Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: teisipäeval, 15. septembril 2020. 17:17

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 7075

„Võltsreferendum tühistada!” Selline nõue esitati tänavu 14. septembril Tallinnas Vabaduse väljaku nurgal peetud piketil.

Juhuslikul möödujal võis seda nähes tekkida küsimus: kas tõesti protestiti sel moel rahvahääletuse vastu, mille tahab EKRE nõudmisel korraldada Eesti valitsus rööbiti 2021. aasta kohalike valimistega? Kui jah, siis see poleks ka ime, sest samal päeval algas ju Riigikogu sügisistungjärk. Nii et ajastus olnuks oivaline.

Ajastus oligi oivaline, ent kõnealuse piketi toimumispõhjus oli ikkagi hoopis muu: rahulolematus 17 aastat varem Eestis toimunud rahvahääletusega. Sellega, millega otsustati Eesti astumine Euroopa Liitu. Piketeerijad taotlesidki 2003. aasta referendumi tühistamist. Peamine põhjendus: too olevat olnud põhiseadusevastane, olevat rikutud hääletuskorda, ja Eesti olevat kaotanud oma riikliku iseseisvuse.

Häältelugemisel toimunud eksimustest oli tollal tõepoolest teateid, ja rohkem kui üks-kaks. Kas aga nii hulgaliselt, et neist piisanuks kogu referendumi kuulutamiseks õigustühiseks, on juba iseküsimus. Mingi kahtlus muidugi jääb, sest tõenäosusteooria kohaselt pole just väga usutav, et igas Balti riigis oli liitumise poolthääli täpselt sellisel määral, mis vastas antud riigi asjaomastele seadustele. Aga pelk kahtlus ei võrdu veel kindla teadmisega.

Ent oletagem hetkeks, et õnnestubki veenvalt tõestada: tollase rahvahääletuse puhul rikuti seadusi nii rängalt, et ta tulemus tuleb tühistada.

Esimene küsimus: kes seda teeb? Kas valitsus, Riigikogu, või tehakse samas küsimuses hoopis uus rahvahääletus?

Valitsuse ega Riigikogu puhul ei tundu see – vähemalt nüüdseid jõujooni ja suundumusi arvestades – küll eriti tõenäoline. Jääb seega kolmas lahendus.

Kas hääleõiguslike kodanike enamus aga tõepoolest hääletaks sel korral teisiti kui 2003. aastal? 

Julgen selles kahelda. Sest kui toona rajanes hinnang Euroopa Liidule puhtalt usul ja tunnetel, oluline roll oli ka EL-i meelsel ulatuslikul kihutustööl, siis 16 aastat Euroopa Liidu liikmelisust on Eesti kodanikele selgelt näidanud, mida EL endast kujutab. Nüüdne hinnang rajaneb juba kogemusel ja tõikadel. Neid, kes peavad sinisilmselt EL-i ikka veel veatuks, on küllap ainult käputäis. Neid, kes rahulolematud EL-i vähemalt ühe omadusega, on aga küllap väga suur hulk. Ent küsimus pole enam selles, kas EL on hea või halb, vaid ennekõike selles, kas EL-i asemele on pakkuda midagi paremat. Eesti inimene pole ju lihtsameelne, vaid arutleb kainelt. Kaine arutlus aga näitabki, et paremat lahendust kui EL, hetkel tõepoolest pole.

Eesti majandus, üldse ühiskond tervikuna, on EL-i teiste liikmesriikide omaga väga tihedalt seotud. Lõviosa sellest seotusest säilib ka siis, kui kõrvaldada loomuvastasena tunduvad EL-i ettekirjutused. Sest väga paljudel EL-i riikide kodanikel on koostööpartnerid teistes liikmesriikides. Eesti pole ses suhtes erand. Kui kehtestataks seadused, mis nüüdseks juba nii enesestmõistetavaks muutunud inimeste, kaupade ja teenuste vaba liikumist takistaks, oleks see valusaks tagasilöögiks paljudele. Koroonakriisi algul toimunud riigipiiride (taas)sulgemine näitas seda veenvalt.

Koroonakriisi-eelne ja -järgne EL on kaks eri asja. Väliselt mitte, kuid sisuliselt küll. Euroopa Komisjon taipas tänu koroonakriisile, et ta siiski pole kõikvõimas organ, kelle ees liikmesriigid peaksid kulpi lööma ja kes saab neile peale suruda ka kõige loomuvastasemaid samme. Liikmesriigid omakorda taipasid, et väga suure vastastikuse sõltuvuse tõttu ei tule nad enam toime üksteiseta. Omavaheliste sammude kooskõlastamist on neil vaja igal juhul. Oleks vaja ka siis, kui Euroopa Komisjon kaoks mingil hetkel üldse vahelt ära. Seega oli koroonakriis oluline kainestaja ja silmaavaja.

Iseseisvus olgu ehtne, mitte näiline!

Iseseisvusaade on igati kiiduväärt. Olen ka ise suur iseseisvuse pooldaja. Aga: see olgu siis tõepoolest ka ehtne, mitte näiline iseseisvus. Näiteid näiliselt iseseisvate riikide kohta leidub ju nüüdisajal(gi) küllaga. Neil on olemas kõik iseseisva riigi välised tunnused (maa-alast ja kodanikkonnast kuni lipu, vapi ja hümnini, isegi koht ÜRO-s), ent puudub tähtsaim: tegelik iseseisvus. Nad on mõjukate välisriikide lükata-tõugata. Eriti ilmekaks näiteks selle kohta on muidugi Aafrika riigid. Viimatimainituid on suunanud põhiliselt lääne suurriigid, „külma sõja” ajal suunas mõnda neist ka Nõukogude Liit. Viimasel paaril aastakümnel on nende üheks suuremaks mõjutajaks kujunenud aga Hiina Rahvavabariik. 

Kas Eesti iseseisvuslasel oleks põhjust rõõmustada äsjakirjeldatud, näiliselt iseseisva Eesti riigi üle, peaasi, et me poleks EL-is?

Iga kainelt mõelda suutja vastuseks sellele on kindel ei. Kui iseseisvus on näiline, ja toob pealekauba asjaomase riigi elanikele kaasa tarbetuid kannatusi, siis on tegemist juba otsese pettusega. Ja siinkohal ei loe enam see, kas säärase iseseisvuse (?) taotlejate kavatsused olid siirad või mitte.

Valik: soovunelmad või tegelikkus

EL pole kaugeltki täiuslik. Arvustamisväärset leidub ta puhul küllaga. Aga: senikaua kui ta asemele pole leitud midagi paremat, mida – NB! – saaks rakendada kohe pärast EL-ist lahkumist, mitte aga ei oodataks inimestelt uut valmisolekut süüa iseseisvuse nimel kaua kas või kartulikoori, mõjuvad kõik üleskutsed 2003. aasta referendum tühistada, seejärel aga prauhti! EL-ist välja astuda parimal juhul eluvõõralt.

Hääletasin 2003. aastal EL-i astumise poolt, kuna olin sinisilmne ega tundnud EL-i tegelikku palet. Vahepeal viisin end EL-i köögipoolega, ta tegeliku palgega kurssi, misjärel muutusin ägedaks eurovastaseks. Olen osalenud ka ise korduvalt „referendumipiketil”. (Tõsi, viimasel paaril korral üha suurema tõrkega hinges. Tänavu enam ei osalenudki.) Ometi hääletaksin – toonase referendumi tühistamise korral – EL-i-liikmelisuse poolt ka uuel samateemalisel referendumil. Sest päriselus saab harva valida täiusliku ja ebardliku vahel. Enamasti tuleb valida keskpärase ja halva, või suisa halva ja halvema vahel.

Allesjäänud „referendumitühistajad” seda paraku ei paista aduvat, vaid elavad edasi soovunelmais. Kaine eluhoiakuga eestlasel seevastu on jalad kindlalt maas ja võimatu/võimaliku suhe selge.

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet    

• Eelmine
• Järgmine