Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: esmaspäeval, 31. augustil 2020. 18:48

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 7883

„Mitte kõik inimesed pole loodud võitlejaiks. Praeguses olukorras piisaks vaid sellestki, kui inimesed suudaksid meie tarbijalikus „edukuseühiskonnas”, kus jalge alla tallatakse nõrgemaid ja kus ainsaks jõuks ning mõõdupuuks on raha ning selle rohkus, aru saada, mis meie ümber tegelikult toimub.”

Need sõnad kuuluvad Tiit Madissonile ja pärinevad ta 2005. aastal ilmunud raamatu „Lihula õppetund” eessõnast.

Kes on Tiit Madisson? Millega ta nimi kõigepealt seostub? Kui küsida seda Eesti olusid natukenegi tundvatelt inimestelt, siis väga tõenäoliselt kõlaks vastuseks üks alljärgnevast kolmest (haritumate puhul koguni kõik kolm):
1) vabadusvõitleja, kes korraldas 23. augustil 1987 Tallinnas Hirvepargi kõnekoosoleku;
2) eestimeelne kaitseliitlane, kes vahistati 1990-ndatel – juba iseseisvas Eesti riigis! – alusetu riigipöörde-süüdistuse alusel ja pidi viibima vangistuses;
3) Lihula vallavanem, kelle eestvõttel püstitati 2004. aastal taasiseseisvumispäeval Lihulasse mälestussammas „60 aastat Eesti kaitselahingutest”, mille toonane Eesti valitsus vähem kui kuu aega hiljem salaja ja vägivaldselt eemaldas.

Kõik need iseloomustavad Madissoni tegevust väga ilmekalt. Sestap on täiesti loomulik, et neid mainiti korduvalt ka 23. augustil 2020 Hirvepargis toimunud koosolekul, kus Madissonile anti üle Eesti rahva tänumedal.

Ent on üks Madissoni teene, mida võib julgelt pidada eeltoodud kolmega vähemalt samaväärseks. Selleks on rahvavalgustustöö. Teadmishimuliste varustamine teadmisterelvaga. Ja seda on Madisson teinud aastakümneid (!). Nii kirjutiste, raamatute, loengute kui ka tele- ja raadiosaadete abil. Ta on kasutanud selleks kõiki käepäraseid teabekanaleid, mida kaasaeg on parajasti pakkunud. Omaaegsetest lendlehtedest kuni nüüdisaegsete sotsiaalmeediapostitusteni.

Madisson taipas juba tükk aega tagasi: infoajastul peetakse lahingud mitte enam kaevikutes, lahinguväljal ega metsavennapunkrites, vaid infosõjatandril. Teisisõnu: iga inimese peas. Sellistes oludes on suurim kangelastegu mitte vastase füüsiline hävitamine, vaid hoopis iseenda ja võimalikult paljude harimine. Sest nagu ütleb elutarkus: mida haritum on inimene, seda raskem on temaga manipuleerida, panna teda tegema loomu- ja mõistusevastaseid asju.

Seetõttu on täiesti loomulik, et osale oma raamatuist laskis Madisson lausa esikaanele paigutada joonistuse koos kirjaga „Raamat mõtlevale eestlasele”. Raamatuid on Madisson aga kirjutanud vähemalt üheksa. Neist osa ka isikliku kirjastuse „Ohvrikivi” kaubamärgi all. Kasutan sõna „vähemalt” siin sellepärast, et Madissoni kui kirjamehe viljakust teades ei üllataks mind põrmugi, kui käesoleva kirjutise valmimishetkeks oleks ta raamatute arv juba suurem kui üheksa.

Eesti rahva tänumedali sai Madisson oma väga mitmekülgse tegevuse eest. Kui ta tehtut kujutada näiteks silla või templina, siis oleks rahvavalgustustöö selle üks olulisemaid tugisambaid. Selline, mille eemaldamise korral variseks kokku juba kogu rajatis.

Õnneks on Madissoni tehtu puhul see tugisammas kindlalt olemas. Madissoni rahvavalgustustöö on andnud teadmisterelva kätte väga paljudele. Igal juhul kõigile neile, kes seda ise on tahtnud. Ja nende puhul juba ei lähe läbi parimagi tõeväänaja katse rääkida musta valgeks.

Francis Baconile omistatud tõdemus „Teadmised on jõud” kehtib niisiis vääramatult edasi.

Kui Bacon elaks meie ajal ja tal olnuks võimalik osaleda 23. augustil 2020 Hirvepargis toimunud kõnekoosolekul, siis tõenäoliselt tänanuks ta Madissoni lausa kättpidi, et too oli rahvast nii tublilt harinud.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet

• Eelmine
• Järgmine