Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 18:22

Kirjutas Autor

Klikke: 14782

Käes on oktoobri viimane, „kellakeeramise pühapäev”. Miks siis keeratakse kella? Niimoodi on võimalik suure hulga inimeste juures vaimse ja kehalise tervise häireid esile kutsuda. Kõlab tavainimese jaoks veidi õõnsalt, kuid selle ilma asjadega kursis olijaile ei ole selles midagi uut. Nimelt on inimestel ja ka teistel elusolenditel välja kujunenud selge päevarütm, mille järgi kõiguvad vererõhk, veresuhkru tase, kehatemperatuur, siseelundite aktiivsus, vaimne ja kehaline võimekus. Inglise keeles öeldakse selle kohta circadian rhythm. Vastavat eestikeelset mõistet ma ei tea ja eestikeelset sellealast kirjandust ei ole siiani näinud.

Kui „sisemine kell” tunni jagu paigast lüüa, siis kulub tervel inimesel umbes ööpäev, et rütm tagasi saada. Näiteks haigetel, vanuritel ja lastel võib kohanemine märksa kauem kesta. Tulemuseks on unehäired, keskendumisraskused, suureneb vastuvõtlikkus haigustele ja seda sügisel ja kevadel, kui kõige rohkem tõbesid liikvel. Mõelda vaid: tervelt 500 miljonit inimest on võimalik korraga katsejänesteks teha. Hüppeliselt kasvab ravimite läbimüük ja ebajumalik KASUM. Viimased kolm aastat pole ma kella keeranud ja elan aasta ringi ühe ja sama aja – suveaja – järgi ja mul on ükspuha, mis aja järgi euroinimesed minu ümber elavad, kas nad keeravad kella kaks korda aastas või iga kuu korra edasi-tagasi.

Muidugi on minu elustiil erandlik ja sellist teguviisi oleks raske teistele soovitada, pigem töötaks see näitena „ka nii võib hakkama saada”. Vähemalt uue maailma korra arhitektide kasumeid ma ei kasvata,

Jaan Hatto

• Eelmine
• Järgmine