- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: teisipäeval, 20. augustil 2024. 23:43
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 1669
„Ilus on surra isamaa eest,“ ütleb kiri Eesti Vabadussõja mälestussamba ühel küljel Järvamaal Amblas.
Vabadussõjas suri oma isamaa – Eesti – eest tuhandeid, parimas eas mehi. Ja osalt ka naisi. Selles midagi ilusat leida on vähemalt siinkirjutajal küll väga raske. Sama edukalt võiks ju ilu ja mõnu otsida enesepiinamisest. Hulga täpsem on öelda, et toona oli tegu sundvalikuga. Muidu jäänuks Eesti riik üldse sündimata. Või küll sündinuks, kuid elanuks vaid väga lühikest aega (nagu bolševike ja landesveerlaste soov oligi).
Nüüdis-Eestis seevastu on mitte lihtsalt ilus, vaid lausa ainumõeldav hoopis elada isamaa eest. Isamaa hüvanguks. Teha kõik endastolenev, et hästi läheks nii iseendal, oma lähedastel, suguvõsal, rahvusel kui ka riigil.
Vabadussõja päevil oli isamaalastel ülesanne keerulisem kui praegu. Toona tuli sõdida sisuliselt kolmel rindel: väljaspool bolševike ja landesveerlaste vastu, sisemaiselt aga bolševismipisikust nakatatud ja seeläbi äralollitatud rahvuskaaslaste vastu. Seevastu tänapäeval on isamaalastele jäänud vaid üks vaenlane: sisevaenlane. Täpsemalt: valitsus, kes on teinud kõik endastoleneva, et muuta pöörase maksutõusu- ja kärpekava abil talumatuks oma (?) rahva elu.
Tegelikult on see heagi. Sest väldib jõudude killustamist ning laseb kõik jõud koondada ühe vaenlase alistamiseks.
Seda tasub meeles pidada nii Eesti taasiseseisvumispäeval kui kõigil teistelgi päevadel.
Eestlane, ole julge! Ühisel jõul ja läbimõeldult tegutsedes suudame alistada ka ainsa allesjäänud vaenlase. Ja siis on Eesti peagi taas tõeliselt iseseisev.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: teisipäeval, 06. augustil 2024. 17:34
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 1914
Erakonnad on ainult inimestel. Vähemalt loodusteaduste kohaselt küll. Igatahes pole seni teada, et erakondadesse koonduks ühegi teise liigi esindajad peale Homo sapiensi.
Seda saab väljendada ka teistpidi, nimelt eituse kaudu: ükski erakond ei saa olemas olla ilma inimesteta.
Nüüdis-Eesti poliitikamaastikul paistab aga sedamoodi, et vägisi tahetakse erakondi, milles puuduvad inimesed.
Millest nii ootamatu ja äkiline järeldus?
Esmalt sellest, kui varmad ollakse eirama üldteada asjaolu, et igal inimesel on oma eripära ning oma ootused-lootused.
Teiseks sellest, et ei arvestata asjaoluga, et poliitiku- ja aktivistieeldustega isikute hulk on piiratud, mitte aga lõputu. Päris igaüks ju poliitikuks või aktivistiks ei sobi, juhiks samuti mitte.
Nende asjaoludega tuleb arvestada alati, kui tahetakse luua hästitoimiv ja elujõuline inimkooslus. Poliitikamaastikul veel eriti, kuna see kipub olema muude valdkondadega võrreldes tunduvalt pingeküllasem ja seetõttu ka närvesöövam.
Tegelikkus ja selle eiramise hind
Tegelikkus näitab aga, et äsjamainitud asjaoludega nüüdis-Eestis ei arvestata. Ei juba olemasolevates erakondades ega loodavates erakondades.
Esimeste puhul leidub arvukalt näiteid, kuidas ei osata võimekaid liikmeid vääriliselt hinnata, vaid parimal juhul tõrjutakse kui tüütuid kärbseid, halvemal juhul aga sunnitakse üldse lahkuma. Kõige kurikuulsam näide sellise kaadripoliitika kohta on muidugi Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lüh. EKRE). Kõige kurikuulsam, kuid kaugeltki mitte ainus näide.
Loodavate erakondade algatustoimkondade puhul ilmneb sama mõtte- ja käitumislaad veidi teisel kujul. Vastandutakse olemasolevatele erakondadele, arvustatakse viimaseid karmilt, tahtes sel moel näidata, et „uus poliitjõud” lahendab kõik valijate probleemid, kui „saab jala ukse vahele”: esmalt pääseb seadusandlikku kogusse, seejärel aga täitevvõimu juurde. Samas jäetakse aga täiesti tähelepanuta, et nende eesmärkide saavutamiseks vajalike inimeste hulk on piiratud, ja sellest piiratudki hulgast on suur osa juba teistes erakondades või siis teostab ennast mingil hoopis teisel alal.
Algatustoimkonda koondub enamasti tõepoolest võimekaid, tegusaid inimesi. Ainult et nende hulk on piiratud. Täitmistvajavaid kohti leidub palju rohkem. Nii erakonnas kui – tulevikku silmas pidades – ka mitmesugustes ametkondades. Seetõttu saadaksegi erakonna asutamiseks vajalike liikmete arv kokku paljuski just augutäiteks sobivate inimeste abil. Põhimõttel „tule astu liikmeks! Praegu on kõige tähtsam, et saaksime erakonna ära registreeritud. Küll pärast vaatame juba edasi!”.
Kui erakond asutatud ja ka registreeritud, saabub esimene kainenemine: tajutakse, kui suur on vajadus võimekate inimeste järele, ja et augutäite-liikmetega kaugele ei sõida. Seepeale asutakse võimekaid inimesi üle meelitama olemasolevatest erakondadest. Samas jälgitakse hoolega, et nad ei ohustaks algatustoimkonna liikmete head (stardi)positsiooni.
Mõistagi tehakse ka värbamiskampaaniaid, kuid sealtkaudu saadavate uusliikmete seas leidub tõeliselt võimekaid inimesi taas napilt.
Nii loksubki mõne aja möödudes paika uue erakonna toimimismuster: aktiivsed liikmed on suures vähemuses, uimasevõitu ehk augutäite-liikmed aga suures enamuses. Soodsate asjaolude kokkulangemise korral suudab selline erakond endale raiuda tee mõnda seadusandlikusse kogusse, kuid suunamäärajaks seal ei saa. Parimal juhul võib saada kaalukeeleks. Siis, kui keegi olemasolevatest erakondadest leiab ta olevat koostööpartneriks sobiva. NB! keegi neist, keda uue erakonna asutajaliikmed omal ajal karmilt olid arvustanud ja kellele selgelt vastandunud. See omakorda tähendab, et koostööettepanekut vastu võttes muutub uus erakond osaks just sellest samast süsteemist, millele vastandujana oli üldse tekkinud ja ennast reklaaminud.
Olukord oleks muidugi hoopis teine, kui uus tulija muutuks ühtäkki nii menukaks, et saaks valimistel hääli nii suurel hulgal, mis võimaldaks valitsuse moodustada üksinda, „vanade korruptantidega” koostööle minemata. Eesti senine tegelikkus näitab aga, et nüüdis-Eestis on asjade selline kulg ülimalt vähetõenäoline.
Lahendus: arvestada, et tegu on inimestega, mitte biorobotitega!
Mida siis teha? Uut ja paremat poliitikat on ju vaja. Seda suudab aga kõige paremini teha uus poliitjõud. Vähemalt tavaloogika järgi küll.
Lahendus on lihtne: tuleb saada ühe mütsi alla võimalikult palju võimekaid inimesi, pakkuda neile eneseteostusvõimalust ja ka küünarnukitunnet. Täpsemalt: kindlustunnet, et nad on oodatud, väärtuslikud, ja et neile minnakse appi alati, kui olukord seda nõuab.
Lahutamatu osa sellest lahendusest on paigutada iga liige talle võimetekohasele kohale.
Elu ise sunnib uusi tulijaid oma jõude ühendama. Selle asemel, et arvukalt algatustoimkondi pusiks igaüks omaette, püüdes vägisi luua „kõige paremat ja kõige õigemat” erakonda, tuleb neil toimkondadel tulla kokku ja luua ühenderakond. Selline, mis kataks kõik valdkonnad ja leiaks igale oma liikmele just sobivaima rakenduse.
Eestis leidub „õigematest õigemaid” erakondi terve ports. Osa neist on isegi ametlikult registreeritud. Teine osa aga toimib alles algatustoimkonna kujul. Haritud ja tegusaid liikmeid leidub kõigi nende peale täiesti arvestataval hulgal. Saavutamaks edu, tulebki nad ühendada ja seejärel parimal viisil rakendada.
Hea tahte olemasolul on see eesmärk täiesti saavutatav. Selline tahe eeldab aga veel midagi: asutajate haritust ja taiplikkust. Mõlema omaduse olemasolul tekib kolmas omadus – koostöövalmidus – juba iseenesest.
Seda kirjatükki kirjutama asudes oli mul kange tahtmine loetleda „õigematest õigemaid” erakondi, kelle maailmavaade kattub nii suurel määral, et ühenderakond luua oleks väga loomulik, kuid kes sellele vaatamata vastanduvad ka üksteisele, mitte üksnes „vanadele korruptantidele”. Siis aga mõtlesin ümber. Iga Eesti poliitikahuviline teab neid ju niigi. Ja pealegi tuleb neid pidevalt juurde, mistõttu mu loetelu poleks ammendav.
Iga lugeja, kes näeb-kuuleb järjekordset üleskutset rajada „õigematest õigem” erakond, küsigu kui mitte selle algatustoimkonnalt, siis vähemalt iseendalt: „Mis takistab algatustoimkonnal tegemast koostööd oma mõttekaaslastega mujalt? Kas tahetakse taas tõestada, et siiski on võimalik rajada erakond ilma inimesteta, ainult augutäite-liikmete (loe: bioroboti-laadsete olevuste) najal?”
Kui neile küsimustele vastus olemas, on juba lihtne otsustada, kas uus tulija on tõsiseltvõetav või mitte. Ja kas väärib toetust või mitte.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
