Uudised
Piirilepingust
- Lisainfo
- Kategooria: Arvamusartiklid
- Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 18:01
- Kirjutas Autor
- Klikke: 13981
Iga vähegi kainelt mõtlev inimene taipab kohe, et „uus Eesti-Vene piirilepe” on Eestile mitte lihtsalt kasutu, vaid suisa kahjulik. Selle „leppega” tunnistaks Eesti riik kehtetuks oma põhiseaduse.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse §122 ütleb: „Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste rahvusvaheliste piirilepingutega.”
Sõna „ja” eelmises lauses tähendab, et üheaegselt kehtivad nii Tartu rahuleping kui ka teised rahvusvahelised piirilepingud.
Eesti Vabariigi Põhiseaduse §123 ütleb, et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on põhiseadusega vastuolus.
Eesti Vabariik on ausalt täitnud Tartu rahulepingut ja seega puudub Venemaal igasugune õiguslik alus selle lepingu ühepoolseks ülesütlemiseks. Tallinnas olles väitis Vene riigiduuma väliskomitee esimees Konstantin Kossatšov, et Tartu rahuleping ei kehti, kuna selle sõlmis ebaseaduslik bolševike valitsus.
Tartu rahulepingu sõlmimise hetkel polnud teised riigid kumbagi lepinguosalist veel tunnistanud. Kuid 1939. aasta 28. septembril, kui sõlmiti Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline Vastastikuse Abistamise Pakt (ehk baaside leping), olid mõlemad lepinguosalised rahvusvaheliselt tunnistatud riigid ja Rahvasteliidu liikmed. Baaside lepingus oli muu hulgas öeldud järgmist:
„Eesti Vabariigi President ühelt poolt, ja NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium teiselt poolt, juhitud sihist arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920. a. ja rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ja mittevahelesegamisele teise Lepinguosalise siseasjadesse;
tunnustades, et rahuleping 2. veebruarist 1920.a. ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise leping 4. maist 1932. a.
on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks; /-/”
Seega sõltumata sellest, kas Tartu rahuleping tema allakirjutamise hetkest oli kehtiv või mitte, tuleb teda alates 28. septembrist 1939 lugeda kehtivaks, sest sel kuupäeval kinnitasid oma allkirjadega tema kehtivust kahe selleks ajaks rahvusvaheliselt tunnistatud riigi ametlikud esindajad.
Kes vajab uut „piirilepet” tegelikult?
Arvamus, nagu võimaldaks piirilepingule allakirjutamine parandada suhteid Venemaa valitseva ladvikuga, on ekslik. Mistahes järeleandmised Moskva põhjendamatutele nõudmistele toovad kaasa järjest uued nõudmised. Nii oli see aastatel 1939 ja 1940, nii on see ka nüüd.
Väiteid, nagu poleks meile Narvatagust ja Petserimaad tarvis, ei saa võtta tõsiselt. Siinjuures tuleks ka küsida, et milleks sedasama maad on Venemaal tarvis. Venemaa ei ole ülerahvastatud. Venemaa rahvaarv väheneb aastas madala sündivuse, suure suremuse ja emigreerumise tõttu. President Putini üleskutse teistes riikides elavatele venelastele Venemaale tagasi tulla pole leidnud mingit vähegi märkimisväärset vastukaja.
Kõike eespoolöeldut arvesse võttes võib kindlalt öelda, et Narvatagust ja Petserimaad ei vaja Venemaa, see tähendab vene rahvas, vaid neid vajab Kremli valitsev ladvik.
Teises maailmasõjas oli Venemaa võitjate poolel. Ta on loodusvarade poolest üks maailma rikkamaid maid. Ja kõige selle juures on ta rahva põhimassi jaoks muudetud tõeliseks vaestemajaks. Selleks, et juhtida rahva tähelepanu kõrvale tema viletsalt olukorralt ja luua illusiooni, nagu oleks Kremli ladvik vene rahva huvide kaitsja, vajab Kreml vaenlasi. Üheks sobivaks vaenlaseks on tänapäeva Eesti oma praeguste juhtidega, kes on andnud oma vaikiva nõusoleku Venemaa poolt tulevale valede laviinile.
Kremli ladvik ei vaja nimetatud territooriumi, vaid vajab, et Eesti ütleks lahti oma põhiseadusest.
Eesti iseseisvus taastati järjepidevuse alusel. Kui Eesti kirjutab alla oma põhiseadusega vastuolus olevale piirilepingule, siis on ta sellega faktiliselt lahti öelnud Tartu rahust ja tunnistanud kehtetuks oma põhiseaduse. Ei saa ju Tartu rahu lugeda enam kehtivaks, kui kumbki lepinguosaline teda ei täida.
Kalju Mätik
Kirjutis ilmus Rahvuslaste Tallinna Klubi häälekandjaks oleva ajalehe "Rahvuslik Teataja" 12. numbris (september-oktoober 2012).