnu: regionaalse koostöö edendamiseks. „Regioonide Euroopa” põhimõttest pole ju keegi loobunud.

Kui koroonapiirangud leevenevad, siis saaks asuda nii Eestist kui mujaltki maailmast korraldama Jaanilinna lausa ekskursioone, et huvilised näeks oma silmaga, kuidas vene anded arenevad just neile sobivas keskkonnas nii, mis mühin. Kõnealune kool saaks aga valmistada hulgaliselt suveniire ning nende müügi abil parandada oma majandusseisu veelgi. Ühtlasi saaks ta õpilased luua arvukalt õpilasfirmasid, et saada nii ettevõtluskogemust kui ka – firmade arenedes – rahvusvahelise koostöö kogemust.

Selle kava teostumise korral kaoks nii Eestist kui ka Eesti–Vene suhetest üks häirivamaid pingeallikaid üldse. Pingevaba(m) elu on aga igas mõttes etem kui pingeist tulvil elu.

Jääbki vaid küsimus: kellel sobivatest ametimeestest jätkub julgust ja taipu see ettevõtmine käima lükata?

Või on tõesti mõlemal pool rindejoont… ee.. kontrolljoont olijaile kasulik, et praegune patiseis jätkuks?...

Tõnu Kalvet

P.S. Kõnealuse ettevõtmise teostus ei eelda isegi Eesti–Vene uut piirilepet, kuna Jaanilinna ja ta ümbruse tagasivallutamine pole Eestile üksinda nagunii veel niipea jõukohane (kui üldse kunagi), NATO meile aga selleks appi ei tule. Seega võib asi jääda, nagu on. Teineteist niisama torkida pole vaja. Üleaedsed ju ikkagi. Ei saa ilma teineteiseta.

T. K.

© Tõnu Kalvet

Päevalehes „Postimees” 6. aprillil 2021 ilmunud arvamusloo täispikk variant.