Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 18:33

Kirjutas Autor

Klikke: 14040

Me tänase konverentsi nimikangelase, vabadusvõitleja Jüri Kuke suhtumisest dekoloniseerimisse kui Eesti rahvusriigina taastamise ühte vältimatusse sammu pole mul kahjuks andmeid. See vääriks omaette uurimust. Loodan, et keegi teadmishimuline patrioot selle uurimuse ükskord kindlasti kirjutab.

Küll aga tean hästi, mida on dekoloniseerimise kohta arvanud Jüri Kuke kaaskohtualune – nimekas vabadusvõitleja Mart Niklus, kes tänagi me hulgas viibib. Mart Nikluse hinnangul tulnuks nõukogude okupatsiooni lõppedes võimalikult ruttu läbi viia dekoloniseerimine. Selle käigus lahkunuks Eestist kõik isikud, kes olid nõukogude okupatsiooni ajal siia ebaseaduslikult tulnud või koguni saadetud. See samm olnuks täies kooskõlas nii tavaõigusega kui ka rahvusvahelise õigusega. Nagu teada, keelab rahvusvaheline õigus okupeerival riigil asustada oma kodanikke okupeeritud riigi territooriumile.

Mart Nikluse arvates ongi Eesti Vabariigi nüüdsete suurte probleemide üheks olulisemaks põhjuseks see, et dekoloniseerimine jäi lõpule viimata, kui selleks oli kõige sobivam aeg.

Väga võimalik, et paljud eestlased ja teisest rahvusest Eesti patrioodid kaotasid vahepeal juba üldse lootuse, et dekoloniseerimine Eestis millalgi teostuks. Üllataval kombel pakub saatus Eestile aga selleks uue võimaluse. Õigemini: sisuliselt ongi juba pakkunud. Tarvis sellest võimalusest vaid kinni haarata. Et olukorra veidrus oleks täielik, siis valis saatus selleks võimalusepakkujaks sama riigi, kelle kaudu kolonistid okupatsiooniajal Eestisse saabusid – Venemaa.

Mäletatavasti hõivas Venemaa tänavu märtsi alguses Krimmi poolsaare just selle põhjendusega, et Krimmis elavat palju Venemaa kodanikke, üldse venelasi ja et nende elu olevat „ukraina fašistide” agressiivsuse tõttu ohus. Vene Riigiduuma andis tookord täitevvõimule loa viia väed Krimmi sealsete venelaste kaitseks.

See oli üheseltmõistetav märguanne kõigile riikidele, kus elab vähegi arvestataval arvul Venemaa kodanikke või venelasi. Märguanne selle kohta, et selline riik võib sattuda Venemaa rünnaku alla igal hetkel, kui Venemaa võimud peaks leidma, et nende nii-öelda kaasmaalastele tehakse seal riigis liiga.

Ühtlasi andis see märguanne aga igale sellisele riigile hea võimaluse kõrvaldada Venemaale rünnaku alustamiseks sobiv ettekääne, s.t. alustada kiiremas korras ettevalmistusi kõigi Venemaa kodanike saatmiseks Venemaale või kuhugi kolmandasse riiki.

Eesti puhul tähendaks see järgmisi samme.

Esimene samm: kõigi Eestis elavate Venemaa kodanike arvelevõtmine ja seejärel saatmine Venemaale.

Teine samm: kõigi Eestis elavate nii-öelda hallipassimeeste arvelevõtmine, neile koostöös Vene võimudega Vene passi andmine ja seejärel nende saatmine Venemaale.

Kolmas samm: kõigi Eestis elavate vene rahvusest, naturaliseerunud Eesti kodanike  arvelevõtmine, neilt Eesti kodakondsuse äravõtmine, neile Venemaa kodakondsuse andmine ja seejärel nende Venemaale saatmine. Venemaale saadetaks kõik kolm elanikerühma sellepärast, et seal oleks nad kõige paremini kaitstud. Seal ei saaks ükski „eesti fašist” neid enam ahistada ja Venemaa võimudel langeks kohe ära põhjus nende käekäigu pärast muret tunda.

Kõike seda saaks teha ainult kõige tihedamas koostöös Venemaa võimudega. Eesti pool saaks rõhuda Venemaa president Vladimir Putini 2006. aastal tehtud üleskutsele, et kõik väljaspool Venemaad elavad venelased koliks Venemaale. Kuna Venemaa elanikkond kahaneb pidevalt, siis oleks värske vere lisandumine vene rahvuskehasse Venemaale väga kasulik.

Äsjamainitud kolmesammulise tegevuskava teostumise järel jääks Eestisse ainult need vene rahvusest isikud, kes on õigusjärgsed Eesti kodanikud. S.t. need, kes olid kas ise Eesti kodanikud või kellel vähemalt üks vanem või vanavanem oli Eesti Vabariigi kodanik 1940-nda aasta 16. juuni seisuga. Venemaal poleks vähimatki vajadust taotleda nendegi lisamist ümberasustatavate sekka, kuna nad on pikaajalisest „eesti fašistide” keskel elamisest rikutud (kui Dimitri Klenski sugused erandid välja arvata) ega suudaks seetõttu suurvene kultuuriruumis enam kohaneda.

Nõnda kaoks Venemaal ettekääne Eestisse tungimiseks ning ka Eesti ühiskond muutuks hulga pingevabamaks. Pingevabamaks kas või juba selles mõttes, et kuna enamus vägivaldseid kurjategijaid pole eesti päritolu, vaid peab oma emakeeleks vene keelt, siis vabaneks eestlased nende kurjategijate ülalpidamiskohustusest ja ühtlasi hirmust nende tegude kordumise ees. Samuti kaoks needki pinged, mis on põhjustatud eesti ja vene rahva mõttelaadi põhimõttelisest erinevusest, lausa vastandlikkusest.

Eesti ja vene, täpsemalt suurvene mõttelaadi erinevusest kirjutas omal ajal,  1944. aastal väga hea uurimuse Jüri Uluots. Selle pealkiri on „Eesti ja vene sotsiaalpoliitilisest ideoloogiast”. Uluots loetleb seal mõlema mõttelaadi erinevusi ja jõuab siis seisukohale: „Eelnevast nähtub, et Eesti ja Vene sotsiaalpoliitilised ideoloogiad erinevad teineteisest järsult ja põhiliselt.”

Uluots põhjendab oma seisukohta järgmiselt:

„Eelnevast ilmneb mitte üksnes eesti ja vene (suur-vene) sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate järsk ja põhiline erinevus, vaid selguvad ka tegurid, mis on neid erinevusi tekitanud. Primaarseks teguriks osutub mõlema kõneksoleva rahva erinev antropoloogiline substants, sekundaarseks ja tertsiaarseks nende geograafiline asend ning ajalookäik. Antropoloogilised omadused on otsustavalt suunanud kummagi ideoloogia kandja geograafilise asendi kujunemist ja suhtumist teistesse rahvastesse. Sõltuvalt antropoloogilisest substantsist, geograafilisest asendist ning suhtumisest teistesse rahvastesse on ajalooprotsessis kujunenud vastavad erinevad ideoloogiad ja tegutsemisviisid. Need erinevad ideoloogiad pole seega juhuse viljaks ega mööduvaks nähtuseks. Vere ja mulla seosest võrsuvad rahvad, nende mõttemaailm ja käitumine.

VI. Mõlemad rahvad, kellest on eelpool kõneldud, on praegu elamas ja tahavad edasi elada. Nende rahvaste sotsiaalpoliitiline ideoloogia on oluline osa nendest endist, nende elust. Seetõttu eelnevad vaatlused kahe rahva sotsiaalpoliitilistest ideoloogiatest kuuluvad veidi jätkamisele ka veel tuleviku vaatepunktilt, sise- ja välispoliitiliselt.

Sisepoliitilisel alal mõlema rahva sotsiaalpoliitilised ideoloogiad on erinevad nagu tuli ja vesi. Seetõttu sammud, mis ühe rahva seesmise elu korraldamisel võivad olla õiged, saavad teisele olla vaid katastroofilised. Olles ühe rahva juures arusaadavad ja elu edasiviivad, on vastavad sammud, vastav režiim teisele rahvale võõras ja tema elu laostav. Seepärast isiksus, kodanikuvabadused, rahvapärane riigikord ja seaduste austamine, mis Eestis on endastmõistetavad ja elu edasiviivad, osutusid Suur-Vene eksperimendis a. 1917 („Kerenski aeg“) eluvõõraiks ja Venemaa elu lammutavaiks, tekitades raskeid võitlusi ning kodusõja.

Ümberpöördult, isiku sulatamine kollektiivsusse, kollektiivne tegutsemine, riigivõimu käsitamine vägivallana ja seaduste vägivaldne andmine ning rakendamine, mis on Suur-Venes endastmõistetavad ja püsivad, osutusid Eesti eksperimentides (bolševistliku okupatsiooni ajad Eestis a. 1917 ja 1918 ning 1940-41) eluvõõraiks ja kogu rahvast surmavalt häirivaiks ning ähvardavaiks, tekitades äärmiselt raskeid võitlusi, sõdasid elu ja surma peale (a. 1918-20, Teine maailmasõda 1941. aastast, eriti 1944. a. veebruarist alates).”

Milline on Uluotsa pakutav lahendus? See on järgmine:
„Kummagi rahva elu huvides pole vaja selliseid eksperimente tulevikus korrata, olgu juba siis, et ühte või teist rahvast tahetakse hävitada või tema elujõudu nõrgendada. Kui aga tulevikus tahetakse mõlemate rahvaste elu säilitada ja selle loomupärast kujundamist võimaldada, siis on selleks ainult üks retsept: mõlemad rahvad tuleb oma sisepoliitiliste radikaalselt erinevate sotsiaalpoliitiliste ideoloogiate tõttu teineteisest täiesti lahus hoida. Õiguslikult tähendab see seda, et mõlemad rahvad peavad riiklikult lahus elama, mitte ühte riiklikku koosseisu kuuluma, isegi mitte ühte ka kõige lõdvemasse riiklikku liitu. Nagu vesi kustutab tule või tuli aurustab vee, kui nad pole teineteisest täielikult eraldatud, nõnda ka käesoleval korral ainult teineteisest riiklikult ja õiguslikult täiesti lahutatud olek kindlustab, et eestlaste ja suurvenelaste kui loomupäraselt kujunenud rahvaste elu tulevikus ei kustu või järkjärgult ära ei aura.”

Jüri Uluots tundis vene hinge, mõttelaadi ja kombeid läbi ja lõhki, kuna oli venelaste keskel ise pikalt elanud ja töötanud. Seetõttu on ta arutluskäik ja lahendus paikapidav tänapäevalgi.

Dekoloniseerimise järel vabanenud vahendid saaks suunata eestluse edendamiseks. Sest kinnitoppimist vajavaid eelarveauke leidub Eestis külluses.

Mis juhtuks seejärel aga Eesti poliitmaastikul?

Juhtuks see, et kõik Eesti parteid oleks lausa sunnitud seadma taas esikohale eestluse huvid. Enam poleks neil vaja püüda mitte-eestlaste või lihtsameelsete eestlaste hääli. On ju praegu Eesti suurparteidel väga lihtne: Keskerakond esitab ennast muulaste, peamiselt venelaste õiguste kaitsja pähe, nii-öelda valged jõud aga kutsuvad eestlaste lihtsameelset osa üles toetama Reformierakonda, Isamaa ja Res Publica Liitu ning sotsiaaldemokraate kui „ainsat vastukaalu venemeelsele Keskerakonnale”, kes kohe-kohe ähvardavat Eesti viia Venemaa võimu alla. Nii-öelda valged jõud esitavad ennast ainsate eestluse kaitsjatena, tegelikult aga viivad, õigemini ongi juba viinud selle kattevarju all ellu vägagi eestlusevaenulikku poliitikat. Riigi nimirahvuse liikmete massiline vaesumine, võlaorjusse vajumine ja samuti massiline väljaränne on selle kohta parimaks tõestusmaterjaliks.

Kui Eesti poliitmaastikult kaoks aga „vene kaart”, siis oleks kõik suurparteid sunnitud – kujundlikult öeldes – ajama jalad kõhu alt välja ja tegelema TÕELISTE probleemidega.

Ukraina kriis võib Eestile pakkuda aga ka täiesti teistsuguse tulevikustsenaariumi. Nimelt järgmise.

Esiteks, kõigile nii-öelda hallipassimeestele antakse lihtsustatud tingimustel ja kiirkorras Eesti kodakondsus.

Teiseks, kõigile Eestis elavatele Venemaa kodanikele, kes seda ise soovivad, antakse  lihtsustatud tingimustel ja kiirkorras Eesti kodakondsus. Õigemini: ka Eesti kodakondsus, kuna neil lubatakse säilitada Venemaa kodakondsus. Selleks tehakse kodakondsusseaduses vastav muudatus, mis lubab uuesti topeltkodakondsust. Ja kui Venemaa kodakondsusseadus lubab samuti uuesti topeltkodakondsust, siis ongi kõnealune küsimus lahendatud.

Kolmandaks, kõik sel moel Eesti kodanikuks saanud venelased valivad sellise Riigikogu, kus on enamuses juba nii venekeelsed kui ka varjamatult venemeelsed poliitikud. Rõhutasin sõna „varjamatult” siin sellepärast, et kuigi ka näiteks Marko Mihkelsoni ja Urmas Paedi suguste eesti poliitikute teod on olnud sisuliselt vägagi venemeelsed, pole nad siiski vähemalt oma valimisprogrammides otseselt venemeelseid seisukohti esitanud.

Kui Riigikogus saavutavad enamuse varjamatult venekeelsed ja venemeelsed poliitjõud, siis kuulutatakse peagi vene keel Eesti teiseks, sisuliselt aga esimeseks riigikeeleks, kõrvaldatakse põhiseaduse preambul, kus juttu Eestist kui rahvusriigist ning surutakse riigi nimirahvus – eestlased – samasugusesse seisu, nagu on Venemaa soome-ugri rahvad, kel on „oma riik” olemas ainult paberil.

Ukraina kriisil võib olla Eesti rahvastikule ja poliitmaastikule seega nii väga hea kui ka väga halb mõju. Kummas suunas Eesti ühiskond läheb, oleneb eeskätt sellest, kui palju riigimehelikkust, isamaalisust, aktiivsust, ennekõike aga tugevat tahet leidub igas Eesti patrioodis. Pidagem meeles: keegi teine meie eest Eesti rahvusriiki taastama ei tule! See raske, kuid tänuväärne ja hädavajalik töö tuleb ära teha Eesti patriootidel.

Langenud Vabadusvõitleja päeva 18. aulakonverentsil (30. märtsil 2014 Tartu ülikooli aulas) peetud ettekanne.

Tõnu Kalvet

• Eelmine
• Järgmine