Uudised

Keda eelistada? Vastus: alati Eestit!

„Kumma poolt oled?” Seda on kombeks küsida paljudelt, kui käib parajasti võitlus, olgu siis spordis, poliitikas või sõjas (mis ju samuti olevat poliitika jätkamine, lihtsalt kõvade vahenditega).

Elu näitab, et poolt valima ollakse enamasti vägagi varmad. Ja kui kord valitud, siis ka samastuma. Koguni sel määral, et võidakse minna tülli oma sõprade, sugulaste või tuttavatega – nendega, kellega puututakse kokku isiklikult, s.t. kes on omad. Kuskil kaugel välismaal toimuv (või toimunu) võib halvemal juhul muuta kas või vihavaenlaseks inimesed, kes elavad või töötavad siin, külg-külje kõrval. Ja seda pärast siluda kipub olema pahatihti oi kui raske.

Lähiminevikust on võtta „sund-poolevalik” Ukraina ja Venemaa vahel. Veelgi lähemast minevikust (7. oktoobrist 2023) aga järjekordne „sund-poolevalik” Iisraeli ja Palestiina vahel. Viimatimainitu puhul joonistub näiteks nii Eestis kui mitmel pool mujalgi välja selge muster: eliit on peaaegu tervikuna Iisraeli poolt, ülejäänud (loe: suurem) osa rahvast aga palestiinlaste poolt. Eliit laulab ülistuslaulu juudiriigile ja nimetab palestiinlasi terroristideks, rahva enamus omakorda tunneb kaasa „rõhutud ja tagakiusatud palestiinlastele”.

Püüdkem aga jätta tundlemine kõrvale ja vaadata olukorda kainelt. Eesti ja eestlase mätta otsast. Samastumata kummagi vaenupoolega.

Tõe huvides tuleb siinkohal kindlasti meenutada, et terrorismiga – riikliku terrorismiga! – on tegelenud ka Iisrael ise. On mõrvanud või lasknud mõrvata Iraani tuumateadlasi ja teisi talle ebasobivaid isikuid (pahatihti välismaalasi!). Samuti on rikkunud oma naaberriikidegi suveräänsust, korraldades sinna õhu- ja raketirünnakuid. Rääkimata juba ÜRO resolutsiooni rikkumisest, mis käskis lisaks juudiriigile rajada ka Palestiina riigi. Seega pole Iisrael ise üldsegi puhas poiss ega vääri välismaa haletsust. 

Asja tuleb vaadata hoopis sellest seisukohast, kas Iisraelis alates tänavu 7. oktoobrist toimuv on teistele riikidele (peale Iisraeli) kasulik või kahjulik. Ja siin tuleb tõdeda, et on ühemõtteliselt kahjulik. Iisraelis ei tohi lasta tekkida olukorda, kus sealt vallandub järjekordne põgenikevool, mis siis suundub peamiselt Euroopasse. Järjekordset koormat pole Euroopal vaja. Koormaid jätkub meil niigi. 

Õnneks on Iisrael majanduslikult väga heal järjel, samuti saab loota abile jõukatelt juutidelt üle maailma, mistap talle pole vaja mingit korjandust teha. Mõiste „rahajuut” ei tekkinud ju tühjale kohale... 

Iisraeli sõjavägi on väga hea väljaõppega, väga distsiplineeritud, ja saab „Hamasi”-sugusest vastasest jagu pigem varem kui hiljem. (Kui Iisraeli sõjaväe vastaseks oleks näiteks „Hezbollah”, siis – pehmelt öeldes – poleks lõpptulemus kaugeltki selge.) 

Mida varem Iisrael praeguse mässupaise kõrvaldab ja korra uuesti majja lööb, seda parem. Sestap tasubki hoida pöialt talle. Aga: seda tuleb teha võrdse partnerina, käitudes rahvusvahelise õiguse subjektina, mitte aga ülimalt truualamlikuna, suisa lipitsejana, justkui oldaks Iisraeli asumaa! 

Iisraelist tuleb eeskuju võtta, sest tema puhul on alati esikohal just oma huvid, mitte võõraste omad. Juudiriigi puhul on selgelt näha, et järgitakse eesti rahvatarkust, mis hoiatab liigse eneseohverdusega kaasnevate ohtude eest otsesõnu: „Anna perse külasse, situ ise läbi küljekontide!” 

Nii ongi õige. Ainuõige. Oma huvid ennekõike!

Millal õpib nõnda käituma Eesti juhtkond, näitab juba tulevik. Praegu igatahes on küljekontide vahelt tunda jubedat haisu...

Tõnu Kalvet

© Tõnu Kalvet