Ungari keele võlujõust pajatava essee sünnilugu

  • Prindi

(Katkend autori 29. novembril 2007 Arvo Valtonile saadetud kirjast)

 /–/ Üks küsimus on mul veel: kas Sinu meelest „Looming" soostuks avaldama ungari keelest eesti keelde tõlgitud esseed, mille autor on küll eestlane, kuid kirjutas selle essee algselt ikkagi ungari keeles ja eestindas alles pärast kirjutise ilmumist?

Pean silmas iseenda esseed „Imelise võlujõuga laetud keel" (ungarikeelse pealkirjaga „A csod?latos var?zser?vel feltöltött nyelv"), mille kirjutasin 2001. aastal, Ungari kuningriigi loomise 1000. aastapäeva puhul ja mis ilmus mitmes ungari lehes ja ajakirjas nii Ungaris kui ka teistes riikides (Rumeenias, Slovakkias, Austrias, koguni Rootsis) ning arvati Ungaris isegi soovitava õppekirjanduse hulka (olen seda kogumikku ise käes hoidnud), kuid eesti keeles pole tänapäevani ilmunud. Tõsi, Veidemann lubas mitu korda, et avaldab selle „Postimehe" kultuurilisas ära, ent tühipaljaks lubaduseks see paraku jäigi.

Sel esseel on ka huvitav eellugu.

2001. aasta kevadel uuris Urmas Bereczki (Tallinna Ungari Instituudi juhataja. – Toim.) mult, kas soostuksin kirjutama Ungari kultuuriajakirja „Napút" (e.k. „Päevatee") Eesti-teemalise erinumbri jaoks. (Urmas oli selle erinumbri koostaja ning toimetaja.) Andsin põhimõttelise nõusoleku, ent ei liigutanud tubli jupp aega lillegi, kuna muid toimetusi oli lihtsalt niivõrd palju. Ühel päeval teatas aga Urmas, et kui ma lubatud lugu kähku valmis ei tee, siis jääb too erinumbrist üldse välja. Seda ma aga ei tahtnud. Nii kirjutasingi essee päeva-paariga valmis. Lasin ta paaril asjatundlikul tuttaval (s.h. ka Péter Pomozil) veel üle vaadata ning saatsingi Urmasele ära. Urmas jäi kaastööga väga rahule.

Erinumbri koostamise-küljendamise käigus aga selgus, et mu essee täies mahus avaldamise jaoks ei pruugi leheruumi jätkuda. Urmas lühendas kirjatükki ja pani mu siis sisuliselt sundvaliku ette: kas luban essee avaldada kärbitult või too jääb erinumbrist hoopistükkis välja.

Teadsin täiesti kindlalt, et essee oli õnnestunud paremini kui põhiosa mu varasemaid kirjutisi (kiitvaid hinnanguid kuulsin ka ungarlastelt ja ungari keelt oskavatelt eestlastelt, kellele olin seda vahepeal lugeda andnud) ja moodustas lahutamatu terviku, millest midagi eemaldada oleks sama kui tervet inimest köndistada. Sel põhjusel olingi lühendamisele väga vastu. Et aga tegu oli tõepoolest sundvalikuga, siis olin sunnitud Urmase tingimused vastu võtma.

Erinumber ilmuski, minu essee seal sees samuti. Minu rõõmu selle üle varjutas aga tugev rahulolematus. Viimast suurendas veelgi kaks ebameeldivat asjaolu. Esiteks oli ajakiri kujundatud nii, et mu essee täismahus avaldamiseks siiski leidunuks ruumi: loo lõpu ja lehekülje alumise serva vahele jäeti umbes kolmveerand lehekülge „vaba maad" – just niipalju, et sinna mahtunuks kärbetega väljajäetud esseeosa. Teiseks aga oli jäetud märkimata, et lugu oli juba algselt kirjutatud ungari keeles. Vastupidi, ta oli märgitud tõlkelooks ning tõlkijaks oli pandud Urmas.

Urmasel kui korralikul ja kõlbelisel inimesel oli endalgi väga piinlik, et teda niiviisi ära kasutades oli mulle „külma tehtud". Toimetuse piinlikkusetunde suhtes pole ma aga üldsegi kindel. Ungarlased on ju hiilgavad kombinaatorid. Kui nad olid hankinud rahalist toetust, millest piisas just erinumbri lugude tõlkijatele, siis loomulikult lõi mu „soovimatu isetegevus" neil plaanid sassi ja nii otsustatigi olukord lahendada „loovalt".

See ebaõiglus tekitas mus korraliku kibestumise. Otsustasin, et enne ma ei jäta, kui olen saavutanud kõnealuse essee kärbeteta avaldamise.

Sobiv hetk selleks saabus sama, 2001. aasta augustil, mil kogu maailma ungarlased tähistasid Ungari Kuningriigi loomise 1000. aastapäeva. Saatsin siis selle essee mitmele Transilvaania ungari ajalehele. Saatekirjas ütlesin, et mingit honorari ma ta avaldamise eest ei taha; mu ainus tingimus on, et kirjutis avaldataks kärbeteta.

Tingimus võeti vastu. 2001. aasta 17. ja 18. augustil avaldaski kolm Transilvaania ungarikeelset päevalehte oma kultuurirubriigis mu kirjatüki. Hiljem tuli riburada mööda teateid ta ilmumisest ka Slovakkia, Austria ja isegi Rootsi ungarikeelsetes perioodikaväljaannetes. Enamgi veel: teda hakati lausa varastama, s.t. ilma minu eelneva nõusolekuta avaldama. Näppajate hulgas oli koguni selline, ungari kultuuri- ja keeleruumis väga kuulus väljaanne, nagu Transilvaanias (vist K?ny?di kodulinnas – Kolozsv?ris, kui õigesti mäletan) ilmuv kultuuriajakiri „Helikon". Algul olin selle üle isegi pahane, ent see pahameel läks väga ruttu üle. Sest kehva kaupa ei varasta ju keegi. Kui näpati, siis tähendab, kaup ei saanud kehv olla.

Vaat selle „kauba" Sulle praegu lugemiseks saadangi. :) /–/

Tõnu Kalvet

Esmaavaldatud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 31. numbri (detsember 2014) 14. leheküljel.

© Tõnu Kalvet