Uudised

Aeg heita keelekark kus see ja teine

Euroopa keeltepäev tõi minu vaimusilma ette kõigepealt hoopis… kargu! Kargu kui kujundi. 

Miks just kargu? Sest kark on abivahend. Kui oled jala välja väänanud või koguni murdnud, kuid pead siiski liikuma, on kark täiesti asendamatu abimees. Seevastu kui kasutad karku ka pärast jala täielikku tervenemist, ära imesta, kui teised peavad seda äärmiselt pentsikuks.

Keeleoskuse-vallas on nüüdismaailmas kargurollis inglise keel. Üleilmastumise mõjul osatakse seda keelt pea igas maailma nurgas. (NB! see ei tähenda, et seda oskavad kõik asjaomase maailmanurga asukad!) Ränduril on seega alust loota, et ta saab oma teekonnal kenasti hakkama ainult inglise keelega ega peagi vaevama end muude keelte õppimisega.

Inglise keel on seega nagu kark, millele toetudes saab inimene maailmas ringi liikuda ja korda ajada oma kõige hädapärasemad asjad. Kui ta tahab aga „kaevata sügavamale”, saavutada midagi kauakestvat, siis jääb inglise keelest ilmselgelt väheks.

Esiteks, suurem osa me planeedi elanikke endiselt ei oska inglise keelt (kuigi mitteoskajate hulk pidevalt kahaneb). Kui kohalikku inglise keele oskajat pole parajasti kohal, siis pole võõramaalasel selle keele oskusest mingit abi.

Teiseks, suurem osa maailma kirjasõnast (ilukirjandus, teadusuudised jms.) pole siiani tõlgitud inglise keelde. Kahtlane, kas eales tõlgitaksegi. Või kui, siis alles ülivõimsate tõlkeprogrammide tulekul. Seega tuleb mingi valdkonna väärtuslikele allikatele ligipääsemiseks õppida ära nende keel.

Kolmandaks, kui õppida ära inimeste keel, kes küll oskavad inglise keelt, kuid kellele too pole emakeel, muudab see nad tunduvalt lahkemaks, abivalmimaks ja koostööaltimaks. Teisisõnu: avab nende keele äraõppinule hulga laiemad võimalused kui pelk inglise keele oskus.

„Pea pole prügikast! Kõiki keeli ära õppida ei jõua keegi!” võib siinkohal vahele hõigata mõni kärsitum. 

Ei jõua tõepoolest. Ent kõiki pole ju vajagi. Piisab sellestki, kui õppida ära lähedased ja jõukohased. Eestlase puhul on seega täiesti loomulik omandada kõigi me naabrite keel (soome, vene, läti, rootsi). Naabritest pole meil pääsu, suhelda on nendega ju vaja. Ja kui teha omapoolne samm nende tundmaõppimise suunas – õppida ära nende keel – , siis on alust oodata neilt sama. (Nojah, Vladivostoki venelane küllap eesti keelt omandama ei rutta, kuid Pihkva oma võib seda teha juba küll, kuna see on talle kasulik.)

Järgmine samm: õppida ära keeled, mille hääldus ja/või ülesehitus on eestlasele lihtne. Ennekõike häälduspõhised keeled. Sellele, kes on suutnud omandada inglise keele, peaks see olema lausa käkitegu, kuna on ju inglise keel üks neist, mille puhul kirjapilt erineb hääldusest ikka väga suurel määral. (Euroopa keeltest peaks see erinevus suurem olema vaid prantsuse keele puhul.) Häälduspõhiseid, meloodilisi keeli, kus sõnarõhk langeb kas alati või pea alati esimesele silbile, on ju terve ports. Ja pole vaja hakata arvelaual kokku lööma, mitu miljonit on maailmas mingi keele rääkijaid. Kui mingit keelt on omandada lihtne, siis tulebki seda teha. See tasub alati ära, sest vähemalt Euroopas leiab sellele alati rakendust. 

Nüüdisajal, mil internet täis tasuta ja väga tõhusaid keeleõppematerjale, mobiilirakenduse abil saab keelt õppida aga igal pool, peaks võõrkeeleõpe olema hõlpsam kui iial varem. Ometi leidub ikka veel arvukalt kargu külge klammerdujaid – ainult inglise keelt tõeliseks rahvastevaheliseks suhtluskeeleks arvajaid.

Sellistel puhkudel mõtlen: küll oleks hea, kui tuleks keegi keele-Jeesus, kes ütleks neile klammerdujatele: „Viska oma kark maha ja kõnni! Oled nüüd täiesti terve.”

Tõnu Kalvet

Autor saab lisaks emakeelele hakkama inglise, vene, ungari, soome, tšehhi, slovaki ja saksa keeles, on neist kõigist ka tõlkinud, sealhulgas raamatu nii ungari kui tšehhi keelest.

Päevalehes „Postimees” 18. septembril 2020 ilmunud arvamusloo algne, täispikk variant.