Uudised

Miks Tõnu Tõnistest ei saanud poliitvangi

  • Prindi
Lisainfo
Kategooria: Arvamusartiklid
Avaldatud: neljapäeval, 11. juunil 2020. 13:28
Kirjutas Tõnu Kalvet
Klikke: 8497

Malesuurmeistriks saamiseks tuleb täita suurmeistrinorm kolm korda. Sest siis on kindel, et tegu pole juhusega.

Nüüdis-Eesti tegelikkus näitab, et ka poliitvanginimetuse saamiseks tuleb „poliitvanginorm” täita rohkem kui ühe korra.

Eesti Olümpiakomitee presidendiks ka 2020. aastal kandideerinud (ja 8. juunil toimunud valimistel kaotanud) Tõnu Tõniste laskis käest hiilgava võimaluse täita „poliitvanginorm”. Nimelt seeläbi, et ei järginud ühe oma eellase eeskuju.

Kõnealuse eellase nimi on Reio Laurits. Eelmistel, 2016. aasta valimistel Eesti Olümpiakomitee presidendiks pürginud (spordi)fotograaf Laurits kasutas valimisvõitluses üht kaunis omapärast võtet. Millist just? Selleks värskendagem mälu.

Teatavasti on sellele ametipostile kandideerimiseks kõigepealt vaja saada olümpiakomitee täiskogu 123 liikme hulgast vähemalt viieteistkümne toetus. Laurits väitis tollal, et tema toetajate hulka kuulub ka olümpiavõitja Jaak Uudmäe. Enamgi veel, nimetas Uudmäed oma mentoriks (maakeeli: vaimseks õpetajaks). Andis ajakirjanikele lahkelt Uudmäe telefoninumbrigi.

Kui ajakirjandus asus Lauritsa väidet kontrollima ja Uudmäele helistas, kiitis too telefonikõnes Lauritsat taevani.

Kõik olnuks kena, ainult et… vastaja polnud üldsegi Uudmäe! Tema pähe esines hoopis keegi Lauritsa sõber või tuttav.

Pettus tuli välja siis, kui päris-Uudmäe oli saanud ajakirjandusest teada oma kiidusõnadest Lauritsa kohta. Esimese hooga ei suutnud 1980. aasta kolmikhüppe olümpiavõitja meenutadagi, et tunneks kedagi Reio Lauritsa nimelist. Kui solvunud Laurits seepeale meenutas, et oli käinud Uudmäe korraldatud võistlusi pildistamas vähemalt kolm korda, siis meenus ta viimaks Uudmäelegi. Ainult et Lauritsale mentoriks olemist eitas Uudmäe kindla sõnaga.

Pettust politseisse Uudmäe siiski ei andnud, kuna ei soovinud tarbetut jändamist. Ei toonast juhtumit põhjalikult kajastanud ajaleht „Tartu Ekspress” ega keegi teine seda aga Uudmäe eest teha ei saanud. Nii pääseski olümpiakomitee presidendiks kandideerimisel „loomingulist lähenemist” ilmutanud Laurits terve nahaga.


Kuidas täita „poliitvanginormi”

Ah et mis puutub siia poliitvanginimetus? Puutub küll. Nimelt tegi ajalehe „Rahvuslik Teataja” toimetus Lauritsast poliitvangi, kui viimane oli seaduserikkumise eest 2017. aasta sügisel vahistatud, hiljem aga – vaimse tasakaalutuse tõttu – ravile paigutatud. „Rahvusliku Teataja” toimetus ei vaevunud Lauritsa tausta kontrollima, vaid esitles viimast süütu kannatajana. On teinud seda tollest ajast peale korduvalt. Kord valjuhäälse nõudlikkusega, kord jälle lugejalt pisaraid ja kaastunnet välja meelitada püüdes.

(Tasub lisada, et kõike seda ilma lehte väljaandva organisatsiooni – Rahvuslaste Tallinna Klubi – nõusolekuta, kuna oli juba ette teada, et Lauritsa tausta tundes ei andnuks klubi selleks luba mingil juhul. Mingit toetusavaldust Lauritsale pole klubi teinud siiani ega kavatsegi teha.)

Tõnu Tõniste kasutas nii 2016. kui ka 2020. aasta valimisvõitluses ausaid võtteid, seega lasi käest võimaluse täita – vähemalt „Rahvusliku Teataja” toimetuse silmis – poliitvanginimetuse saamiseks vajalik norm. Tõsi küll, kandideerimispettusest ei pruukinuks selle nimetuse pälvimiseks piisatagi. Sest Lauritsa „teeneteloendis” leidus muudki. Näiteks kanepipropaganda (sellest kirjutas juba mainitud ajaleht „Tartu Ekspress”). Või siis purjuspäi tungimine konkurendi valimisstaapi.

Nimelt sisenes purjus Laurits pärast 2017. aasta kohalike omavalitsuste valimiste lõppu omavoliliselt Tartus Reformierakonna kohalikku valimisstaapi ja asus sealolijaid häirima. Kui tal lahkuda paluti, siis lihtsalt eiras palvet. Ja kui kohalekutsutud turvamehed ta viimaks välja toimetasid, karjus: „Appi! Vägistatakse!”

Kui Tõnu Tõniste peaks soovima kunagi pälvida „Rahvusliku Teataja” praeguse toimetuse lugupidamist Reio Lauritsaga võrdsel määral, tuleb tal niisiis veel kõvasti vaeva näha.

Iseküsimus muidugi, miks ta peaks seda üldse soovima…


Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet