Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 16. aprillil 2016. 18:34

Kirjutas Autor

Klikke: 13890

„Osa inimesi arvab, et jalgpall on elu ja surma küsimus. Mulle valmistab selline suhtumine suurt pettumust. Võin teile kinnitada, et jalgpall on veelgi tähtsam,” ütles kord kuulus Suubritannia jalgpallitreener, šotlane Bill Shankly (1913-1981).

Jalgpalli tippvõistluste aegu ilmneb Shankly´ selle ütluse paikapidavus erilise selgusega. Alles siis on tunda, kui suur mõju on sel, pealtnäha lihtsakoelisel pallimängul inimestele tegelikult. Väga suur osa inimkonnast elab ja hingab siis ühes rütmis. Ja mõtleb kas samu või vähemalt väga sarnaseid mõtteid. Midagi samaväärset suudab me planeeti asustavates Homo sapiensi esindajates esile kutsuda ainult väga vähe teisi ärritajaid.

Elukogenud inimesena, hea inimesetundjana taipas Shankly seda kindlasti. Väikerahva esindajana adus ta aga veel üht aabitsatõde: sport, eriti aga jalgpall, annab väikerahvale hiilgava võimaluse „elus läbi lüüa”, end muidu nii uimase ja õppimisvõimetu „maailma üldsuse” teadvusse söövitada.

Shankly ise on selle kohta hea näide: šotlasena saavutas ta oma parimad tulemused just igipõlise vaenlase, alates 1707. aastast šotlaste anastaja – Inglismaa – jalgpalliilmas; pani endast vaimustuma ennekõike inglased. Inglise suurklubi FC Liverpool hiilgeajastule pani 1962. aastal alguse just Shankly. Tema taktikepi all võitis see klubi kuni 1974. aastani (siis, edu tipul, läks Shankly ootamatult pensionile) kolm Inglismaa meistritiitlit, kaks karikat, neli superkarikat ja ühe UEFA karika.

Jalgpallis ei loe ametlik suurus. Loeb tegelik suurus. Ka või lausa eeskätt vaimu suurus. Kui mõõdupuuks oleks jalgpalliviljeleva riigi suurus, siis võidaks kõik turniirid Venemaa, talle järgneks Kanada, Hiina ja Brasiilia. Kui otsustav oleks rahvaarvu suurus, siis oleks pidev võidumees Hiina, kellele hingaks kuklasse India. Kui võtta aluseks ühiskonna keskmine rikkus, siis oleks pidevalt tipus Nauru, Monaco, Luksemburg või mõni Pärsia lahe naftariik. Kui aga tuumapeade arv, siis USA. Tegelik elu näitab aga veenvalt, et jalgpalli puhul on kõik need tegurid teisejärgulised. Otsustab ikkagi vaim, taip, sihikindlus, keskendumisvõime, oskus iga soodne võimalus ära kasutada.

Väikeriike, kel jalgpallis suuri saavutusi, on arvukalt. Tuntuim neist on kahtlemata Uruguai.

Sini-must-valge väikeriik, kellest sai (jalgpalli)suurriik

See, praegu 3,4-miljonilise rahvaarvuga riik Lõuna-Ameerikast, on jalgpalli suurriikide hulgas püsinud alates 1920. aastatest. Kaks olümpiavõitu, kaks maailmameistritiitlit, kaks MM-turniiri neljandat kohta… Ja kui tal sattusid olema halvemad ajad, siis piirdus sellega, et tuli „kõigest” maailmajao meistriks. Pea järjepannu. Rohkem kui ükski teine Lõuna-Ameerika riik.

Tavaloogika järgi pidanuks kahe hiiu – Brasiilia ja Argentiina – vahel asuv, ressursivaene Uruguai olema juba ammu kui mitte pulbriks jahvatatud, siis vähemalt (jalgpalliannetest) tühjaks lüpstud. Seda aga pole siiani sündinud. Uruguai suudab heade või lausa tippjalgpalluritega varustada nii Ameerika kui ka Euroopa (tipp)klubisid, muust maailmast rääkimata. Sama käib Uruguai treenerite kohta.

Eestlasele sobib Uruguai eeskujuks väga hästi. Peale kõige muu ka selle poolest, et mängib sini-must-valges. Kui eestlane käituks sama eneseteadvalt ja -kindlalt kui uruguailane ning kui Eesti riigi juhtkond käituks sama vastutustundeliselt kui Uruguai oma, siis jõuaksime mitte väga kauges tulevikus tõepoolest viie parema hulka. Nii jalgpallis kui päriselus – sellessamas, millest jalgpall kordades tähtsam on.

Eesti patrioodina hoian pöialt sini-must-valgele võistkonnale. Brasiilias käiva maailmameistrivõistluste finaalturniiri(gi) ajal niisiis väikerahvas uruguailaste koondisele. Sellelesamale, kellest väikeriik Eesti jalgpallikoondis 2011. aasta 25. märtsil Tallinnas 2:0 jagu sai, kuid kes – erinevalt Eestist – tegi kaotusest vajalikud järeldused ja murdis end taas MM-finaalturniirile.

Jääb mulje, nagu oleks uruguailastel kultuuriloos lausa mitu Jakob Hurda laadset suurmeest, kes rõhutanud väikerahva võimalust, peaaegu kohustust saada suureks vaimult…

Tõnu Kalvet

Rahvuslaste Tallinna Klubi ajalehe „Rahvuslik Teataja” 27. numbri (mai-juuni 2014) esiküljel ilmunud kirjutis.

• Eelmine
• Järgmine