- Lisainfo
-
Kategooria: Arvamusartiklid
-
Avaldatud: laupäeval, 23. augustil 2025. 12:23
-
Kirjutas Tõnu Kalvet
-
Klikke: 2569
„Ahvist kodanikuks… või vastupidi”. Seda pealkirja kannab üks vägagi asjalik raamat, mis sobiks vabalt kas või kodanikuõpetuse õpikuks. Autor: jurist Raigo Sõlg. Ilmumisaasta: 2005. Väljaandja: „Matrix kirjastus”.
Seal arutletakse muuhulgas sellegi üle, millised omadused peaks olema ühel õigel kodanikul ning kuidas selline kodanik peaks käituma valimistel. „Seetõttu ei ole mõeldav ka kodanike lollitamine sisutühjade loosungitega ja pikema aja vältel,” kirjutab Sõlg kõnealuse teose alapeatükis „Valimistest”.
Kui palju selliseid kodanikke aga kas või Eesti Vabariigis leidub? Kas nad moodustavad enamuse või vähemuse?
Sellised küsimused tekkisid mul siis, kui lugesin uudist „Erakorralisi valimisi peab vajalikuks 58% kodanikest” („Objektiiv”, 20.08.2025). Sest vägisi jäi mulje, et enamuse moodustavad need, kes – nende käitumise põhjal otsustades – järgivad põhimõtet „tagasi ürgsete esiisade juurde – inimesest ahviks!”.
Ah et miks?
Aga väga lihtsal põhjusel: erakorralisi valimisi vajalikuks pidav enamus käitub nii, nagu elaks kuskil mujal kui nüüdis-Eestis.
Nimelt on nüüdis-Eestis kasutusel e-valimine – äärmiselt ebausaldusväärne valimisviis, mille ohtlikkusele on tähelepanu juhitud korduvalt. Kui tõepoolest tuleks Eestis peagi erakorralised Riigikogu valimised, siis kas see 58 protsenti vastanutest on täiesti kindel, et e-valimisi seekord ei tule, või et vähemalt ei minda e-valima? Kas see 58 protsenti tõepoolest läheks kõik valima just valimispäeval, hääletaks otse valimisjaoskonnas? Kas kutsuks üles tegema sama ka kõiki oma sõpru-sugulasi-tuttavaid?
Lihtne on väljendada oma rahulolematust reformierakonna ja Eesti 200 ühisvalitsuse aetava poliitikaga. Sest see poliitika ongi äärmiselt kahjurlik ja ebameeldiv, ühesõnaga: loomuvastane. Ainult et avaldada rahuolematust sõnaga, mis millekski ei kohusta (arvamusküsitlusele vastates) on üks asi, avaldada rahulolematust teoga (minnes valima valimispäeval) aga hoopis teine.
Aga kui erakorralised valimised tulekski?
Mõelgem korraks: mis saaks, kui tõepoolest võetaks kuulda selle 58 protsendi nõudmist ja korraldataks Eestis erakorralised Riigikogu valimised, koos e-valimiste, eelvalimise ja muude „edumeelsete uuendustega”?
Sel juhul lõpeks valimised taas sellise tulemusega „nagu peab”: reformierakond jätkaks valitsuse juhtiverakonnana, valiks endale võimuliidukaaslaseks kõige kuulekamad parlamendiparteid, Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (lüh. EKRE) jäetaks aga taas opositsiooni konutama-kopitama, kuna „seda võimaldaks poliitmatemaatika” ja „äärmuslasi riigitüüri juurde lubada ei tohi”.
Tõsi küll, Eesti 200 visataks väga suure tõenäosusega üle parda. Ent temast polekski Eesti poliitkartellil eriti kahju, kuna poliittehnoloogia järgi oli nagunii tegemist projektiparteiga. Sellisega nagu omal ajal Res Publica, rohelised ja vabaerakond. Eesti 200 asemel lastaks siis Riigikokku uus projektipartei – Parempoolsed. Tolle juhid oleks oma karjääri huvides siis valmis olema valitsusliidus kas või vanakuradi vanaema endaga. Nojah, EKRE-ga muidugi mitte...
Esmapilgul on ülikummaline, et kõnealuses arvamusküsitluses nõuab erakorralisi Riigikogu valimisi tervelt 92 protsenti EKRE valijatest.
Kuid seda tõesti üksnes esmapilgul. EKRE valijate vaimsest arengutasemest annab ju selgelt aimu põhjus, miks 5. aprillil 2025 Tallinnas toimunud EKRE kongressil pandi erakonnale uus nimi: EKRE – Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Selle ütles ausalt välja erakonna esimees Martin Helme: „Põhjus on väga lihtne, seda räägivad meile inimesed, kes teevad tänaval kampaaniat – on piisavalt palju valijaid, kes teavad hästi, kes ja mis on EKRE, aga siis lähevad valimiskomisjoni sisse ja seal EKRE-t pole, on ainult Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.” (Eesti Rahvusringhääling, 5.04.2025)
Seega on inimlikult täiesti mõistetav, miks nõuavad erakorralisi Riigikogu valimisi kõige ägedamalt just EKRE valijad. Käitumisteadlased ja psühhiaatrid suudaks sellist käitumist põhjendada vägagi veenvalt.
Poliitkartelli huvi põhjus erakorraliste valimiste vastu
Kui EKRE valijate ja sealt tulenevalt ka juhtkonna huvi põhjus erakorraliste Riigikogu valimiste vastu on selge, siis miks nõuavad selliseid valimisi ka ülejäänud poliitkartelli-erakonnad (v. a. muidugi Eesti 200)?
Nendegi puhul paistab põhjus olevat kaunis selge: tahetakse veel nelja aasta jagu pikendada muretut põlve, lükata sellevõrra edasi paratamatu eliidivahetusega kaasnevat taandumist võtmepositsioonidelt, rahvakeeli öeldes: „pumba juurest”.
Sest pealtnäha Ukrainat toetades on vähemalt alates 2022. aastast tehtud nii mõndagi valgustkartvat. Midagi sellist, mille puhul Ameerika Ühendriikide eelmine valitsus pigistanuks silma meeleldi kinni, kuid praegune valitsus ei tee seda mingil juhul. USA praegusel juhtkonnal on kindel kavatsus seada Venemaaga sisse asjalikud, vastastikku kasulikud suhted, Eesti poliitiline ladvik on oma viimase kolme aasta käitumisega teinud aga kõik endastoleneva, et Venemaad halvustada, tõrjuda ja süüdistada.
Selliseid liitlasi USA uus juhtkond me geopoliitilises ruumis kindlasti ei vaja.
Ja olekski raske kujutleda, et Venemaa suhtes pistrikuna käitunud Eesti poliitikud muutuks üleöö rahutuviks, tõeliseks heanaaberlikkuse eestvõitlejaks.
Täiesti usun, et Eesti kogenud tuulenuusutajad, sündinud poliitkameeleonid saaks sellegi ülesandega meisterlikult hakkama. Ent kas praeguste rahutuvide jutu usaldusväärsus ja tõsiseltvõetavus oleks sama kui äsjaste pistrike jutu oma? Kas Eesti valijad (v.a. muidugi EKRE valijad) ikka usuks selliste tuulelippude juttu?
Väga tõenäoliselt mitte. Ja seda teavad oivaliselt ka USA praeguse juhtkonna asjatundlikud nõuandjad. Seepärast tulebki odavam vahetada Eestis praegune poliitiline eliit välja uue, asjatundliku vastu. Ütleb ju rahvatarkuski: „Vana karu enam tantsima ei õpeta!”
Ja seepärast Eesti poliitikamaastiku „vanad karud” ronivadki kas või nahast välja, et pikendada oma pukisolekut kas või nelja aasta võrra. Selle aja jooksul jõutakse siis endale leida „pehme maandumine” mõnes poliitikavälises karukoopas.
Raigo Sõlg avaldas käesoleva loo alguses mainitud raamatus lootust, et vähemalt Eesti kodanik siiski ei taandarene ahviks. Kas ta lootus osutus elulähedaseks või hoopis eluvõõraks, saame näha juba palju varem kui me poliitkameeleonid ja kodanike ahvistunud osa oskavad arvatagi.
Tõnu Kalvet
© Tõnu Kalvet
Esmaavaldatud internetiväljaandes „Uudistekeskus” 21. augustil 2025.
