Tartu rahu aastapäev sunnib meenutama jõudu (või selle puudumist)
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: esmaspäeval, 06. veebruaril 2023. 09:04
- Kirjutas Tõnu Kalvet
- Klikke: 3584
Tartu rahu 103. aastapäev (2. veebruar 2023) pani mind taas tõsiselt mõtlema jõust. Nii kehalisest kui vaimujõust. Sest Eesti Vabadussõjas saavutatud võit annab ühemõtteliselt tunnistust sellest, et tollane eesti rahvas oli väga tugev nii kehalt kui vaimult. Lihtsalt pidi olema. Sest nõrk rahvas poleks suutnud võita kahel rindel peetavat sõda (vastavalt venelaste ja sakslaste vastu) ning ühtlasi teha kahjutuks sisevaenlane.
Ajalooallikad näitavad, et nii oligi. Eestlased olid tollal Vene Keisririigi rahvaste hulgas vaimujõult teisel kohal (baltisakslaste järel), kehaliselt jõult aga üldse tugevaimad. Eesti jõumeeste loetelu oli toona ikka palju pikem kui pelgalt Lurich, Hackenschmidt, Aberg ja Jaago. Keisririigi paremate jõumeeste hulgas oli eestlaste osakaal ikka tavatult suur, kui võrrelda seda eestlaste osakaaluga keisririigi rahvastikus. Eestil oligi jõumeestemaa-maine. Eesti soost rammumehi maadles üle kogu Venemaa, samuti mitmel pool Euroopas. Põhimõte „terves kehas terve vaim” kehtis tollaste eestlaste puhul täiel määral.
Kas eestlased suudaks aga sama saavutust korrata tänapäevalgi? Täpsemalt: kas sama vägeva sõjalise võidu suudaks saavutada nüüdiseestlasedki?
Aus vastus on: mitte mingil juhul. Sest nüüdiseestlased pole – erinevalt oma toonastest esivanematest – enamasti tugevad ei kehalt ega vaimult. Ebaloomulikult palju on kiduraid, rasvunuid, põduraid. Sama ebaloomulik on ka väheharitute, kergeusklike osakaal ja hulk eestlaste seas. Usutakse igasugust udujuttu, langetakse mitmesuguste ajuloputuskampaaniate ohvriks: multikulti-kampaania, seksuaalhälvikluse-kampaania, koroonaviiruse-kampaania, rohepöörde-kampaania ja Ukraina-kampaania, kui nimetada neist ainult mõnda. Nende kampaaniate tagajärjel on Eesti ühiskond täiesti lõhestunud ja pinges, ühesõnaga: haige. Kui Vabadussõja eel ja ajal lõhestas Eesti ühiskonda ainult üks asjaolu – osa inimeste kergeusklikkus kommunistide (udu)jutu suhtes, kusjuures sääraseid kergeusklikke oli ühiskonnas vähemus, siis nüüdisajal on lõhesid juba rohkem kui üks, ja ka kergeusklikud on nii arvult kui osakaalult suures enamuses.
Selline ühiskond on vaenlasele väga kerge saak. Vaenlane saavutab vajadusel edu väga ruttu.
Milline oleks siis vaenlasele väga peletavalt mõjuv Eesti?
Eks ikka selline, kus inimesed oleks tugevad ja terved nii kehalt kui vaimult. Kus osataks hästi sõjandust ning oldaks täiesti immuunsed kõigi ajuloputuspüüete vastu. Kus inimesed tuleks ise hästi toime ja vajaks riigilt abi võimalikult vähe.
See ei paista ju erilise raketiteadusena, või kuidas? Miks siis nüüdis-Eesti ühiskonnas pole selle peale tuldud ega asutud sellises suunas liikuma?
Põhjus on sama lihtne kui kurb: Eestile eeskujuks olev maailma- ja elumudel välistab sellise ühiskonna loomise, kuna ideaaliks on valitud hoopis nõrkadest inimestest koosnev ühiskond, mis siis muidugi ka ise ei saa olla tugev. Selle tagajärjel on valitud või sätitud Eesti arengut suunama sellised isikud, kes on ka ise vaimult ja/või kehalt põdurad ega tohiks seetõttu üldse sobida juhiks. Kuna nemad määravad, mida eelistada, mida mitte, siis ongi Eesti ühiskond nüüdseks jõudnud oma allakäigus sinna punkti, kus on väga haavatav.
Loomuvastasust juurutades tuginetakse muidugimõista paljuski valedele või – parimal juhul – pooltõdedele, lähtutakse tegelikkuse asemel soovunelmatest, tõerääkijaid aga halvustatakse ja tõrjutakse.
Kui ajamasina abil satuks nüüdis-Eestisse mõni inimene Vabadussõja-aegsest või -järgsest Eestist, siis ei tahaks ta uskuda oma silmi, vaid hüüaks üliimestunult: „Sa heldene aeg! Kas see on tõesti Eesti?! Kas sellise Eesti eest me siis Vabadussõjas verd valasimegi, ise rahvusaadet südames kandes?! Kas sellise Eesti eest mu sugulased ja sõbrad Vabadussõjas langema pididki?! Kui vähegi saaksin, siis läheksin ajas tagasi ja ütleksin neile: ärge nähke vaeva, sest möödub vaid sadakond aastat, ja kõik te vaevanägemine on ära lörtsitud, kõik te toodud ohvrid isamaa altarile on olnud asjatud!”
„Ajad on nüüd teised,” pobiseks seepeale mõni nüüdis-Eesti õigustaja, ise lootes, et kuulja ta sõnadesse ei süvene.
Aeg ei puutu siin üldse asjasse. Aeg lihtsalt liigub ega muutu. Muutuvad ikkagi inimesed, nende mõttelaad ja elulaad. Mida mõjutatavam on inimene, seda loomuvastasemaks ta mõttelaad ja elulaad muutub (loe: ajuloputuse abil muudetakse).
Järgmine kord, kui seisame kas Tartu rahu aastapäeva puhul või mõne muu tähtpäeva puhul mõne Vabadussõja-teemalise mälestusmärgi ees, siis küsigem endalt: „Mida vastaksime nüüdis-Eesti loomuvastasuse põhjuste kohta Vabadussõja-aegsele eestlasele, kui ta peaks ajamasinaga sattuma nüüdis-Eestisse? Kas oleksime oma Eesti üle uhked, peaksime seda paremaks Vabadussõja-aegsest ja -järgsest Eestist? Kas meie juhid on tõepoolest sama väljapaistvad isiksused ja mõjuvad sama innustavalt kui Vabadussõja-aegsed juhid? Kas meie rahvas on kehalt ja vaimult sama terve kui oli tollane eesti rahvas?”
Ja vastakem kõigile neile küsimustele siis ka ausalt.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud internetiväljaandes „Objektiiv” 4. veebruaril 2023.