Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 17:59

Kirjutas Autor

Klikke: 13899

Arvamustevahetus Eesti meedias parteide rahastamise teemal meenutab mulle 1980-ndate lõppu, kui Nõukogude Liidus tehti perestroikat. Seda oli tehtud juba mitu head aastat, kui keegi viimaks kirjutas, et perestroikaga lahendatakse lahendamatut: püütakse muuta kõike nii, et midagi ei muutuks.

Nüüdki on tulemus sama, kui mitte arvestada ühte „ülesleitud õnnetut patuoinast”, kes sellest üldse rääkida julges.

Oma raamatus „Kuhu kadus Eesti demokraatia” panin ette (126. leheküljel) kolm lihtsat asja: 1) kõigile olgu kriipsupealt selge, kust parteid oma raha saavad; 2) olgu määratud suurim summa, mida nad oma toetajatelt-annetajatelt võivad koguda ja 3) „kõige vähem tohiks parteid suruda oma käe maksumaksja taskusse nii sügavale kui vaid soovivad”.

Maksumaksja rahakoti küljest paistab neid olema sama raske lahti rebida kui joodikut pudeli või narkomaani oma aine juurest. Või kui soovite – puuki keha küljest. Vähemalt asjaosalise enda jaoks paistab ülesanne olema lootusetu. Vaja on otsustavat väljasttulevat jõudu.

Üldse kogu väitlus on vildak. Minu arusaamist mööda pidid parteid võistlema elanikkonna soosingu eest millegi muuga kui sellega, milline neist kõige rohkem raha suudab kokku kraapida. Kuid nagu alustasin,  nüüdseks on kõik läbi – JOKK, JOKK, JOKK. Seadusi teevad ju asjaosalised endale ise.

See lõputu jokitamine toob mulle meelde prantsuse filosoofi Michel Foucault´ sõnad: kuritegu on võimu privileeg.

Kuid kas me soovime endale Eestisse sellist kuritegelikku võimu ja kas keegi soovib sellisel maal üldse elada?

Jaan Hatto

• Eelmine
• Järgmine