Lisainfo

Kategooria: Arvamusartiklid

Avaldatud: laupäeval, 23. septembril 2023. 10:04

Kirjutas Tõnu Kalvet

Klikke: 2947

Mille poolest on 60-aastane punamonument parem kuuvanusest punamonumendist?

See küsimus tekkis mul 20. septembril 2023, kui olin lugenud sama päeva „Eesti Päevalehte”. Nimelt oli seal kõrvuti kaks monumenditeemalist lühiuudist. Üks kuuenda lehekülje ülaosa uudisteriba paremas ääres, teine aga seitsmenda lehekülje ülaosa uudisteriba vasakus ääres.

Kuuenda lehekülje uudis kandis pealkirja „Narvas teisaldati punamonument” ja oli selline: „Narva Pimeaia pargist teisaldati eile 60 aastat vana punamonument. Mälestiste töörühma hinnangul pole selle ideoloogilise monumendi alla kedagi maetud.” 

Seitsmenda lehekülje uudis kandis pealkirja „Selgus Pätsi monumendi juurde ENSV lipu panija” ja oli selline: „Kuu tagasi ilmus varasel hommikutunnil Tallinnasse Konstantin Pätsi monumendi külge ENSV lipp. Selle asetaja tuli täna oma identiteediga avalikkuse ette: tegu on EKRE Kuusalu piirkonna aseesimehe Kenno Põltsamiga. Põltsam märkis ühismeedias, et protestis selle aktsiooniga vaenukõne seaduse vastu.”

Tartu ülikoolis ajakirjanikuks õppinuna mäletan hästi, kuidas meile õpetati: pole kaugeltki ükskõik, kuidas ja kuhu midagi ajaleheküljele paigutada. Seda õpetas meile Eesti üks tuntumaid ajakirjandusõppejõude üldse, keelemehenagi tuntud Tiit Hennoste. Õpetas nii hästi, et küljendamispõhimõtted on mul hästi meeles siiani. Seepärast taipasingi kohe: pole kaugeltki juhus, et kõnealune kaks uudist on paigutatud kõrvuti. Küsisin endalt: „Milline on sellise paigutuse sõnum ehk (taga)mõte?”

Esimese hooga ma ei taibanudki. Siis aga lõi mul pildi selgeks. No muidugi! Seos on ju päevselge. Kuidas ma seda enne ei taibanud!

Ja nimelt. Elame ju õigusriigis. Õigusriigi lahutamatuks osaks on aga võrdse kohtlemise põhimõte. Ülalmainitud kahe uudise paigutus juhtiski aga tähelepanu asjaolule, et antud juhul on võrdse kohtlemise põhimõtet rängalt rikutud.

Ah et mismoodi?

Aga väga lihtsalt: üks punamonument teisaldati, teine aga seisab oma paigas rahumeeli edasi. Pealegi mitte ükskõik kus, vaid otse pealinna keskel, rahvusteatri (!) vahetus naabruses. 

„Oot, oot! Kuidas nii? Kas Konstantin Pätsi monument on siis punamonument või? Ei saa olla!” võib siinkohal vastu vaielda nii mõnigi segaduses lugeja.

Vastan: just nii! On tõesti punamonument. Veel umbes kuu aja eest polnud, tollest ajast peale aga juba on. Sest muutus selleks pärast seda, kui sinna oli pandud Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (lüh. ENSV) lipp. 

Teisisõnu: punavõimu sümboli paigutamine monumendi juurde muutiski tolle paugupealt punamonumendiks. 

Ent mitte pelgalt see asjaolu. On veel vähemalt kolm samalaadset asjaolu.

Esiteks, president Konstantin Päts andis pärast 1940. aasta juunipööret vabatahtlikult, kooskõlas Eesti Vabariigi tollaste seadustega Johannes Vares-Barbarusele õiguse moodustada uus, nn. juunikommunistide valitsus, kelle juhtimisel sai Eestist kuu möödudes nõukogude sotsialistlik vabariik, pooleteist kuu möödudes aga Nõukogude Liidu osa.

Teiseks, Konstantin Päts võttis 20. sajandi 20-ndatel ja 30-ndatel aastatel Nõukogude Liidu (kuni 1922. aasta lõpukuudeni: Nõukogude Venemaa) käest vastu raha, s.t. oli Eesti idanaabri palgal.

Kolmandaks, Konstantin Päts osales 1905. aasta punases ülestõusus ning istus selle tegevuse eest hiljem ka vangis. (Kurikuulsas Krestõ vanglas Peterburis.) Ühtedel andmetel oli mingi aeg ta kongikaaslaseks suisa pärastine Nõukogude Liidu juht Stalin isiklikult. (Vangikongi-tutvusele Staliniga Päts pärast 1940. aasta juunipööret panuse tegigi, lootes tänu sellele pääseda terve nahaga. Läks aga muidugi teisiti, sest Stalin ei halastanud mäletatavasti Pätsist palju lähematelegi võitluskaaslastele, kui need segasid ta plaane...)

Kõik need asjaolud lubavad julgelt nimetada punamonumendiks ka kõnealust Pätsi monumenti. Sellest omakorda tuleneb üheselt, et rahvusteater „Estonia” kõrval olev suur Pätsi kivipea koos alusega tuleb kõhklematult teisaldada. Vastasel korral säilib pidev oht, et punavõimu-meelsed asuvad sinna lilli viima. 

Eesti eelmine valitsus läks ajalukku oma innuka võitlusega punamonumentide vastu. See võitlus peab aga olema püsiv, sihikindel, kui tahetakse vältida süüdistusi ebajärjekindluses ja topeltstandardites. Nii eelmise kui ka praeguse valitsuse juht Kaja Kallas on idavedude-skandaali tõttu juba saanud kaela ühe süüdistuse eri mõõdupuude kasutamises. Seni on ta seda edukalt tõrjunud. Kuid tõrjuda juba kaht süüdistust korraga võib üle jõu käia temalegi. Sestap olekski talle suureks kergenduseks ilmutada järjekindlust vähemalt jutuksoleva kivipea teisaldamisel. Idavedude-skandaali lahendus jääks siis ootama paremaid aegu.

Tunnistan, et olemata küll punameelne, oleks Pätsi kivipea teisaldamine mulle ebameeldiv. Olin ju ise kohal ta avamisel, kogesin kogu tollast pidulikku õhkkonda. Samuti olen oodanud pikisilmi, millal saadaks ometi kokku piisav hulk raha, et valmis teha ja Pätsi monumendi lähedale paigutada kõnealuse ala terviklikuks muutev osis – Vanamehe-nimelise nukufilmitegelase sama suur kivipea. Siis oleks võimas turistidevool „Estonia” kõrval asuvale platsile kindlustatud ning korralikul hulgal lisaraha laekuks nii pealinna kui ka Eesti eelarvesse.

Kuna aga Eesti praegusele valitsusele on üllad põhimõtted palju tähtsamad kui mammona (vähemalt sõnades küll), siis küllap peaksingi langetama sellega leppimise märgiks alandlikult pea, kui valitsus otsustaks rahvusteatri kõrval asuva punamonumendi teisaldada...

Tõnu Kalvet 

© Tõnu Kalvet  

• Eelmine
• Järgmine