- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: reedel, 16. oktoobril 2020. 16:03
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 1393
Saksa kirjandusklassik Ludwig Uhlandi hinnangul tasub ungari keel ära õppida kas või ainult selleks, et suuta lugeda Petőfi teoseid nende algkeeles.
Nagu see kuulus 19. sajandi saksa romantilise luule esindaja, nii vaimustus Petőfi värssidest, nende looja kangelaslikust eluteest palju eestlasigi. Paljudki on justnimelt Petőfi mõjul asunud tegelema ungari keele õppimisega – seda ka Eestis. Ja kui nood õppimaasunud on juba astunud – koos sama valiku teinud, kuigi selleks võib-olla mujalt tõuke saanud – mõttekaaslastega ungari keele mitteoskajate hulgast seda keelt oskavate seltskonda, siis märkavad nad peagi, et on ilma vähimagi „pääsemislootuseta” sattunud selle imekauni keele võimusesse.
Ja mis veelgi „hullem”: selle keele lummuse „vangistusse” langenud isik ei tahagi enam „vabaks saada” – leidub ju kõnealuses „vangimajas” peale vaieldamatult ligitõmbava Petőfi arvukalt veel teisigi suurvaime ja meeliköitvaid objekte, mille külgetõmbejõud vähemalt sama tugev.
Iga inimene, kes ungari keelt juba väheke oskab, on nagu mõni ootamatult seniavastamata kullakaevandusele pealesattunu. Ta imestlevale pilgule avanevad seal sellised aarded, mille olemasolust ta parimalgi juhul ainult kuulnud oli, millest tal enamasti aga – varem „vaatevälja varjanud” keelebarjääri tõttu – aimugi polnud.
Selline inimene tutvub ungari kirjanduse suurkujude loominguga – ja märkab peagi, et tolle tase ei ole enamtuntud kirjandusklassikute loodu omast kriipsu võrragi madalam; süveneb ungari mõtlejate teostesse – ning jääb vaat et ammulisui imetlema mitte ainult nende mõttesügavust, vaid ka täpset ja samaaegselt sädelevat stiili; silmitseb ungari teadlaste ja leiutajate tehtud silmapaistvaid avastusi – ega suuda leida mitte mingisugust rahuldavat seletust sellele, lausa uskumatuna paistvale nähtusele, kuidas ometi on see, maailmamastaabis väike rahvas suutnud rikastada maailma teadusvaramut nõnda ebaproportsionaalselt suure hulga leiutiste ja uute ideedega.
Kõik eelpoolöeldu kehtib sellisegi inimese kohta, kel kõnealuse kullakaevanduse avastamishetkel mõni kullatükk taskus juba olemas, s.t. kes oskab peale emakeele veel vähemalt üht võõrkeelt. Enamgi veel: mida rohkem keeli keegi oskab, seda suurem on tõenäosus, et ta alistumine ungari keele võlujõule kulgeb kiirelt. On ju sellisel isikul ainult oma emakeelt oskajaga võrreldes suurem kogemustepagas ja rohkem kõrvutamisvõimalusi; pealekauba on ta teinekordki lausa keeleteadlase-taustaga.
Ungari keele suisa sõnulseletamatu külgetõmbe- ja mõjujõud ei jäta puutumata selliseidki isikuid, kes ungarlastest parema meelega kuuldagi ei tahaks. Säärase mõju eest ei pääsenud põgenema ka näiteks muidu mitte just ungari-sõbrana tuntud Emil Michel Cioran.
See Transilvaaniast pärit rumeenia-prantsuse filosoof kinnitab oma 1960. aastal Pariisis ilmunud essees „Kiri kaugele sõbrale: kahest ühiskonnatüübist”, et tunneb ungari keele kõnelejate suhtes siirast kadedust:
„Ma kadestan, tunnistan teile, meie naabrite jultumust, kadestan koguni nende keelt, seda täiesti karmi keelt, mille ilus pole midagi inimlikku, mille kõla on pärit teisest universumist, seda võimsat ja hävitavat keelt, mis sobib palvetamiseks, möirgamiseks, halamiseks, mis tõuseb põrgust, et muuta igaveseks tema rõhud ja prahvatused. Kuigi ma tean ungari keeles üksnes vandesõnu, meeldib ta mulle lõputult, ma ei väsi teda kuulamast, ta lummab mind ning paneb mind tarduma, ma ei suuda vastu panna tema võlule ja õudusele, kõigile neile nektarist ja tsüaanist sõnadele, mis on nagu loodud agoonia jaoks. Hinge heita tuleks ungari keeles – või üldse keelduda suremast.”
Ciorani pooleldi tahtmatud vaimustushüüded ungari keele imepärasuse kohta muudab veelgi mõtlemapanevamaks, lisab neile veelgi kaalu see asjaolu, et nende väljahüüdja ungarikeelne sõnavara piirdus sisuliselt ainult sõimusõnadega. Ja nagu poleks sellest kõigest veel küllalt, on koguni ungarlased ise sunnitud puhtsüdamlikult möönma oma keele haaramatust, kinnitades: „Meie keele ilu on selline, et päris kõiki ta külgi ei tunne me isegi.”
Sestap polegi mitte midagi imestada selle üle, miks tunneb viimasel ajal üha rohkem inimesi huvi suurima ja ühtlasi tuntuima soome-ugri rahva keele vastu, laskmata ennast häirida isegi tolle suhtelisest keerulisusest. Nagu eelpoolöeldust näha, kõneleb ungari keele (ära)õppimise kasuks mitugi asjaolu.
Ja kõige lõpuks (kuid seda tähtsuselt hoopiski mitte viimases järjekorras) ei tohi unustada veel üht väga tähtsat mõjurit, mis võib anda inimesele tugeva impulsi ungari keele omandamiseks: niinimetatud kõikvõimsusetunnet.
Kõrvaltvaataja, asjassepühendamatu jaoks võib see mu äsjane väide tunduda ehk liialdusenagi (muidugi ilusa, poeetilise ja headest kavatsustest kantud liialdusena, ent ikkagi liialdusena), asja lähemalt vaatlemisel osutub see aga ometigi vaieldamatult tõelevastavaks.
Seletust sellele pole tarvis kaugelt otsida. Teatavasti on igas inimeses – isegi kõige väiksemas ja kartlikumas neist – olemas teatud võimuiha. Seda iseloomujoont võib nimetata ka teisiti: püüd kõikvõimsusele.
Samas ei saa ju igaühest... noh, näiteks suuriigi valitsejat; oma võimuiha aga on tal sellele vaatamata tarvis kuidagi välja elada, kuhugi suunata. Ning just siin tõttabki säärastele inimestele appi ungari keel, täpsemalt öeldes: ungari keele omandamisega kaasnev teatud kõikvõimsa-tunne.
Nagu teada, on igal keelel oma eripära. Ungari keele puhul – tolle eriliselt omapärase olemuse tõttu – peab see põhimõte paika aga tavalisest veelgi enam. Seepärast pole ungari keele oskajal mingit tarvidust kasutada vesteldes mõnda väljasurnud või salakeelt, kui ta soovib, et teised kohalolijad ta jutust aru ei saaks. Teab ta ju suurepäraselt, et kui kasutada kõnes eranditult ungaripäraseid sõnu, siis ei suuda räägitavast mitte midagi taibata isegi kõige väljapaistvam (kuid ungari keelt mitteoskav) polüglott. Polüglotil-vaesekesel poleks abi sellestki, kui ta oskaks näiteks kõiki muid Euroopas kõneldavaid keeli.
Ungari keelt valdavad inimesed suudavad sel moel moodustada teiste keskel viibides eneste vahel tõeliselt läbitungimatute seintega „koridori”, tõelise keelebarjääri ümberkaudsete jaoks, millest ülehüppamine on lootusetu ettevõtmine.
Siin aga pole enam üldsegi raske aimata, m i l l i s e tunde tekitab selline olukord ungari keele oskaja hinges...
Kõige tähtsam kogu asja juures on aga ikkagi see, et mainitud tunne avaldub mitte agressiivsel, kaasinimesi kahjustaval kujul, s.t. inimene ei pea ennast üleval hoopiski mõne suurriigi valitseja moel, vaid vastupidi: täidab (enese)austusega nii inimese enda kui ka ta ümberkaudsete südame. Seega võiks ülemaailmse rahu pant peituda rahumeeli justnimelt selles.
Kõikvõimsusega kaasneb teatavasti ka igavene elu ja surematus. Seepärast ei oleks ma üldsegi imestunud, kui praegused hungarofiilid (ka Eesti omad) oleksid kõik kohal ka tuhande aasta pärast – Ungari riigi 2000. aastapäeva pidustustel.
Siis ehk saaksime üheskoos laulda vahepealsel ajal viisistatud ja kõigi ungari-sõprade hümniks kujunenud, Emil Ábrányi sulest pärineva luuletuse „Ungari keel” lummusttekitavaid sõnu:
Sa vägev, võluv keel,
madjarite keel!
Jää igavesti kestma
õitsval, kaunil kõlal!
Sind saatku õnnistus
maailma otsani!
Ja õnnistatud olgu
ka see, kes
huultele sind võtab!
Esmasemas habinas,
viimasemas sosinas!
(Värsid tõlkinud Tiiu Kokla)
Tõnu Kalvet
Algselt (2001. aastal) ungari keeles valminud kirjutise on eestindanud autor ise. Kirjutis on 2001. aastast möödunud aja jooksul ilmunud Ungari, Rumeenia, Austria, Ukraina ja Rootsi ungarikeelsetes väljaannetes. Eestikeelsena esmaavaldatud ajalehe „Rahvuslik Teataja” 31. numbri (detsember 2014) 14. leheküljel.
© Tõnu Kalvet
- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: neljapäeval, 04. juunil 2020. 13:53
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 2632
Eestlastel on põhjust iga aasta 4. juunil rõõmustada, oma rahvuse üle uhke olla. Sest see kuupäev on eesti rahvuslipu sünnipäev. Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni jäi veel üle 33 aasta, kui Eesti Üliõpilaste Seltsi eestvõttel sündis Otepääl me pärastine ja nüüdnegi riigilipp – sini-must-valge. 4. juuni 1884 jääb seetõttu eestlaste meelde senikauaks, kui püsib eesti keel ja eesti meel.
Seevastu eestlaste suurima hõimurahva, ungarlaste, jaoks on 4. juuni juba alates 1920. aastast üldrahvalik leinapäev. Sest tol päeval lõhuti Ungari riik ja anti ränk hoop ungari rahvusele: Ungari küljest rebiti ungarlaste tahte vastaselt ära 72 (teistel andmetel 73) protsenti ta maa-alast, miljonid ungarlased aga muudeti ainsa hetkega oma põlisel kodumaal võõramaalaseks, vähemusrahvuseks. Selle tingis Pariisis, Trianoni palees sõlmitud rahuleping.
Rahuleping pole tegelikult selle dokumendi kohta õige sõna. Sest tegu polnud ei rahutagajaga ega lepinguga. Läbirääkimisi selle sõna õiges mõttes ei toimunudki. Ungari esindajatele anti lihtsalt allkirjastamiseks paber, mille sisu oli eelnevalt juba koostatud. Paber, mille sisu pani koheselt idanema rahulolematuse ja seeläbi ühtlasi järgmise sõja idud.
Eestlasel on toona ungarlastega juhtunut raske adudagi. Oma riiki kalliks pidavatele eestlastele on väga valusaks, raskeltparanevaks hingehaavaks juba umbes viie protsendigi maa-ala kaotsiminek, mis toimus 1945. aastal, kui Nõukogude Liidu juhtkond kinkis Venemaale nii Narva-taguse kui ka suurema osa Petseri maakonnast. Tollase ülekohtu ja ebaseaduslikkuse vastu võideldes on kirjutatud arvukalt artikleid, pöördumisi, ka raamatuid, korraldatud konverentse ja muid sündmusi. Vähemalt ühel korral tehtud ka näljastreiki. (Pealegi otse parlamendihoone ees.) Neid territoriaalseid kaotusi majanduslikust vaatenurgast hinnates on ikka toonitatud Petseri suurt tähtsust sealtkandi raudteesõlmena, samuti loetletud mõlemas ärarebitud piirkonnas leiduvaid maavarasid, mis kõik on siiani võõrvõimu käsutada.
Mida aga pidid tundma ungarlased, kui üheainsa suletõmbega kaotati suisa 72 protsenti Ungari maa-alast ning kõik sealolev?!
Suurem osa väärtuslikumatest maavaradest jäi äravõetud aladele, nagu ka tööstusest (NB! arenenud tööstuspiirkondadest!), raudteest ja paljust muust. Ka suuremad linnad (peale pealinn Budapesti), olulised haridus- ja teaduskeskused. Lisaks veel riigi tähtsaim sadam – Fiume (slaavipäraselt: Rijeka).
Eestlane suudaks Ungariga toona tehtut taibata vahest siis, kui kujutaks Eesti riiki endale ette Harjumaana, millega on liidetud mõned jupid Rapla- ja Järvamaast. Tartu koos sealsete ülikoolidega, nagu ka kõik suurlinnad peale Tallinna, oleks võõrvõimu valduses, Ida-Viru maavarad ja kõik Harjumaast väljapoole jäävad saared niisamuti.
Kas julgeksime väita, et eesti kultuur elaks ja õitseks ka sellisel maa-alal, sellistes oludes?
Siinkirjutaja igatahes seda väita küll ei julgeks.
Seda enam väärivad imetlust ungarlased. Nad suutsid isegi üliränkades oludes end kokku võtta, oma riigi uuesti üles ehitada ja käima panna. Paljud struktuurid tuli uutes oludes rajada ju sisuliselt nullist. Ungarlaste vintskus ja leidlikkus tuli selle, esmapilgul pea võimatuna tunduva, ülesandega aga toime.
Eriti imetlusväärseks muudab ungarlaste saavutuse veel see, et neil tuli 20. sajandi keskpaiku kogeda teist, 1920. aasta omaga pea samaväärset tagasilööki. Nimelt saadi Viini arbitraažidega (vastavalt 1938. ja 1940. aastal) tagasi osa kadumaläinud aladest, kuid 1947. aasta Pariisi rahulepinguga tuli neist taas loobuda. (Küllap on liigne lisada, et 1947. aasta rahuleping oli rahuleping selle sõna õiges mõttes pea sama vähe kui oli olnud 1920. aasta Trianoni rahuleping.) Enamgi veel: Ungarilt võeti ära ka muist Trianoni-järgseid alasid – Bratislava (ungari nimega: Pozsony) linnast lõunasse jäävaid valdu. Põhjendus: ei sobivat, et nii tähtis linn asuks „vaenuliku riigi” piirile nii lähedal.
Lisaks pidi Ungari kui üks Teise Maailmasõja kaotajariike ju võitjariikidele maksma „sõjakahjude” eest hüvitist.
Esimestel Teise Maailmasõja järgsetel aastatel majanduslikult veel täiesti käpuli olnud Ungari suutis end „guljašisotsialismi” ajal ja najal aga kenasti üles töötada. Sotsialismiaja lõpuks oli Ungari kõigi sotsialismimaade hulgast üks arenenumaid üldse. Riigikorravahetusega kaasnenud röövkapitalism paiskas riigi küll majanduslikku ja ka ühiskondlikku ebakindlusse, ent hiljemalt aastast 2010 on Ungari taas pideva arengu teel. Majandus üha tugevneb, nii-öelda tavakodanike heaolu paraneb, Ungariga arvestatakse välismaal üha enam. Arvestavad ka ta vastased.
Nüüdseks on Ungari muutunud Kesk-Euroopas juba nii mõjukaks jõuks, et võiks soovi korral asuda 1920. aastal kaotatud alasid tagasi nõudma.
Ometi Ungari juhtkond seda ei tee. Põhjus on lihtne: otsene vajadus tagasinõudmise järele on ära langenud. Ärarebitud alade ungari elanikud tulevad toime niigi ega pea enam kartma oma elu ja tervise pärast. Ungari astumisega Euroopa Liitu, eriti aga Schengeni alasse, langesid ära reisipiirangud. Praeguses Ungaris elavad ungarlased tohivad osta kinnisvara Ungari naabermaades. Ungari riik toetab naabermaade ungari haridus-, kultuuri- ja majanduselu. Samuti on paljud naabermaade ungarlased saanud topeltkodakondsuse (oma asukohariigi kodakondsusele lisaks veel Ungari kodakondsuse) ja tohivad tänu sellele töötada nii Ungaris kui mujal Euroopa Liidus. Eriline tähtsus on viimatimainitud asjaolul muidugi Serbia ja Taga-Karpaatia ungarlastele, kuna kummagi piirkonna elanike elujärg pole juba aastaid kiita.
Kaotsiläinud alade ungarlased on tänu äsjaloetletud asjaoludele muutunud niisiis nüüdis-Ungari elu lahutamatuks, täiesti loomulikuks osaks.
Nii Rumeenias kui Slovakkias on ungarlased täiesti arvestatav jõud ka poliitikas, neid on korduvalt kaasatud valitsussegi. Hetkel neid poliitjõuna küll valitsuses pole, kuid näiteks Rumeenia praegune valitsusjuht Ludovic Orban (ungaripäraselt: Lajos Orbán) on isa poolt ungarlane ja oskab ungari keelt igati korralikult.
Teistes nüüdis-Ungari naabermaades on ungarlaste poliitiline mõju küll väiksem, ent majanduslik ja kultuuriline seda suurem. Neid eirata pole lihtsalt võimalik.
Ungari vastased on korduvalt süüdistanud Viktor Orbáni juhitavat valitsust soovis viia Ungari Euroopa Liidust välja. Eriti alusetuks, koguni lausjaburaks, muudab selle süüdistuse aga tõsiasi, et Ungari on Euroopa ainuke riik, mis on ümbritsetud iseendast. Kui Orbáni valitsus otsustaks viia Ungari EL-ist välja, siis tähendaks see hoobilt kõigi naabermaades elavate ungarlaste ja teisest rahvusest õigusjärgsete Ungari kodanike hättajätmist, sisuliselt reetmist. Teisisõnu: paljuski taastuks Trianoni-järgne olukord.
Seda sammu ei saaks endale lubada ei Orbáni valitsus ega ükski muu isamaaline Ungari valitsus.
Oma huve saab Ungari kaitsta kõige paremini ikkagi mitte vastandumise, vaid koostöö abil. Visegrádi nelikule (Ungari, Slovakkia, Poola ja Tšehhi) on viimasel ajal üha enam lähenenud näiteks Austria. Omavaheline koostöö üha tiheneb. On taibatud, et omaaegne Austria–Ungari lagundamine oli ränk viga ja et kõnealuse piirkonna riigid ei tule rahuldavalt toime ilma üksteiseta. Mõistagi antakse endale aru, et ajalooratast enam tagasi ei pööra, Habsburgide juhtimisel tegutsevat Austria–Ungarit enam ei taasta, kuid vastastikuse koostöö saab viia seninägematule tasemele. Ja sel juhul pole enam tähtis, kust jookseb riigipiir.
Ometi on üks erand, mis näitab, et Trianoni ja Pariisi rahulepinguga äravõetud alade tagasivõtmist täielikult välistada siiski ei saa. Selleks erandiks on praegu Ukrainale kuuluv Taga-Karpaatia oblast.
Kui Ukraina riik peaks muutuma nüüdsest veelgi hapramaks ja sisemiselt veelgi ebakindlamaks, siis võib ühel hetkel tekkida olukord, kus Ungari on sunnitud Taga-Karpaatia tagasi võtma. (Seda mõistagi teistelt Visegrádi riikidelt, ennekõike Slovakkialt, eelnevalt saadud heakskiidu olemasolul.) Mitte kättemaksuhimust ega ahnusest, vaid selleks, et päästa vähemalt sealne elanikkond (kui Ungariga üle tuhande aasta tihedalt seotu ja loomupäraselt ungari kultuuriruumi kuuluv) kaosekoledustest. Lõviosa Taga-Karpaatia põliselanikest suhtub Ungarisse nagunii pooldavalt.
Mõningaseks takistuseks võivad saada muidugi assimileerimiskampaania käigus Taga-Karpaatiasse asustatud ukrainlased jt. Kiievi-meelsed, ent nendega tulevad põliselanikud ise kenasti toime.
Taga-Karpaatia naasmine väga lühikese aja jooksul tähendaks Ungarile muidugi korralikku murekoormat, ent parata poleks midagi. Nagu sundvalikute puhul ongi kombeks.
Sestap on täiesti arusaadav, miks on ikkagi parem vältida Ukraina kaosesselangemist ja tegutseda selle nimel, et „Regioonide Euroopa”-põhimõtte alusel muutuks elu Taga-Karpaatias inimväärsemaks, euroopalikuks ka ilma äkiliste piirimuudatusteta.
Eestlastel ja teistelgi mitte-keskeurooplastel tasub aga alati meeles pidada põhjust, miks on sattunud Ungari naabermaadesse „ootamatult” elama „üllatavalt palju” ungarlasi.
Meeles pidada seda ka iga aasta 4. juunil. Sel päeval sini-must-valget lippu heisates ja langetades teame siis, miks on eestlaste suurima hõimurahva liikmetel põhjust langetada oma puna-valge-roheline lipp samal päeval poolde masti ja kinnitada lipu külge leinalint.
Ungarlaste leinapäeva puhul sobiks küünal süüdata aga eestlastelgi. Küünlaleeki vaadates püüaksime siis kujutleda, milline näeks välja mitte viie protsendi, vaid 72 protsendi võrra „kärbitud” Eesti riik…
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
